Meil läheb hästi

Vabandan väga kõigi ees, kes siin igapäev uudised ootavad. Vaevlesime kolm päeva ilma internetita. Jäime ellu. 

Kõigepealt tervitused Kalveri poolt emale kaasapakitud villaste sokkide eest. Õnneks oli meid ette hoiatatud, et sügisõhtul hakkavad jalad kivipõrandal külmetama ja nüüd ongi juba paras sokid kapist välja otsida. Päeval on meil 19 kraadi, öösel 9.

Ülemöödunud pühapäeval käisime Ayos paellat söömas. Rannas oli tunduvalt vähem rahvast kui nädal tagasi, aga Ayo on jätkuvalt rahvast triiki täis ja kuigi laudu on seal sadakond, siis ikka tekib aegajalt ootejärjekord, et istuma saada.

Selle aja jooksul, mis meie sõime, ehk nii pool tundi, tühjenes selliseid pannitäisi kolm tükki. Ayos on kena komme, et kui sul taldrik tühjaks saab, aga tunned, et mahub veel, siis võid rõõmsalt oma tühja taldrikuga panni juurde minna ja kokk laob selle uuesti täis. Teenindajad käivad laua juures ka kõigile ütlemas, et minge võtke ometi juurde. Selle eest lisatasu ei küsita.

Eriti kasulik on peale sööki veidike pea alaspidi rippuda.

Jätkuvalt võtab lõviosa päevast meie õppetöö. Siin, palun väga, on Margareti kunstiõpetuse tunni raames äsjavalminud op-kunstiteos.

Kuna netti ei olnud ja TV ilma netita ei toimi, siis elasime aktiivset elu ja liikusime igal õhtul ümbruskonnas ringi. Ühel õhtul läksime Marosse jalutama. Maro on imeväike külake, siinkandis kõige vanem. Tänavaid on ehk kuus. Küla ümber on rohkelt erinevaid istandusi. Siin avokaadod.

Ja banaanid.

Istandustest läbi minnes jõudsime täpselt päikeseloojangu hetkeks kohalikku randa.

Ühel õhtul läksime Frigilianasse jalutama. See on teine imearmas küla, mis jääb meist 7km kaugusele mäenõlvale. Oleme seal käinud mitmeid kordi, aga ei olnud veel kunagi õhtuhämaruses käinud. Eriti mõnus oli kohalike elanike akendest sisse piiluda, kui sees tuled põlevad. Hispaanlaste elamised on ikka parajad vaatamisväärsused. Mööbel on rustikaalne, raske tumepruun massiivne kolakas. Riiulid on ülekoormatud igasugu kilakolaga, tolmu ei võeta selle kola vahelt vist kunagi. Kohalike rõdud ja terrassid ei ole lõõgastumiseks või õhtusöögi nautimiseks, vaid kasutusel kolikambritena ja seda koli ikka jagub. Siin kehtib absoluutselt põhimõte, et võidab see, kel on surres rohkem asju.

Frigiliana

Tänavad on imekitsad. Ja nagu ikka rohkete potitaimedega ääristatud.

Selline näeb välja laps, kes juba kaks päeva ei ole internetti saanud ja on kodus voodist välja aetud ja mäe otsa ronima sunnitud. Lihtsalt selleks, et silmaringi avardada. Miks peab elu nii ebaõiglane olema???

Möödunud pühapäeval oli kaljukitsel pidupäev, sai jälle mäe otsa ronida. Võtsime ette matka kohalikule Almijara mäele, mille kõrgus pulsikella järgi on 380m.

Mägede vahel paistab Frigiliana.

Tippu jõudes avanes vaade üle Nerja linna. Meie elame staadioni juures.