Õudusjutt Margaretist

Nüüd tuleb üks nii õudne jutt, et hoiatan kohe ette ära - ema, sa ei saa kolm päeva magada, kui selle peatüki läbi loed. Seetõttu soovitan soojalt vahele jätta ja leppida teadmisega, et ju kõik lõppeb hästi ja elu läheb edasi. Lugu räägib Margaretist. 

Nagu ma juba varasemalt ilmselt olen kirjutanud - Margaret ei oska eriti õppimisega piiri pidada. Hästi õppimine on elu alus ja kõik seda segavad tegevused tuleb elimineerida. Nii saadeti juba viimasel gümnaasiumiaastal ära aastaid olnud boyfriend, kes tahtis vahepeal lihtsalt niisama käest kinni hoida ja koos õhata. Olen kindel, et ta vaeseke oli ka juba ise väsinud sellest lõputust Manni kaeblemisest, kui palju on õppida ja kui rumalad on õpetajad jne. Ja kui mina lootsin, et see paaniline õppimine läheb ehk kevadel riiklike eksamite sooritamisega mööda ja ülikoolis rahunetakse maha, siis kohe pandi ka seal tamp taha. Mulle tundub, et selle surve pani Margaret endale ise peale, kuid oleme ses osas temaga eriarvamusel. Igatahes, kõik märgid olid õhus, et pauk peab tulema ja see pauk tuli. Tõde on see, et ta pole 2025 aastal ülikooli jõudnud rohkem kui ehk paaril korral jaanuaris ja paaril veebruaris.

Kõigepealt lõi tal detsembris välja vöötohatis seljal. Panin selle stressi arvele. Suutis ise Malagas erakorralisse arstipunkti minna ja sai kiirelt rohud peale. Mure möödus. Kohe peale aastavahetust keeras ta haigeks. Tundus selline tavaline A-gripi laadne viirus olevat, millesse haigestumiste hulk möödunud talvel eriti kõrge oli. Arvestades stressi suurust, oligi üsna tõenäoline, et immuunsus on nõrgaks jäänud. Enesetunne oli nii halb kui olla saab. Viimati olime tõsisemalt haiged Covidiga, mis Manni sõnul oli seekordse variandi kõrval lapsemäng. Kõik, mis andis, valutas.  Nii sai ta viiest perioodieksamist jaanuaris tehtud ainult kaks ja kolm oleks pidanud veebruaris korduseksamil ära tegema. Kaelal, näol, käsivartel ja säärtel hakkas vohama atoopiline dermatiit, mis väiksemal kujul tal juba lapsest saati olnud on. Selle kõige juurde käis lõpmatu hala, et ta ei jõua õppida. Jällegi ütlesin - stress. 

Aastaid oli tema puhul ka tavapärane, et näiteks nädalane kõhukinnisus vaheldus kõhulahtisusega, normaalne ei olnud mitte kunagi. Kuna see häda on vaevanud ka teisi lapsi, siis pidasin seda ärritunud soole sündroomiks, kuna stressi oli jätkuvalt palju. Kuid tervis ei läinud sugugi paremaks ja lõpuks saatsin ta jaanuarikuu lõpus perearstile, et vereproov teha. Veri oli üldpildis korras, kerged põletikunäitajad, mis on täiesti normaalne viirushaiguse põdemise järgselt. Korras oli ka uriini- ja väljaheiteproovid. Ma ei hakka salgama, et soovitasin tal tõsiselt psühholoogi vastuvõtule minna, sest kõik hädad tundusid algavat tema peast.

Veebruari alguses sõideti sõbrannaga rongiga Madriidi sõbranna Maisielt kingituseks saadud lemmiklaulja kontserdile. Seal hakkas esimest korda ilmnema uus terviseprobleem. Mann ei jõudnud enam pikalt seista ja kippus minestama. Kontserdil tuli lausa turvamees tema käest küsima, kas ta vajab abi ja hoidis terve kontserdi aja Mannil silma peal. Lisandus lakkamatu peavalu, iiveldus ja oksendamine. Nii kui midagi natukenegi sõi, kaasnes tohutu kõhuvalu.

Kui Mann veebruarikuisel korduseksamil auditooriumist välja kõndis, kuna lihtsalt nii halb oli olla, pani ta lõpuks ise endale Malagas uue perearsti aja. Sain aru, et nüüd peab tervis ikka päris käest ära olema, kui ta ise arsti juurde läheb. Käes oli 1. märts. 

Õnneks sattus ta ühe noore arsti juurde, kes kuulanud ära Manni kaebused, vaadanud üle tema analüüside tulemused ja kummutanud ka ema pandud ärritunud soole diagnoosi, sest sümptomeid oli juba liiga palju, otsustas teha SIBO testi. Ilmselt pole Eestis sellest keegi midagi kuulnud, sest Googlest leiab infot sellest haiguset ainult inglise ja hispaania keeles. SIBO on small intestinal bacterial overgrowth ehk peensoole bakteriaalne ülekasv. Diagnoositakse puhumistestiga milles mõõdetakse hingamisõhus nii vesinikku kui ka metaani. Testi tegi ta 17. märts, analüüsi vastust tuli oodata kaks nädalat. Kõik see aeg patsient muidugi piinles edasi. Mannil olid mõlemad näitajad positiivsed. Negatiivses mõttes. Googlest leiab tohutul hulgal inimeste kogemusi selle haigusega võitlemisel ja teadsime, et lahing tuleb raske. AI annab vastuseid ja selgitusi nii haiguse kui ravi kohta ja olime rõõmsad, et nüüd vähemalt pannakse antibiootikumiravi peale ja kõik saab korda. Kuid ei käi need asjad nii lihtsalt. Kuna kooliskäimisest ei tulnud enam midagi välja tuli Mann tagasi Nerjasse.

Perearst suunas gastroenteroloogi juurde ja see oli julgelt 90 aastane papi. Tal oli ikka päris keeruline juba iseendagagi hakkama saada. Nii palju tal siiski tarkust veel oli, et keeldus antibiootikume välja kirjutamast enne, kui oli selge ega Margaretil pole ka Helicobacterit, mis sageli just SIBO põhjustajaks ongi. Jaanuari lõpu negatiivse näiduga kakaproov teda ei rahuldanud ja seekord võeti analüüs verest 9. aprillil. Veel 10 päeva ootamist ja saime vastuse, et H. pylori oli samuti positiivne. Nüüd selgus, et kuna tegemist on kahe täiesti erineva bakteriga, siis neid ravitakse erinevate antibiootikumidega. Kõigepealt tuleb lahti saada H. pylorist ja kui selle analüüs on negatiive, siis alustatakse SIBO raviga. 23. aprillil kirjutati välja kaks erievat antibiootikumi ja lisaks veel mingi maokaitse ravim ja probiootikumid. Arsti juurde minekust ravi alguseni võttis ligi kaks kuud. 

Loomulikult mina paralleelselt otsisin AI-st infot ja sain teada, et Mannile määratud ravimid ei ole päris tavapärased. Kuna see 90 aastane tohtrihärra ei äratanud absoluutselt usaldust, siis lasin Mannil panna aja tagasi perearstile. Sinna ta sai alles 8. mail ja sinnamaani ta muidugi muudkui krõbistas neid esimesi ravimeid. Perearst oli samuti üllatunud oma kolleegi valikust ja määras omakorda uue generatsiooni antibiootikumi, milles olid juba kõik helicobakterit ravivad antibiootikumid koos ja neid pidi Mann päevas 12 tükki võtma. Veel 10 päeva. Nende tablettide kätte saamine oli ka paras katsumus. Malaga arstikeskuse kõrval olevas apteegis ei olnud saadaval, kõndisime järgmisse, jälle polnud. Otsustasime, et ei hakka kõiki Malaga apteeke läbi käima ja otsime Nerjas edasi. Esimeses apteegis, kuhu Nerjas sisse astusime jälle ei olnud, kuid apteeker oli nii lahke, et hakkas teisi Nerja apteeke läbi helistama ja nii saimegi lõpuks elupäästvad ravimid kätte.

Selle aja sisse jäi ka meie maikuune Eestis käik, kus Mann esimest korda emadepäeva üritusel osales, olles samal ajal lakkamatutes valudes. Oli paremaid päevi ja halvemaid. Lendamiseks sattusid loomulikult need halvemad. Malaga lennujaamas pardale minekut oodates oli tal nii halb, et kaalusime lausa tema maha jätmist. Jälle tulid inimesed abi pakkuma, kuid aidata ei saanud ju keegi. Üle ta selle lennu elas ja tagasi lennu samuti.

Kuid see oli alles jäämäe tipp. Kui kaks nädalat antibiootikume sai võetud, ei olnud enesetunne oluliselt paremaks muutunud. Kõigepealt tal iiveldas sellepärast, et kõht oli tühi ja siis kui sõi, hakkasid tohutud maovalud. Tuli oodata neli nädalat, et saaks teha uue H.pylori testi. Enesetunne ei olnud mitte mingil moel muutunud. Kümme päeva peale antibiootikumidega lõpetamist, 28. mail saabusid viimase viie ja poole kuu kõige jubedamad hetked. 

Kõigepealt helistati talle autokoolist ja anti teada, et lõpuks peale aasta aega ootamist,  on võimalik alustada õppesõitudega. Kuna viimastel päevadel oli tal juba päris talutav olemine, olime rõõmsad, et asjad edenevad. Kuid siis keeras jälle ära. Tema õppesõit lõppes enne, kui ta rooli istuda sai. Siinmail on kombeks teha õppesõitu nii, et kolm õpilast võetakse Nerjas peale, üks sõidab Malagasse, teine sõidab Malagas sees ja kolmas Malagast Nerjasse tagasi ja järgmine kord vahetavad. Plaan nägi ette, et Mann sõidab Malagast tagasi. Kuid juba minnes tekkis tal selline kõhulahtisus, et nad pidid tegema peatusi pea igas teele jäävas tanklas. Kui nad olid Malagasse jõudnud ja täiesti juhuslikult keerati Manni üürikorteri lähedasse linnaossa, siis Mann lihtsalt astus autost välja ja ütles, et kahjuks temast sõitjat täna ei ole ja ta ei tea, kuna temast üldse sõitjat hakkab olema.

Järgmised kaks päeva tabas Manni seniolematu kõhulahtisus, millega kaasnesid oksendamine ja sellised valud, et laps lihtsalt karjus ja veetis kaks päeva põhimõtteliselt ainult tualetis. Tunne oli kogu aeg, et midagi tahab tulla, aga ei tulnud ja kui tuli, siis ainult vett. Loomulikult ma ehmatasin sellest nii ära, et tahtsin temaga otsemat teed Malagasse haiglasse sõita, kuid Mann keeldus, sest ta ei pidavat nii pikka sõitu vastu. Läksime siis Nerja perearsti juurde ja nõudsime erakorralist vastuvõttu. Võeti uus kakaproov, sest mina olin talle juba uue haiguse guugeldanud. Nimelt pikaajalisest antibiootikumide tarvitamisest võib tekkida sooltes põletik, mis olla lausa eluohtlik seisund. Arst selle muidugi kohe välistas, sest puudus palavik, ja kogu selle aja, mis me arsti juures ootasime, oli tal enesetunne oluliselt parem. Kuid järgmisel päeval kodus kordus kõik taas. Ilmselt oli käes hetk, millest samuti internetist lugeda võib, et kui H. Pylori taandub, siis korraks võib enesetunne veel oluliselt halvemaks minna, kui ta haiguse ajal oli.  

Kuid siis saabus lõpuks pööre. Enesetunne on läinud oluliselt paremaks. Viie nädala pärast peale H.pylori ravi lõppu, 17. juunil, tehti uus analüüs. See kord hingamistestiga. Ja jälle möödus 10 päeva analüüsi vastuseid oodates. Lõpuks, 2. juulil saime vastuse: halleluuja, H.pylori oli seljatatud. Aga sellega oli alles pool teed läbitud.

Nagu mja varasemalt olen kirjutanud, arsti amet on nn riiklik, siis arstide töökoha määrab riik ja seda vahetatakse korra aastas. Manni perearst Malagas oli töölt lahkunud ja teise arsti juurde samas keskuses oleks saanud alles augusti kuus. Et ei peaks ootama, pani Mann endale arsti aja Nerja perearsti juurde. Nüüd seisime silmitsi uue takistusega. Nerja arst ei olnud midagi kuulnud SIBO nimelisest haigusest ja isegi H.pylori ravimi kohta, mida Mann võttis, pidi ta internetist googeldama. Loomulikult ei olnud ta nõus SIBO raviks uusi antibiootikume välja kirjutama ja avaldas arvamust, et Manni tahetakse nende antibiootikumidega ära tappa. Andis saatekirja gastroenteroloogi juurde ja esimene vaba aeg oli 28. oktoobriks.

Sellega ei saanud me nõus olla ja Mann pani aja teise perearsti juurde. Siinamail on kombeks, et ei ole üht kindlat perearsti, kes põhimõtteliselt sinu haiguslooga tegeleb sünnist surmani nii nagu Eestis. Siin lähed iga kord uue arsti juurde ja alustad oma lugu jälle otsast peale. Seekordne arst oli noor mees, Norrast sisserännanud. Sama, kelle juurde sattusime, kui H.pylori järgselt suur kõhulahtisus oli. Tema kirjutas pikema jututa uued antibiootikumid välja. 

Täna, 20. juulil sai viimane antibiootikumikuur läbi. Tervis ei ole korras. Ikka on nii, et niipea kui sööb, tekivad hullud puhitused, kui kõht on tühi, hakkab iiveldama. Nüüd peame kaks nädalat ootama, millal saab uue SIBO hingamistesti teha. Eks siis näeb jälle edasi.

Kooliga on seis selline, et ta saab jätkata teisel kursusel ja peab lihtsalt esimesel aastal tegemata jäänud seitse ainet järgi tegema. Kõlab nagu uus katastroof, kuid nagu ma aru saan, et pea ta neid ühe aastaga ära tegema vaid võib seda kummi lõputult venitada. Ainult, kui 1. kursus maksis umbes 800 eurot, siis nüüd tuleb 2. kursuse eest maksta taas 800 ja tegemata ainete eest topelt, mis teeb üle tuhande euro lisaks.

Lugu jätkub siin samas, kui värskemaid uudiseid on...