Portugali teel 2.0
Oleme jälle tagasi Portugali teel, täpselt 10 aastat tagasi aprilli lõpus tegime oma esimese rännaku Portost Santiago de Compostelasse, mis oli meil põhimõtteliselt üleüldse esimene pikem matk ja sellest kujunes eluks ajaks meeldejääv elamus. Nii võtsime plaani seda teekonda korrata nüüd oluliselt targematena. Eks 10 aastat tagasi ei olnud ka selliseid interaktiivseid võimalusi seda teed käia, nii oli minul kui kaardilugejal pidev stress teelt eksida, mida meil ka juhtus. Kalver muidugi ei ole iial meie matkadel teekonna planeerimisel kaasa rääkinud. Tema lihtsalt tuleb minu sabas, kuhu iganes ma lähen, väites, et mina olen pioneer ja ise tahan seda kulgemist juhtida. Mulle ka meeldiks pea laiali otsas kellegi sabas lohiseda ja niisama ringi vaadata, kui seltskonnas oleks keegi, kes juhtimise enda peale võtaks. Paraku on nii, et kui me oleme kahekesi, siis minust paremat kaardilugejat ei ole kusagilt võtta.
Me ei tee seekord eelmise matka koopiat. Siis olime veel noored ja rumalad, ja ka palverännu tee osas kogenematud. Tellisin ühe inglase koostatud Portugali tee käsiraamatu ja selle juhatuse järgi liikusime. Tookord tundus, et rada on jagatud keskeltläbi 30 km etappideks, mis tuli, kas või nui neljaks, ühel päeval läbida ja see oli meie jaoks liig mis liig. Täpselt 20 km päevas oli matk meeliülendav ja lõbus ning seejärel algas kannatuste rada, kus iga järgnev samm oli liiga palju. Maadelsime villide, jalavalu ja paistetustega. Tegelikult on kogu teekond tihedalt täis erinevaid majutusvõimalusi ja igaüks saab valida, kas ta kõnnib päevas 5 või 50 km. Jätkuvalt olen ma seda meelt, et rändajate ühismagalates ehk albergides me ei peatu. Esiteks mul puudub igasugune huvi magada võõraste inimestega ühes toas ja teiseks ma ei otsi absoluutselt kontakti teiste ränduritega. Teel kohtub nii kui nii erinevaid värvikaid tegelasi, kuid alati saab soovi korral neist kiiremini liikuda või mõnda tee peale jäävasse kohta maha istuda ja lasta teistel edasi minna. Meie naudime rännakul eelkõige vaikust ja rahu, nii enda ümber kui sees.
Eks me muidugi oleks tahtnud ka seekord minna matkale aprilli lõpus, kui ilmad juba mõnusalt soojad, kuid seekord ei mänginud välja. Tuli tulla märtsi keskel või üldse plaanist loobuda. Olen meile igaks päevaks planeerinud umbes 20 km. Põnevust lisab, et tagasisõidu pileteid meil ei olegi. Viimati Põhja teel olime 10 päeva ja sellest tundus et täitsa piisas. Eks vaatame käigu pealt, kuidas sel korral kujuneb.
1. päev
Eelmisel korral alustasime Portost, sest nii nägi käsiraamat ette. Meile ei meeldi eriti linnad ja ka Porto ei avaldanud muljet, seega otsustasime seekord otse lennujaamast Santiago de Compostela suunas astuma asuda. Jõudsime Porto lennujaama kell kolm päeval ja nii valisin esimese päeva teekonnaks 10 km, et liiga hilja peale ei jääks.
Nagu meie matkadel ikka, sai ka seekord kümnest kilomeetrist 12. Kalver oli oma matkasokid maha unustanud ja nagu tellimise peale nägime peale paari kilomeetrit Decathloni spordipoe reklaami. Teadsime, et kuigi palverännu teed on matkajate hulgas ülipopulaarsed, siis matkajetele vajalikku varustust pakkuvaid poode sel teel põhimõtteliselt ei kohta, nii otsustasime kohe Decathlonist läbi minna ja see tekitas meie teekonnale ligi kolme kilomeetri pikkuse pauna.
Natuke oli hirmutav, et mu fantoom-puusavalu, mis paar aastat tagasi ühegi arsti juures diagnoosi ei saanud ja mind siiamaani peamiselt öösiti vaevab, hakkas vasakus puusas põhimõtteliselt juba esimesel kilomeetril tunda andma. Mõtlesin, et see rännak ei saa küll väga tore olema, kui pidev valu närib. Tee peale jäi ka esimene kirik. Kuigi me oleme juba ammugi ateistid, meeldib mulle pühakodade juures imetleda nende arhidektuuri. Astusime sisse ka. Kirik oli inimtühi ja ma palusin, kõva häälega, et mu puusad oleks terved.
Kaheksa kilomeetri pärast jõudsime õigele rajale Matosinhose külas mere ääresele laudisteele.
Viis kilomeetrit jäi veel minna ja nagu Kalver nüüd mitu aastat saab kõikidele rääkida - me ei olnud veel astunud paarisadat meetrit, kui mu Keen-sandaalide tald pooles ulatuses lahti tuli. Tuleb välja, et Keen sandaalidel 10 aastast garantiid ei ole. Vahetasin nad siis Salomoni core tex tossude vastu ja teekond sai jätkuda. Eks homme hakkame Super Attack liimi otsima. Sedagi siin iga nurga peal saada ei ole.
T
Hakkasin meile järgmiseks õhtuks magamiskohta otsima. Minu andmetel pidi umbes 20 km kaugusele jääma Povoa do Varzim. Broneerisin sinna ühe toakese ja alles siis avastasin, et 20 km asemel näitas Google maps ainult 15. Mõtlesin, et see pidi nüüd küll saatuse märk olema, mis mu puusa pikemast teekonnast säästa püüab. Kuid juba õhtul külapoes käies tundsin, et enam ei valuta ja ei tulnud see tagasi ka terve järgmine päev. Hakka või uskuma, et Portugali Jumal aitas…
2. päev
Teekonnaks kujunes 17,6 km, kuna tegime sisse veel ühe pauna supermarketisse, kust saime mu Keeni talla jaoks liimi. Tegelikult oleks astunud veel edasigi. Ilm oli super. Kergelt pilvine, vahel näitas ka päikest ja peaaegu tuuletu. Võrreldes 10 aasta taguse ajaga on teel oluliselt rohkem palverändureid, kellega nagu ikka sel päeval justkui kummipaelaga ühendatud olime. Kord läksid nemad meist mööda, kui me kusagil pikemalt vaatama jäime ja siis jälle meie neist, kui nemad kuhugi toppama jäid.
Jälle saime imestada portugallaste kiviaia ehituskunsti üle nii nagu 10 aastat tagasi. Kivide vahel ei ole üldse sidusainet, kõik on üles laotud ainult kividest ja laitmatult sirgu.
Vila do Conde linnakeses tegime lõunasöögi. Paljud kõrtsid pakuvad nn Pilgrim menu. 10 euro eest saab supi, prae, joogi ja kohvi. Kõht sai korralikult täis. Siis liikusime ametlikult matkateelt kõrvale, ostsime liimi ja lõikasime läbi toreda linnupargi mere äärde tagasi.
Desserdiks valisime tee peale jäävast kohvikust Portugali kuulsaima magustoidu pastel de nata. Teenindaja tõi kahe koogikese asemel lauda kolm ja meie imestunud pilke nähes viitas, et üks neist on kaneelitops. Minu arust päris ohtlikult sarnane ehtsatele.
3. päev
Prognoos lubab sadu terveks päevaks. Esialgne plaan on vihma trotsides jõuda 20 km pärast Esposendesse. Eks õhtuks on näha, mis sest sai.
Selline oli vaade hotelliaknast.
Hinnad on kümne aastaga kõvasti tõusnusd. Samas kohvikus saime sarnase hommikusöögi 5 euro eest. Täna maksab see kõik kokku 16 eurot.
Sadama pidi hakkama kell 12, kuid juba hommikusöögilt tagasi hotelli jalutades algas uduvihm ja kestis kõik see 6 tundi, mis täna väljas olime. Kokku tuli ikkagi 22 km, ilma ühegi haagita.
Sellised väikesed veskid olid vanasti igas ranna äärses külas.
Saime tuult ja vett. Külm ei hakanud, kuid üleliigseid peatusi ka ei teinud. Tuul oli peamiselt tagant ja see tegi selle olemise veidi talutavamaks.
Kalveri samuti 10 aastased Keenid kestsid kaks päeva kauem. Eks mina teen rohkem samme ka. Hotellis liimisime ka tema tallad jälle kokku. Eks saab näha, kas kestavad veel selle teekonna lõpuni.
Kohtasime jälle päris palju teisi rändureid. Huvitav, et kümnest 8 on täiesti üksi teel. Naisi tundub rohkem olevat, kuid vanuse ja rahvuse poolest on seltskond täiesti kirju. See oranži seljakotiga tüdruk kõndis pikalt üksi meie ees. Jõudis teisele tüdrukule järgi ja astudid mõnda aega koos edasi. Mõlemad olid noored, kahekümnendate alguses ehk.
Siin veel üks kolmekümnendates noormees, kes meist just möödus, temast eespool teine sinine täpike, möödus meist veidi varem, oli jälle üksinda teel Itaaliast pärit Marina. Vahetasime veidi muljeid. Tema oli just ära proovinud albergi ja ütles, et see oli jube, iial enam ta seda viga ei tee. Noh, meie seda kogemust ei vaja samuti.
Esposende hotell Suave Mar on sama, kus olime 10 aastat tagasi. Tookord oli see meie matka kõige uhkem hotell ja öö koos hommikusöögiga maksis 50 eurot. Täna tuli sama eest 74 eurot välja käia.
4. päev 26 km, 8 tundi teel. Ma olen hetkel sõnatu. Kuidas see jälle juhtuda sai? Miks see jälle juhtus? Ma ju tean, et üle 20 km päevas ei tohi minna. Ja siin ma laman, hotelltoa kõval madratsil ja analüüsin. Vihma pidi sadama kell 12 kuni 15 ja poole vähem kui eile. Sadas sama palju ja hommikul juba kell 8, kui me hommikusöögil olime ja lasi kuni poole kuueni, kuni me hotelli jõudsime. Selles osas ma võtan oma pretensioonid sünoptikute suhtes tagasi. Ilma ennustajad ei ole enam nii täpsed, et lootustki ei ole. Lootust on, et tuleb ikka palju halvem ilm, kui lubati.
Pool tänasest teest me plätserdasime paksus poris. Eks ma muidugi piilun kogu aeg oma 10 aasta tagusesse blogisse, et olla ettevalmistatud. Mulle ei meeldi üllatused. Pidigi tulema päris raske päev, mäest üles ja alla ja seni, kuni see kestis uduvihma mässitud külakeste vahel, oligi kõik täiesti ok. Ühe müüri küljes oli selline plakat, kuhu kõik teelolijaid said oma päritolu riigi kaardile märkida. See peab küll olema päris uus algatus, sest Eesti koha peale saime meie esimesena täpikese märkida.
Mõne aja pärast tuli silt, et 90 meetrit rajast eemal asub kõrts. Astusime sisse teed jooma. See kõrtsipidaja oli kirglik kollektsinäär Tema hiigel kogus leidus nii jalkasalle, kui, võtmehoidjaid, õlleklaasialuseid ja kõikvõimalikke Argentiina päritolu Kuuba revolutsionääri Guevara sümboolikaga esemeid. Kõik see kraam kattis seinad ja laed. Kõrtsmik oli ääretult positiivne papi, tellisime kaks teed, lisaks tassis ta meile lauale küpsiseid moosi, mett ja arahiispähkleid ja lõpuks küsis selle eest 2 eurot. Kalver andis 2 veel jootrahaks, mispeale papi portveini pudeli välja tõmbas ja meile kaks chupitot reispassiks välja kallas.
Tundus, et ka paljud rändurid jätavad sinna oma esemeid. Isegi Eesti lipuvärvides märgi ja Tallinna siluetiga külmkapimagneti leidsime selles väljapanekus üles.
Õisi on praegusel aastaajal Portugalis veel vähe, kuid magnooliad on täies ilus.
Eelmisest korrast ei mäleta, et oleks nii palju selliste taimede kasvatamist märganud. Seda leidub ikka iga majapidamise aiamaal. AI pakub, et tegu võiks olla ülekasvanud kalekapsaga.
Tee viib ikka kirikust kirikuni või kabelini. Ühes kiriku kõrval asuvas surnuaias toimus parasjagu matus. Kuigi ma olen soovinud mõnele matusele kontvõõraks minna, siis täna ei olnud tahtmist seda ette võtta.
Kui mäejalamitel külakesed said läbi, algas tee jõesängi ja kuna vihma oli juba lahkesti kaks päeva antud, siis oli rada järjest porisem. Lausa uskumatu, et kümme aastat tagasi selle sama koha peal ma õhkasin imetledes looduse ilu ja kutsusin kõiki üles rännakuteed ettevõtma.
Vahva kivist sild oli ka kenasti endise koha peal ja ei olnudki vee all, kuigi vett oli jões palju. Eile juba kohatud oranži seljakotiga tüdruk oli meil ka täna kord ees - kord taga. Kohtasime veel nelja juba tuttavat rändurit ja rohkem mitte kedagi. Tundub, et päris suur hulk oli otsustanud selle päeva vahele jätta või olid raja osas paremini informeeritud ja valisid alternatiivseid radasid.
Peale suuremasse mudasse astumist loobus Kalver paremat teed otsides mättalt mättale keksimisest ja lihtsalt marssis otse läbi. Kõik rajad olid nagu kõnniks jões.
Sellised olid meie jalad. Mul pole iseesesest vihma vastu mitte midagi ja loomulikult saan ma aru, et ma ei saa paluda enda matkaks ainult ilusaid ilmasid, aga selline mudaralli ei paku küll hingele mitte kõige vähematki.
Viana do Castelo tundub ilus linnake, kuid olgem ausad, mul puudub hetkel vähimgi soov linna peale jalutama minna.
5. päev, 20 km, 7 tundi teel. Hommikusöögiks röstsai juustu ja singiga hotelli kõrval asubas kohvikus. Andsin vee ühe võimaluse pastel de natale, ja jälle ei mingit elamust. Jätkuvalt on parimad saadaval Nerjas Mercadonas. Kohviku kondiitrilett oli muljetavaldav. Kohe kahju, et mulle koogid üldse korda ei lähe.
Ilm oli imeline, ainult tugev põhjatuul, mis lagedamatel kohtadel sundis kapuutsi mütsile peale tõmbana.
Tee viis kohe linnast välja Serra de Santa Luzia eukalüpti puudega kaetud mäe nõlvale. Mäest voolas alla lugematu hulk suuremaid ja väiksemaid ojasid.
Meri jäi ehk kilomeetri kaugusele ja paistis oma vahuste lainetega pisteliselt külatänavate vahelt kätte. Ses osas oli väga hea, et selle tuulega päris rannas matkama ei pidanud.
Ilusa ilmaga hakkas kohe ka rohkem ilusaid asju silma. Selline Eestimaa maikuu ilm. Igasugu puud ja põõsad õitsevad.
Tüüpiline külatänav on ääriststud kõrgete müüridega, millest üle vaatama ei ulatu,
Kui küla sai otsa, algas mets. Valdavalt männi ja eukalüpti segametsad.
Oli ka paksu pori, kuid igalt poolt saime kuiva jalaga ümber minna.
Kallad on siin tõesti igal pool, nii aedades, kraavipervedel ja metsa all.
6. päev, 13,6 km, 5 tundi teotempos kulgemist. Vot, selline päev ongi matkaks kõige mõnusam. Kulgesime nagu teod, seisatasime või lausa istusime maha ja vaatasime igal pool ringi nii kaua kui tahtsime.
Sellise päeva tingis asjaolu, et Portugali ja Hispaania vahelise riigipiiri-jõe ületamine oli üks suur küsimärk. Praam, mis 10 aastat tagasi meid Caminhas üle jõe viis, peale covidit enam ei sõida. Selle äri on üle võtnud kohalikud paadiomanikud, kes teevad tellimuse peale trippe, kuid talvekuudel nad ka nagu eriti ei viitsi. Nii sain infot, et üks neist teeb igal hommikul kaks trippi, kell 8 ja kell 9. Mul polnud mitte mingit huvi kell 6 Vila Praia de Âncorast astuma hakata, et kella 8se paadi peale jõuda. Arvestades, kui palju on matkajaid teel, pidi olema mingi alternatiivne võimalus üle jõe saada. Äärmisel korral oleks saanud minna ka üle silla, mis oleks tähendanud 30 km lisaringi. Seetõttu ei broneerinud ma ka eelmisel õhtul majutust, sest polnud teada, kuna ja kuhu me üldse see päev välja jõuame.
Tegelikkuses osutus asi oluliselt lihtsamaks. Majutuskohast sadamani oli 8 km. Me olime ehk poolel teel, kui üks noormees ligi astus ja küsis, kas me tahame ka jõge ületada. Temal on paadi-transfeer äri, mis kuue euro eest meid üle viib. Ja oligi asi lahendatud. Paadisadam oli otse tee peal, lahke paadimees kõikidele möödujatele küüti pakkumas. Imelikul kombel kõik need, kellega me samal hetkel piirile olime jõudnud, astusid kuhugi edasi.
Meie paat sõitis 5 minuti pärast välja ja teist sama palju pärast, otse ninaga vastaskalda liivaranda sisse. Päästevestid paluti ära anda ja meil üle parda hüpata. Paadimees veel hüüdis, et minge nüüd rannaribast otse üles ja keerake vasakule ning läinud ta juba oligi.
Sumpasime siis läbi pehme liiva metsavahelisele laudteele ja seni kuni me oma sandaalidest, mis muideks peale liimimist seni väga hästi vastu on pidanud, liiva välja kallasime, tuli seda teed pidi veel teisigi rändureid. Päris naljakas, nagu mingid põgenikud oleks - metsaalune illegaale täis. Tundub, et rändurite üleveo teenus on siinkandis päris levinud äri, iga rändur leiab omale kellegi. Pildil vasakule jääb Portugal ja paremale Hispaania.
Siin istusime ligi pool tundi ja vaatasime lainete möllu.
Selliseid musti pehmeid päevakoeri oli terve tee täis ja juba hakkas natuke häirima, et pidi kogu aeg vaatama jalgade ette, et neile peale ei astuks. Eks oli muidugi juba enne meid astutud ka…
4 km pärast jõudsime A Guarda linnakesse, tegime rändurite lõunasöögi, mis maksis 17€ nina pealt ja otsustasime siia samma jääda, kuna 5 km kaugusele ei jäänud ühtegi normaalsemat hotelli ja rohkem astuda ei oleks tahtnud. Selle eest homme tuleb jälle 25 km.
A Guarda.
Kalver oli nii õnnelik selle varjupildi üle, et ma siis panen üles ka.
Ikka imetleme portugali kivimüüre.
Siin siis tuli see 100 km läbimise post, kui käidud oli tegelikult ehk nii 13 km rohkem.
Ookeani lained on ikka teine teema.
Neid võib kohe vaatama jäädagi…
Loomapilti ka.
7. päev. Lõpuks tuli kokku 25 km, 8 tundi teel, aga me ei teinud ka ühtki haaki ja lõpus jätsime ka kõik ametlikud paunad tegemata. Eks ta oligi juba ette teada, et seda tuleb liiga palju, kuid lihtsalt ei olnud ühtki normaalset hotelli tee peal. Vähemalt mitte minu mõistes.
Kohe kui A Guarda linnakesest välja olime saanud, algasid Hispaania palverännuteepostid ja kohe avastasime, miks eelmine kord 250km pikkune teekond 268km pikkuseks kujunes. Hispaania ja Portugali tee postid ei ole omavahel sünkroonis. Meie tähistasime 100 km käimist juba Viana do Castelos, kuid alles eile kohtasime teetähist, mis väitis, et Santiago de Compostelani on jäänud 150km ehk meie esimese kilomeetriposti juures oli 255km lõpuni ehk oleksime pidanud alles nüüd 100 km täitumist tähistama. Aga vahet pole ega kilomeetrite arv ei olegi nii tähtis. Tähtis on teekond ja kaaslased.
Tee peale jääva kõrtsis tegime joogipausi ja nii meeldiv oli, et Hispaanias ikka antakse joogiga alati ka tapas kaasa. Rändurile ei olegi rohkem vaja. Seekord oleme läinud seda teed, et ikkagi teeme lõunapausi mõnes restoranis ja õhtul võtame kergemat näksimist poest. Igas restos pakutakse päevalõunat, hinnad keskmiselt 16-17 eurot ja sellega on oht pidevalt üle süüa, sest portsud on ebainimlikult suured.
7 päeva sai tänasega käidud. Loeme hukkunud ja haavatud üle: tee peal kohatud matkajatest on 1 alles jäänud, keda oleme ikka iga päev kohanud, tema on oranži seljakotiga tütarlaps. Meie enda ridades on Kalveri hüppeliiges või mingi sealkandis asuv kõõlus korralikku valu tegema hakanud. Kuhugi pandi üks päev ka Compeed villiplaaster peale. Ja mina, uskuda või mitte, olen siiammani täiesti valu- ja villivaba. Millist muud järeldust sellest teha, kui et kolm kuud täiskoormusega füüsilist tööd viib keha üliheasse vormi. Ikka põlvili, kükki, püsti, redeli otsa, redeli otsast alla, kükki, põlvili, püsti, kükki, põlvili, kükki, püsti, redeli otsa, värvinõu juurest lakke ja seinu mööda edasi, segutünni juurest vannitoaseina jne jne. Mis siis, et iga päev varisesin õhtul diivanile ja juba ammugi ei ole meie peres tervislikku toitumiskava järgitud. Tasus pingutada.
8. päev, 16 km õhtuks jõudsime külakesse nimega Nigran.
Hommikul, kohe kui hotelli juurest minema hakkasime, keeras Silleroini neeme tuletorni juures tee itta ja edasi hakkab kulgema mööda lahesoppe. Põhimõtteliselt kohe hommikul nägime oma selle päeva sihtpunkti ja astusime sinna viis tundi.
Ilm oli jälle ära pööranud, saime ka mitu sahmakat vihma, kuid oli ka selgemaid hetki ja siis läks nii palavaks, et kuidagi ei osanud enam riides olla.
Poolel teel jõudsime Baiona linna. Hästi armas, muinasjutuliste majakestega vanalinnaga linnake, kus 10 aastat tagasi tegime puhkepäeva.
Lõpuks jõudsime Nigrani ja keerasime õigelt Portugali ranniku teelt vasakule, eraldi tähistatud teele, kus kollaste noolte asemel on rohelised, sest põhitee keerab nüüd rohkem sisemaale, et teekonda Santiagoni optimeerida, kuid roheline tee jätkab veel kuni Vigoni rannikujoont, läbides vanu kalurikülasid. Meil pole seekord niiehknii plaanis Santiago de Compostelani välja minna, võtame rahulikult, kuni saame.
Ma ei saa aru, mis asi see on, et meie rännakutel alati mingid olulised jalgpallivõistlused on. Eile oli hästi, meie hotellitoa telekas näitas ka mängu. Tänases, muidu täielikus luksusvillas, on ainult nn tasuta telekanalid ja jalkat ei näidata. Tegime õhtul väikse linnatiiru ja peilisime välja, millises kõrtsis mängu saab näha ja leidsimegi ühe, kuhu Kalver mitmeks tunniks mõnulema sai.
Mina istusin kuni pimedani terrassil ja kirjutasin.
9. päev? Päevad on juba ammu sassis, pean üles poole kerima ja vaatama, mitmes päev oli eile. Õhtuks jõudsime Vigosse. Kokku tuli 20 km.
Hobused on sellised loomad, et kohe kui neid vaatama jääda, nad tulevad juurde. Sama hobuse juures oli karjamaal ka üks kits, kes ei keeranud meie poole isegi pead mitte.
Ilm oli super, liigagi soe juba, kohe kui oma majutuskohast alla randa matkatee peale saime, hakkasime riideid vähemaks koorima.
Vigo jättis esimesel korral mulje, et selle lõigu pigem jätaks vahele. Andsime uue võimaluse ja jälle õudne, lõputu, koledate majadega linn. Tagatipuks tuli välja, et sel päeval tähistab Hispaania isadepäeva ja kõik poed ja kohvikud olid suletud, viisakamad restoranid, mis olid lahti, olid reserveeritud. Nii ei jäänudki muud üle kui tegime lõuna McDonaldsis.
Ega ilmaasjata öelda, et ära hõiska enne õhtut. Minu valuvaba matk sai otsa ja alates täna hommikust kannatan päris korraliku kannalõhe valu all. Eks ma ju ole öelnud, et jalad on ränduri kallim varaja ei tea isegi mis tuul mul peas puhus, et ma igasuguse jalgade hoolduse ära unustasin. Ei ole mul kreemi kaasas ja ka Compeed plaastrid on pärit vist eesimese matka ajast ja näevad üsna aegunud välja. Mu jalad lihtsalt kuivasid ära. Eks vedeliku tarbimine on ka unarusse jäänud, eriti palav pole olnud ja kogu keha on dehüdreerunud. Ei osanudki muud teha kui panin selle niru olemisega plaastri peale ja läksime edasi, õhtuks kukkus plaaster ise pealt maha.
Ja see ei ole veel kõik. Viimased kilomeetrid, nagu ikka need kõige vastikumad ja seekord ka kogu aeg ülesmäge, hakkas mu vasak õlg koti tassimisest krampi kiskuma. Jällegi juba vana tuttav teema ja ega seal ka muud abi ole, kui kott teistpidi selga panna, õigemini siis kõhu peale panna. Kuna sel mäest üles teel oli ka parasjagu treppe, siis oli päris keeruline oma suure kõhuga neid võtta.
10. päev 18 km, 6 tundi teel, õhtuks jõudsime Redondelasse. Hommikul tegin veel ühe pildi Vigo linnast. Kui eelmine kord oli Vigost välja saamine paras katsumus, sest kollaseid nooli üldse ei olnud, siis seekord oli nooli lausa külvatud, õigemini kleebitud poodide akendele.
Nii kui küsimus tekkis, kas me oleme ikka õigel teel, juba märkasidki mõnel vaateaknal jälle tuttavaid nooli.
Liiklustihedatel tänavatel marssimist tuli viis kilomeetrit ja nii kui linnast välja saime eksisime ära. Kaardi järgi orienteerusime khe ka õigele teele tagasi. Üks kohalik proua võttis meile järgi ja tahtis väga suhelda. Kohe teadis, kus on Eesti - temale väga meeldib Põhja-Euroopa. 2019 aasral oli käinud Poolas, läbi Baltikumi kuni Sankt Peterburgini välja. Tallinna vanalinn muidugi väga meeldis. Tuli meiega muudkui kaasa ja andis lahkelt suuniseid, et ärgu me mingu mäenõlvale, kus on ametlik Camino tee, vaid keeraku kiriku juurest vasakule Camino Antiguo peale, see on palju ilusam ja näeb ka rohkem Ría Vigo randasid ja jättis meiega varsti hüvasti. Astudime edasi, kiriku juurest mööda. Kui juba pikemat aega ühtki kollast noolt silma ei hakanud hakkas asi kahtlane tunduma. Võtsime jälle kaardi välja ja selgus, et kohe sealt, kus lahke naine meiega suhtlema hakkas, oleksime pidanud üles mäenõlvale keerama. Kuna vana tee nooled olid täiesti kulunud, siis eksimise hirmus otsustasime murda üle maantee ja kiirtee ikkagi õigele rajale tagasi ja sattusime Senda Verde kergliiklusteele, mis on rajatud vana Vigo-Redondela raudtee peale. Hilem avastasime, et see tee algas juba Vigo kesklinnast ja oleks andnud meile võimaluse seda õudsat 5 km pikkust osa läbi Vigo linna täielikult vältida. Chapela külas sai kergliiklustee otsa ja algas päris korralik tõus, et jõuda tagasi ametlikule matkarajale.
Õllepurkidest tehtud vahvad laternad olid puu otsa riputatud.
Peale 5 km eksirännakut olime õigel teel tagasi.
Nüüd keerab tee sisemaa poole. Rohkem me mereäärde ei satu.
Oleme jõudnud piirkonda, kus ka Hispaanias kasvavad kased, minu eestiaegsed igakevadised vaenlased. Õitsemine täies hoos ja loomulikult ka allergia.
Musti röövikuid esines nüüd juba suuremate kolooniatena ja AI abiga sai selgeks, et tegu on ilmselt brocat variable ööliblika röövikutega.
See miljonivaatega maja seisis ka 10 aastat tagasi üsna mahajäetud ilmega siin. Vahepeal pole arengut toimunud. Mahajäetud maju on palju.
See kala tahtis mind ära süüa ka eelmine kord.
Ikka kollaste noolte järgi edasi.
Siia oleks võinud kiikuma jäädagi.
Rada viis jälle kõrgemale.
Kilomeetrite viisi metsateid.
Meie hostel Redondelas.
11. päev - viimane. 23 km, natuke üle 7 tunni teel ja õhtuks jõudsime Pontevedrasse. Hommikul alustasime väikeste chupitodega.
Lõunapausil saime lõpuks tellida ka Galicia piirkonna traditsioonilist oasuppi. Olin sellest vaimustuses, kui käisime Põhjateel ja ootasin väga selle uuesti proovimist ja nii imelik kui see ka pole, siis 99% restoranides seda suppi menüüs ei ole. Suppi üldse on väga harva, küll aga saab igal pool täiesti mõttetuid friikartuleid, kuivaks praetud kanafileed täiesti maitsestamata salatihunnikuga. Seekord samuti suppi menüüs ei olnud, kuid noor teenindaja tütarlaps vuristas meile ka nn “tänaste eripakkumiste” hulgas ka selle supi ette, kusjuures ma ei tea kas mulle lihtsalt tundus või ta tõesti kirtsutas nina seda öeldes. Olen ise kooliajal olnud ühes üsna nooblis restoranis praktikal, kus “tänase eripakkumise” alla läks ikka tooraine, mis hakkas käest ära minema ja sellest ajast on mul tõsised eelarvamused ses osas. Kuid haarasime ikkagi võimalusest suppi saada kinni. Supp oli hea, ainult jubedad keedetud seakamara tükid küll kuidagi alla ei läinud ja tuli välja sortida.
Neid vanaaja aitasid leidub põhja maakondades rohkesti. Mõnel majapidamisel lausa kolm tükk hoovi peal.
Tahtsime ikka väga proovida kohalikku gurmeed ja tellisime õhtu, Pontevedra kesklinnas zamburiñas, mis on väikesed kammkarbi sugulased ja püütakse siitsamast Atlandi ookeanist. Neid süüakse grillitult, peale pannakse oliiviòli, küüslauku, peterselli ja sidrunimahla. Ei tekitanud kahjuks ikkagi mingit vaimustust.
12. viimnepäev. Rohkem me edasi ei kõndinud. Rong Santiago de Compostelasse läks kell üks ja hommikul läksime Pontevedra vanalinna jalutama. Pontevedra avaldas juba 10 aastat tagasi muljet ja kuna tookord me lihtsalt kõndisime sealt peatumata läbi, siis seekord tahtsime natuke rohkem ringi vaadata.
Oli aeg matkast kokkuvõte teha. Kuigi olime sellel rajal teist korda, oli seekord matka emotsioon hoopis teine. Sellisele matkale minekul ei ole mõtet teha mingeid plaane. Tee ise juhib. Esimene rännak oli meil planeeritud mõtterännakuks. Olime oma eludega jõudnud sinnamaale, et tekkis tahtmine suunda muuta ja läksime matkale plaaniga kurss paika panna. Tegelikkuses ei mõelnud me tookord välja mitte midagi. Oli füüsiline kannatuste rada, peas täielik tühjus ja alles aasta möödudes saime aru, et tegelikult see oligi restart.
Põhjateel, võiks küll öelda, oli täielik il-lal-laa, trul-lal-laa. Elu oli lill, matk oli kerge ja muud polnudki vaja.
Seekord oli kõige raskem. Emotsionaalselt. Viimane aeg ei ole olnud hea. Palju muresid on meie ümber. Et mitte liiga palju mõelda, olin matnud end töö alla ja nüüd, kui päevad läbi ei olnud mitte midagi muud teha, kui panna jalg jala ette, sain aru, et olin tulnud teele suure koormaga. Ja see kõik tuli minu seest välja. Koos suure hulga silmaveega.
Ühel päeval viis tee meid korraks päris rannaliivale. Tormid olid ilmselt selle tüki teest ära viinud. Sealt rannast leidsin peopesast pisut suurema loperguse kivi. Selle kivi peal oli rist. Ma isegi ei tea, kas see võis olla mingi fossiil või hoopis mõni vana ookeanilainetes lihvitud ehituskivi. Ütlesin kohe, et selle kivi ma pean kaasa võtma ja tassisin teda kogu tee oma seljakoti võrktaskus. Kaalus umbes sama palju, kui teisel pool olev igapäevane spordijoogipudel.
Rännaku teel on palju vanu kiviriste, mis kaitsevad ja õnnistavad teelisi. Paljudel majapidamistel on sellised ristid ka lausa koduhoovis. Usuti, et need peletavad kurje vaime ja kaitsevad õnnetuste eest. Tee peal olevate ristide juurde jätavad rändurid sageli oma mälestusesemeid. Paljud on teekonna ette võtnud oma lähedaste mälestuseks, kes kunagi ise selle tee läbi käisid ja nüüd panevad omaksed talle mälestusfoto või mõne eseme. Levinud on võtta oma kodust kaasa ka kivi, mis sümboliseerib inimese muret ja see jäetakse palverännu teele, et minna edasi kergemana. Mul kivi kaasas ei olnud, ega ma ei plaaninud ka oma muremõtteid sel teel harutama hakata, kuid see kivi seal teel tundus mulle märgilisena.
Lõpuks kirjutasin kivile kogu oma murelaste nimekirja ja otsustasin, et meie tee lõpus jätan selle kuhugi, kus tundub õige koht.
Täna hommikul läksime Pontevedra vanalinna jalutama. Kivi panin dressipluusi taskusse. Liikusime sihitult ja sattusime täiesti suvalise kiriku juurde. Kirikust kostus muusikat ja ma ütlesin, et lähme sisse laulu kuulama. See oli sel rännakul teine kirik, kuhu me sisse astusime. Kirikus tehti parasjagu vist mingi kontserdi proovi. See ei olnud selline tavaline kirikulaul, kus vaimulik jorrab mingi monotoonset laulukest. See muusika oli ilus. Mul kohe silmad vett täis. Sain aru, et siia ma tahan oma kivi jätta. Kuid kirik ei ole ometi koht, kuhu kivi lihtsalt maha poetada saab. Ma ei tahtnud, et keegi minu kivi sealt kohe ära koristab. Läksime välja. Kiriku ümber oli raudlattidest aed, pistsin käe läbi aia ja panin oma kivi külglöövi tugikaare taha nurka. Ja nii kui mu kivi ära pandud sai, hakkas kiriku kell lööma. Isegi vana pagan Kalver tunnistas, et see nüüd küll oli huvitav…
Veel Pontevedra hommikusi vaateid.
Meie majutuspaigas oli kohvimasin. Hoidsime kokku ja tegime hommikusöögi toas. Kui ma kell 9 pirukate järel käisin, olid eile rahvast pungil tänavad veel täiesti inimtühjad.
Jälle hästi palju täiesti mahajäetud ja lagunenud maju vanalinnas.
Sihukese huvitava nimega tävav.
Istusimegi rongile ja tee viis palverändurite sihtpunkti Santiago de Compostelasse.
Kõigepealt viisime oma kotid hotelli ja seejärel siirdusime katedraali juurde.
Tegime südame kõvaks ja jätsime oma truud kaaslased katedraali kõrvale prügikasti.
Järgmisel hommikul suundusime taas rongijaama ja sõit koju läbi Madriidi ja Granadada, kuhu Hanna meile autoga vastu tuli, võttis kokku 12 tundi.
Vaated rongiaknast.
Kohati tõusis kiirus ligi 250km/h, siis oli küll natuke isegi jube. Kuid vahepeal jälle seisime teel või liikusime 60ga ja loksusime nagu vanal heal nõukaajal.
Kommentaarid
Postita kommentaar