On elu!

Mulle täitsa meeldib meie apartment nii, et rendikorterite edasise otsingu jätame vist sinnapaika.

Laupäevaks on ühe apartmendi vaatamine veel kokku lepitud. Ma arvan, et vähemalt kümnesse kinnisvarabüroosse jätsime oma andmed, et kui neil midagi tekib või on tekkimas , siis nad annavad meile teada. Nendest kaks on meiega kontakti võtnud ja kummaski ei olnud töötaja hispaanlane. Esimene Burriana Properties oli inglane, kes pakkus kohe kõrvallinna Torrox Costale ground floor apartmenti, käisime seda väljast poolt vaatamas ja see ei sobinud meile, teine oli Hans, nime järgi võiks oletada, et sakslane, Frigilianast, kes veel eilegi meiega kontakti võttis. Kõik ülejäänud on seni vaikinud. Kohe huviga ootan, kas neist keegi kunagi ka meie peale reageerib või see kontakti võtmine ongi lihtsalt tüütutest klientidest lahti saamiseks.

Tasapisi kohaneme ka kohaliku eluoluga. Avastasime otse meie maja taga olevast staadionihoonest 25m radadega siseujula. Kalver läks juba trenni. Vesi basseinis olevat küll jube palav, 27 kraadi. Ma ei tea, mis ta Auras on, aga seal pidada enne ikka kaks pikkust ära ujuma, kui soe hakkab.

Teisipäeva hommikul ei olnud meil majas vett. Helistasime haldajale - vett ei olevat kogu linnaosas ja lubati asi hiljemalt pärastlõunaks korda saada. Õhtul kuue ajal meie haldaja enam toru ei tõstnud ja kobisime kõrvalmaja receptionisse. Seal oli juba üks kuri inglise proua ees ja saime teada, et tegu ei ole vee vaid elektriprobleemiga ja linnaosavanem lubas, et õhtuks saab korda. Ei saanud. Huvitaval kombel basseiniääres olevates duššides oli vesi olemas ja algas majaelanike palverännak pangede ja pudelitega. Asi tahtis ju ajamist...

Hommikul läksime jälle oma haldaja ukse taha. Uks oli kinni, ukse taga veel üks majaelanik, kes siis üritas haldajale parasjagu helistada. Vastu ei võetud, aga saime tutvuda ja koos haldajat kiruda. Meie rendifirmal olevat kaks omanikku, üks neist haige ja teine puhkusel, nii ei tegelenud naabritädi arvates keegi asjaga.

Meie võtsime vabalt ja läksime randa.

Vesi tuli tagasi eile lõuna paiku. Tagasi tulles oli köögipõrandal veeloik. Helistasime haldajale, et meil on köögis leke. Kuna vesi oli tagasi, siis võeti seekord ka kõne vastu. Lubati plumber maniga kontakti võtta ja meile tagasi helistada. Senimaani ootame... Lekkele panime kausi alla.

Õhtuti suhtleme perega.

Täna hommikul saime Eestist ilusaid esimese lume pilte.

 Ja siin on samal ajal meie terrass.

Kui me esimest korda Hispaanias käisime, ei osanud ma eelistada maju asukoha või ilmakaarte järgi. Sattusime villasse, kus terrass oli igast küljest kõrgete müüridega ümbritsetud ja vaade oli ainult taevasse. Järgmisel korral olime juba kevadel Nerjas, terrass merevaatega, aga maja asus nö idapoolse vaatega nõlval, päike kadus mäe taha kell 14 ja siis oli juba terrassil külm. Sain targemaks, et maja peab olema lõuna või läänepoolse vaatega. Ideaalis on terrass vaadega idast läände. Edaspidi olemegi seda joont järginud ja imeilusaid päikesetõuse ja loojanguid nautinud. Praegu oleme idapoole nõlval ja elamiseks on see variant ilmselt kõige parem. Kui ikka 360 päeva päike hommikust õhtuni terrassile lõõskab, siis vist väsitab ära. Muahahaa, kas ma tõesti kirjutasin seda praegu...

Aga kohalikud on oma lõunapoolsed terrassid igasugu varikatuste ja päikesevarjudega katnud. Meil on lisaks ka katuseterrass, kuhu päike kuskil kella seitsmeni õhtul paistab. Praegu ei kannata seal olla, aga vb ükskord, kui ilmad veidi jahedamaks lähevad on seal mõnus. 

On elu!