Itaaliast Prantsusmaale

Itaalias ööbisime äärmiselt huvitavas kohas lehmalauda kõrval. Nii kui Itaaliasse sisse sõitsime, tungis autosse nn maalõhn, mida rahvakeeli ka kopsurohuks nimetatakse. Loomapidamine on sealkandis ilmselgelt popp. Juba Austria Alpides oli talutee otsadel näha meie mõistes piimapukke. Pütid ei ole küll sellised nagu minu lapsepõlve hallid lähkrid, aga ülipeened kõrgläikelised tünnid.

Tüüpilised vaated autoaknast Itaalia Alpides.

Ja siis algasid tunnelid. Pakun, et Itaalia ja Prantsusmaa vahelisel maanteel läbisime umbes 100 pikemat (4km)ja lühemat (200m) tunnelit.

Prantsusmaa algas jube igavate ülesküntud põldudega. Meeletult kuivanud mullakamaraga põldusid. Kiirteedel sõitmisel on suur miinus, et ei näe läbitud riigist mitte midagi. Need kohad, kus oleks midagi vaadata, on müra eest kaitstud kõrgete aedadega, siis sõidad nagu tunnelis jälle. Kõrvalteedest aga oleme rahva nõudmisel loobunud, kuna kolme päevaga Austrias ja Saksamaal sai meie pere kultuurishoki ja kõik tahtsid kiiremini juba Hispaaniasse kohale saada.

Kütuse hind Itaalia kiirteel oli nii ulmeline, et esialgu arvasime, et tegemist on mingi teise rahaühikuga. Kui liga kahe eurost diislit oled sisse luristanud, maitseb 1,40€/l Prantsusmaal kohe paremini ja Hispaania 1,18 nüüd juba ka 1,20 on juba nagu muidu saadud.

Hommikul liikuma hakates oli meie tripi külmarekord. Tee edenedes asi arenes aina positiivses suunas. Tõe huvides peab mainima, et õhtuks, kui päike loojus ja meie Marseille lähistel Ibise öömajja jõudsime, oli temperatuur 16 peale langenud.

Vahepeal ära kadunud mäed jõudsid õhtuks tagasi. Seekord väga huvitava pikikurrulise struktuuriga. Geograafist õde võiks nüüd kommenteerida.

Veel üks reisi paratamatusi on lõputult tolliväravaid. Eesti, Läti ja Leedu teed on nii kehvad, et nende kasutamise eest tasu küsida oleks häbiasi. Poolas on alla 3t sõiduautodele kiirteedel sõit tasuta. Rekkasid on seal aga nii palju, et nende eest tasu küsimata jätmine oleks patuasi. Leedu piiril enne Poolat hakkasid putkad VINIETTI siltidega pihta. Ega meie teadnud, kas meil on ka vaja või mitte. Hüppasime ühte sisse ja lahke proua ütles, et Nitšhevo ne nada. Enne Tšehhi jõudmist hakkasid uuesti hoiatused pihta ja ühest bensukast saimegi Tšehhi ja Austria jaoks kokku 32 Euri eest vinjetid. Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias käib asi ikka vanaviisi tõkkepuudega, enamasti küll makseautomaatidega, aga mõnes veel inimesedki putkades sees.