November 2024

Kui Loore oli kaks nädalat Tartus nohuga kodus olnud ja just hakkas tunduma, et läheb juba üle ja saab jälle lasteaeda minna, ärkas ta ühel hommikul köhaga. Otsustasime, et nüüd on aeg mamma juurde päikesevanne võtma tulla. 

29. oktoobril, kui Hispaanias möllas DANA, jõudsid nad kolme tunnise hilinemisega Malaga lennujaama. Stefu sai üle pika aja enamvähem enda mõõtu inimest näha. Seni ta sotsialiseerub peamiselt ainult juhututtavatega mänguväljakutel. 

Esimese hooga Stefule tundus, et on saabunud keegi kavatsusega kõik tema mänguasjad sisse vehkida. Seetõttu korjas ta nii palju autosid, kui mahtus, endale sülle. Kohe selgus, et kõik autod ei mahu talle kätte ja hakkas neid mamma kaitsva tiiva alla kokku tassima, kuid varsti ta rahunes ja suutsime teda veenda, et Loore ainult natuke vaatab tema asju ja midagi päriselt ära ei võta. Sama oli maisikepikestega. Stefu lõi oma suu triiki täis ja haaras mõlemasse pihku niipalju kui suutis, et endale piisav tagavara kindlustada. Seegi mure taandus peagi.

Äsja sadanud vihmast olid jäänud üksikud poriloigud ja tänapäevane kasvatus näeb ette, et lapsed peavad võimaluse korral saama veelompides hüpelda. Loore uhiuued roosad teksapüksid tuli pärast minema visata, sest savise muda plekid ei tulnudki pestes välja.

Päevad olid täidetud erinevatel mänguväljakutel käimisega Nerjas

ja Torrox Costal. 

Kahe ja kolme aastane suudavad juba korralikult mürada ja seal juures julgelt üle 130 dB heliintensiivsusega kiljuda.

Kuna on juhtunud nii, et Loore on kõik tähtsamad etapid oma elus just mamma ja papa juures läbinud, siis püstitasime seekord eesmärgks õppida selgeks potil käimise. Mässud võeti ära, mamma tõi poest kuus paari printsessidega aluspükse ja edaspidi kõlas iga viie minuti tagant küsimus: Loore, kas sa pissile tahad? Meil oleks justkui kutsikas taas majja sattunud. Ohvriks langes nii diivan kui elutoa vaip, mis ikka korduvalt täis sirtsutati. Iga tilgakese eest, mis potti tuli, anti preemiaks kaks marmelaadikommi. Loomulikult tuli siis ka Stefenile iga pissimise eest kommi anda. Kommi kulus neil päevil ohtralt ja tuli pidevalt poest juurde tuua. Nii nagu ka jäätist, sest mamma juures võib, vähemalt siiamaani, igasugu maiustusi üsna piiramatult tarbida, tingimusel, et päris söök on söödud. Või noh, peaaegu söödud. Igaljuhul eesmärk sai täidetud.

Vahel ma tunnen lausa süümepiinu oma laste ees nüüd, kus mul on lapselapsed. Mul tunne, et ma ei armastanud oma lapsi sugugi nii palju nagu ma praegu neid pisikesi armastan. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin tundnud nende vastu nii suurt tunnet. See on lihtsalt hoomamatu, millise rõõmuga mamma süda täitub, kui need pisikesed mu ümber sebivad. Vahel, kui juhtun vaatama enda laste pilte või koduvideosid, siis lausa üllatun, et nad nii armsad olid. Ma ei mäleta, et oleksin tol ajal seda eriti märganud,  elu täitsid mingid mõttetud argimured ja ei osanud hinnata seda rõõmu, mida väikesed lapsed pakuvad. Nüüd ma tahan oma lapselapsi lihtsalt mõõdutundetult hellitada. Kasvatamisega tegelegu nende vanemad.

See kägistusvõte on tegelikult kallistus.

Tüdrukute õhtu Torre del Mari sushirestoranis. Papa hoidis kodus Looret ja pani ta esimest korda täiesti üksi magama, eirates igasuguseid Loore magamajäämise tingimusi, nagu käest hoidmine ja kuni uinumiseni juures olemine. Papa laulis oma kaks laulukest,  mis ilmselt ongi kogu tema lastelaulude repertuaar, soovis lapsele head und ja lihtsalt lahkus toast. Kahe minuti pärast laps magas.

Järgmistel päevadel oli väga huvitav mängida jõgedest merre uhutud ja lainete kaldale visatud pillirooga.

Sellist prügi sai tormijärgsetel päevadel kogu rannik täis, kuid kohe käis ka nobe koristamine.

Üleriikliku leina tõttu lükkusid kõik Halloweeni peod kolm päeva edasi. Marosse oli sel puhul toodud väike lõbustuspark, kus Loore sai esimest korda batuutidel hüpata.

Mammad ja papad olid muidugi väga ärevil, kuid lastel oli rõõmu palju.

Järgmiseks tegime väljasõidu Fuengirola bioparki. Saarmas demonstreeris oma suurepärast ujumisoskust.

Hiljuti avatud uues võrguga kaetud osas liiguvad linnud ja loomad vabalt inimeste vahel ringi. Tuukan istus täiesti käeulatuses ja ei paistnud end ringi sebivatest inimestest sugugi häirida laskvat.

Laiskloom kulges samuti flegmaatiliselt vabalt ringi. Arvestades tema küüniste pikkust, oli isegi natuke kõhe teda nii lähedalt uudistada. Ei kujuta muidugi ette, kas ta on üldse võimeline end kiiremini või äkilisemalt liigutama. Loomaaia töötaja seisis küll kogu aeg sealsamas ja hoidis tal silma peal.

Äsja oli valminud ja avatud uhke akvaariumi osakond.

Krokodillid juba ringi rabelemisega vaeva ei hakka nägema. Nemad lihtsalt vegeteerivad. Ainus märk elutegevusest on vaevumärgatav rindkere liikumine hingamisel. Krokodillid olid muidugi ikkagi klaasi taga. Nagu ka tiigrid.

Järgmiseks külastasime Benalmadena liblikaparki.

Lastel polnud liblikate ees mingit hirmu, kuigi mõlemad veel mõni aeg tagasi isegi sipelgaid kartsid.

Ainult mamma ehmatas, kui liblikas mööda lennates tiivaripsu tegi.

Lisaks liblikatele oli põnev uudistada väikestes veesilmades värvilisi kalu.

Kui meri lubas, tegime väikese kruiisi.

Vett on praegu nii palju, et juba paar aastat kuiv olnud Maro juga kohises taas uhkelt kaljupangalt alla.

Üks ägedamaid atraktsioone oli kalade toitmine maisikepikestega.

Järgmisena toimus väljasõit Granada Nevada ostukeskusesse, kus on meiekandi üks parimaid mänguväljakuid pisikestele.

Emmed said samal ajal shopata, kui isa Birko lapsi valvas.

Isadepäeval lubati mehed kalale.

Päeva lõpetasime Torrox Costa promenaadil.

Pilved ja päikeseloojang pakkusid erakordselt ilusat vaatemängu.

Las chicas de Kuus

Papa ja tema tüdrukud

Loore improviseeris pooleks tõmmatud voldikraamatust endale suusad ja suusatas nendega jupp aega edasi tagasi. Ema sõnul pole ta kunagi suusatamas käinud ega suusatamist näinud. Kust see siis tuleb?

Kahenädalane puhkus kulmineerus Loore 2 aasta eel-sünnipäevaga.

Mamma ja papa oma silmateradega

Veel veidike jäätist ja maisikepikesi.

Koju jõudes ootas järgmisel päeval Looret ees õige sünnipäevahommik, kus kingituseks saadud mänguköögi kõige parem osa oli mullikile.

Lõpuks on saabunud aastaaeg, mil matkamine on eriti mõnus. 

Kuna Malaga poolsel küljel oleme juba palju käinud ja sisuliselt on loodus ja vaated seal alati ühesugused, siis tekkis plaan minna Nerjast ida poole jäävaid piirkondi avastama. Üle mägede Granadasse sõites on sealne loodus alati väga muljet avaldavalt ilus olnud. Nii ma googeldasin välja Rio Verde matkaraja, mis jääb meist tunni aja autosõidu kaugusele ja asub Otivarist veel mõned kilomeetrid edasi sõita. Ühel hommikul võtsimegi teekonna ette ja kohale jõudes selgus, et matkarajale viiv sõidutee on eelnevate vihmate tõttu kannatada saanud ja määramata ajaks suletud.

Kuna me olime ikkagi kodust nii kaugele juba tulnud, ei keeranud me ometigi otsa ringi ja leidsime võimaluse ikkagi ligi 10 kilomeetrise edasitagasi lõigu teha. Ilm oli erakordselt tuuline, kuid loodus oli muljetavaldav.

Hiljem selgus, et mõned kilomeetrid veel edasi sõites oleksime jõudnud ühe teise matkaraja algusesse ja nii tegime järgmisel nädalal veel ühe väljasõidu, et ka seal ära käia. Mägedesse jõudes selgus, et kogu ala on korraliku udupilve sees, millest ilmaennustajad midagi ei teadnud. 

Nii ei jäägi muud üle kui lähiajal veel kolmandat korda sinna tagasi minna, sest selle udumassi sees oli aimata, et vaated on seal võrratud.

Seekord oli meiega kaasas üks eestlasest jahimees, kes õige pea, kui olime matkarajale astunud ütles, et ta tunneb kitse lõhna. Ei läinudki palju aega, kui kitsedega kohtusime.

Matka keskpunktis on Rio Verde kivikosk, mille taga on väike stalaktiite täis koobas.

Kuu lõpus tõi Maret oma ema esimest korda Hispaaniasse. Viie päevase programmi sisse mahtus ka üks päev Nerjas ja Frigilianas. Kui nad Nerja koobastest väljusid oli kogu linn end üleni paksu uttu mässinud, nii ei tulnud linnaekskursioonist meil midagi välja. Keerasime auto nina Frigiliana poole, kus nagu ikka merelt tuleva udu korral, päike kõrvetavalt lõõskas.

Peale lõunat hajus udu ka Nerja kohalt ja saime vanalinnas jalutada.