Nüüd läheb põnevaks

Raske on sõnadega kirjeldada, kui rahul ma olen, et me selle hullumeelsuse ette võtnud oleme. Mu süda hõiskab juba kuu aega non stop (loodan, et ta ikka vastu peab 😝). Ma elan omaenese elu. Mitte keegi ei hala, et me ei saa hakkama, et see on raske või mida me ometi teeme.

Loomulikult oli see hirmutav ka minu enda jaoks. Kui oled ligi kümme aastat istunud mugavustsoonis, iga aastaga järjest sügavamale vajudes, siis ei ole sugugi lihtne ennast sellest välja tirida. Eks me oleme väikest viisi hullud kogu aeg olnud, ei ole need  viimasedki aastad ainult aja raiskamine olnud. Maasikakasvatus oli ikka tõeline väljakutse ja väga hea õppetund. Saime tunda nõukaaja inimeste elu, kui 11 kuud käidi riigitööl, et siis kevadest iga nädalavahetus maal datšas käia ja see ainuke puhkuse kuu, suvel juulis, kurke Leningradis turu peal müüa. Ma ei pea sellist raha nimel rabelemist normaalseks. Raha oli, aga hing ei olnud rahul. Ikka oli tunne, et ma raiskan oma elu. Õnneks sattusime rännakule ja sai pea korraks tühjaks lasta, õnneks sattusid mu kätte vaimustavad raamatud, õnneks kuulsin ühtäkki jälle oma südame häält.

Möödunud nädalad on olnud tegusad. Kõigepealt töötasin ma läbi kogu interneti ja otsisin välja kinnisvarakuulutused, mis meile huvi võiks pakkuda. Siis hakkasime müügikuulutuste ülespanijatele helistama. Nende nädalate jooksul olen saanud juba päris hea ülevaate kohalikust klienditeenindus- ja müügikultuurist. Siin eristuvad kaks tugevat suunda - üks on hispaania stiilis ja teine on skandinaavia stiil. Siililegi selge, et skandinaavia variant on äsja saabunud eestlastele arusaadavam ja vastuvõetavam. Hispaanlased helistavad sulle tagasi mañana, st ei helista sulle kunagi tagasi. Kui sa otsid kontakti emaili teel, siis kirjale ei vastata kunagi. Isegi need, kes sinuga tegelevad, ei oska ühelegi küsimusele vastata, lubavad uurida ja sulle teada anda ja ei tee seda kunagi.  Pm kõiki müügisolevaid objekte müüvad kõik bürood, siin ei ole sellist poliitikat nagu Eestis, et sul on üks maakler ja siis loodad temale, kas ta leiab sulle ostjad või ei. Pooled üleval olevatest objektidest on tegelikult juba müüdud. Siis lähed kinnisvara büroosse, ütled, mida otsid ja tema otsib sulle välja potensiaalsed müügis olevad korterid ja siis lähete koos neid vaatama ja seal kohapeal ootab veel üks maakler, kes siis ilmselt on omaniku esindaja. Kui endal on aega ja viitsimist siis võib vabalt ise interneti läbi vaadata, sest maakler pakub sulle oma valiku, mis ei pruugi sinu maitse järgi olla. Nt olid päris aktiivsed isa ja poeg Fernandod. Käisime nendega kahel korral kokku nelja erinevat korterit vaatamas. Ise nad olid neist siiras vaimustuses, mind jätsid täiesti külmaks.

Hinnad on muidugi ulmelised. Mingist madalhooajast pole juttugi. Loomulikult oleme ka ühes kallimas piirkonnas. Sisemaal või kasvõi Alicante kandis on hinnad märksa rahakotisõbralikumad. Meie eesmärk ei ole elada Hispaanias vaid Nerjas ja siinkohal tuleb leppida sellega, mis pakutakse.

Vahepeal tundus juba, et tuleb lihtsalt oodatama jääda, sest midagi, mis meeldiks või kõnetaks, lihtsalt ei olnud pakkuda. Õnneks olen juba aru saanud, et kõik läheb nii nagu peab, seega mingit paanikat ei tekkinud ja võtsime täiesti rahulikult. Ülemöödunud nädalal sattusime üht maja vaatama minnes kokku rootslasest maakleri Anna-Lenaga, maja ei sobinud, aga Anna otsis veel võimalikke variante ja põhjamaalase hinge tundes, oskas ka õigeid asju pakkuda, nii et üleeile leidsime ka sobiliku apartmendi. Vaade terrassilt.

Nüüd siis avaneb võimalus ennast põhjalikult kurssi viia kohaliku sisetööde maailmaga. Korter on küll nn heas korras, aga kaugeltki mitte minu mõõdupuu järgi.

Muide Anna on kolinud Rootsist Hispaaniasse kaks aastat tagasi, müünud maha oma kodu, auto ja paadi ja investeerinud samuti siia. Tema arvates ei ole meie plaanid hullumeelsed, vaid ainuõige valik.