Nerja vol 2

Nüüd siis pisut ka muust, mis me siin teinud oleme.

Elasime neli esimest päeva Ruisol apartmentides. Booking.com review'de põhjal hinnatud 9,1 punktiga, st ülihea ja mis seal salata, sellises korteris elaks küll. Väga puhas ja fresh, ainult pikalt ei kannata rahakott seda välja.
See pilt on apartmendi katuseterrasil saabumise õhtul.

Ja siin sisevaateid.

Eile otsustasime, et kui kinnisvarabüroodes on siesta, siis lähme viskame ise ka kolmeks tunniks rannale siruli ja selle kolme tunniga kõrbesime kõik kolmekesi täielikult ära. Peab mainima, et rannas olime ilmselgelt kõige heledama nahavärviga kodanikud. Ei tea, kui kaua see ülejäänud seltskond end siin juba grillinud on. Mõni on ikka nii pruun, et ainult näojoonte ja juuste värvi järgi saab aru, et tegu on europiidse rassiga. 

Täna oli meil rannakeeld, kuigi kella 12-ks oli põhimõtteliselt elamine leitud ja kinnisvarabürood saavad meist mõnda aega rahu. Läksime Burriana randa tähistama ja Ayo kuulsat paellat nautima ja siis koju tagasi. 

Võtsime Manni koduõppe ette. Nagu teada oli on iga algus raske ja õpetaja Ema Kuus'i taktikepi all on raske end õppima sundida. Paukusid uksed ja lendasid vihikud, aga lõpuks saime etteantud normi täidetud, kuigi inglise keelega jäime kogu perega jänni ja saatsime oma lahendused õpetajale kontrollimiseks.

Siis kutsus Kalver meid õue huvitavat loodusnähtust vaatama. Merelt tõusis paks udu. 

Selline oli vaade mägede poole.

Ja selline mere poole.

Läksime seda randa vaatama.

Nüüd on kell kohaliku aja järgi kümme õhtul, Eestis siis 23 ja asume nautima kohalikku TV-programmi. Ei tea, kui kaua peab telekat vahtima, et hispaania keelest aru hakkaks saama. Olen kuulnud, et nii mõnigi õppis omal ajal Annelinnas SAT-TVd vaadates saksa keele ära. Ma ei kavatse kehvem olla. Ja kui vaja, siis keeleõppe raklaame leiab siin iga nurga peal.