¡Mina jään!

Suur rahvaste ränne on toimunud. Lugematul korral olen pidanud andma aru, kuidas meil läheb, kas oleme rahul, kas igatseme Eestit või midagi, mida Eestis on ja siin ei ole, nt kama, kohupiima, sülti ja see on pannud endasse sügavamalt vaatama ning suure rahulolutundega tõdema - ma olen siin oma eluga rahul. Ma naudin iga viimast kui päeva ja iga hetke päevas.

Viimastel päevadel oleme tegelenud rohkem turismindusega, külalisi saabub pea üle päeva ja pea iga külalisega oleme jalutanud linnas ja teinud kaugemaid tiire.

Margareti ristivanemad ja co

Hannuška. 

See oli küll viimane naeratus kahjuks. Paari päeva pärast otsustas Hanna korralikult haigeks keerata ja veetis enamuse vaheajast diivanil siruli.

Veel lapsi saabumas.

Koopaelamud Nerjas, Playa de Salòn

Juba pikemat aega tundsin tugevat tõmmet mägede poole. Ühel päeval võtsimegi ette matka kohaliku kõrgeima tipu suunas. El Cíelo on merepiirist 1500m ja teekonda alustasime umbes 100m pealt. 8 km kulges rada ainult ülesmäge ja kuigi taevas oli vines, hakkas meeletult palav.

Ilmaennustus oli lubanud päris tugevat tuult, kuid üles minnes tuult praktiliselt ei olnudki. 2h 40min pärast olime punktis, kus Google maps arvas olevat raja lõpppunkti. Aga viimane ots oli veel päris kaugel. Tõusnud olime 1000m. Olime jõudnud mäe harjale ja saime tunda ka ennustatud tuult.

Tuul oli nii kõva, et ei kannatanud püstigi seista, lihtsalt kükitasime seal ja pidasime plaani, mis edasi teha. Ühed laskuvad inimesed ütlesid, et tipuni on veel 2 tunni tee. Kuna meie joogivarud olid otsas, riided olid läbimärjaks higistatud ja tuul oli päris jahe, otsustasime laskuda veidi allapoole, tuulevarjulisele nõlvale ja pidasime seal oma väikse pikniku. Tipp jäi seekord võtmata, see nüüd jääb veidi kriipima, aga vaated ja loodus olid imelised. Põlv valutab tänase päevani.

Mingi hetk oli raja kõrval hirmus ragin ja sellised toredad sisalikupoisid jäid meid uudistama.

Need olid eriti prisked isendid. Selliseid Eesti mõõtu sisalikke jookseb siin tihedalt ringi, need ei pane mind isegi mitte ehmuma. See siin oli aga nii 30 cm pikkune poiss.

Järgmine atraktsioon oli Caminito del Rey nimeline matkarada. See on püstloodis kaljuseintele rajatud rada kunagise elektrijaama töötajate tarvis ja veel paar aastat tagasi kuulus maailma ohtlikemate radade hulka.

Kolm aastat tagasi, kui käisime kogu perega Esteponas, juba üritasime selle raja ette võtta, aga siis oli see ametlikult suletud ja isegi valvur oli ees, kes hulle ronima ei lasknud. Nüüd on rada renoveeritud ja 10 euro eest külastajatele avatud.

Kahjuks üliturvaliseks tegemisega on võetud kohalt ära ka närvekõditav osa.

Leia pildilt kaks mägironijat. 

Mõned aastad tagasi kukkus samalt mäelt kolm ronijat surnuks. Nii neile, kui ka ühele alla sadanud koerakesele olid rajatud väikesed mälestustahvlid. See muidugi ei heiduta järgmisi katsetajaid. 

Loodus ja vaated olid jällegi lummavad.

Valutava põlve kiuste ronisime Liisa ja Karliga ka kohaliku 500m mäenuki otsa.

Ilm on täiesti Eestimaiselt suvine. Kolm päeva oli korralik vine. Ei osanud sest midagi arvata, kuni terrassidele  ja autodele hakkas kogunema liivatolm. Targemad teadsid rääkida, et see on Aafrikast saabunud liivatorm. Terrassi sain koristada 3x päevas. Autod nägid välja sellised.

Rio Marinas on tihe sagimine. Päris tihti on järgmised kliendid juba ukse taga ootamas, kui esimesed alles välja kolivad. Koristamisel hakkab tekkima vaikselt vilumus. Tunnen, et oleks pidanud Dorpatis Katrini käest koolitust võtma, kuidas efektiivselt toateenindust tehakse. Kõige tüütum on akende pesemine. Jätkuvalt on siinkandis üpris tugevad tuuled, mis toovad merelt niiskust ja rannalt liivatolmu otse aknale nii, et neid peaks lausa iga päev pesema. Kui päike peale ei paista, tundub aken ilus puhas, aga kui päikese peale keerab, ei saa ka äsja pestud aknaga kuidagi rahul olla. Pean veel ennast arendama ses vallas. 

Toredam külg on loomulikult kliendid. Klienditeenindus on mulle alati väga meeldinud ja olen nüüd jälle oma lemmikelukutse juures. Seda ei osanud küll arvata, et 90% klientidest on siseturistid. Hispaania on ikkagi nii suur riik, et sisemaal õhkavad paljud mereranna järele, nii ongi igal võimalikul riiklikul pühal või nädalavahetusel kohalikud liikumas ranniku poole. Kui Nerjas räägivad hispaanlased enamasti mingil määral kõik inglise keelt, siis sisemaal, kus turiste nii palju ei liigu, on keeleoskus jälle olematu ja nii tuleb mul endal hispaania keeles ennast arusaadavaks teha. Õnneks käib suurem osa suhtlemisest meili ja sõnumite teel, nii saan google translatori abiga jutud räägitud. Kui kliendid saabuvad, ütlen kohe esimese asjana, et hispaania keelt ma tegelikult ei räägi. Sellepeale ütleb klient, et mis asja, väga hästi räägid ju, kirjutad nii hästi. Siis ma tunnistan üles, et kirjutan ainult translatori abil.
Esimese klienditagasisidega hinnati personali ehk siis mind, 10 punktist 7,5-ga. Ehmatasin ära, et mida ma ometi võisin valesti teha, kliendid olid umbkeelsed hispaanlased ja me ei suhelnudki eriti palju. Analüüsides ja kohaliku Mariga suheldes, jõudis mulle kohale, kus vea tegin. Siinmail on kombeks kohtumisel põsemusi teha, kummagile põsele 1x. Musi kujutab endast lihtsalt põskede kokku panemist nii, et midagi väga hullu iseenesest ei ole. Need olid ühed meie esimesed kohalikud kliendid ja kohtumisel ulatasin ainult terekäe. Klient vist isegi üritas oma kombemusi ära teha, aga tahtmatult põiklesin kõrvale. Küllap see minust ebameeldiva mulje jättiski. Igaljuhul nüüd pigistan silmad kinni ja musitan kõikide klientidega korralikult ära. Oluline on ka korralik musilaks häälega teha. Selline põsemusitamine on nende jaoks samal viisakuse tasemel nagu inglaste How do you do?

Malaga lennujaamas oleme viimastel ajal lausa iganädalaselt käima hakanud. Ja igakord kui vaatan neid lennukitele suunduvaid inimesi või kallistan lahkumisel oma kalleid, laulab mu peas Lenna täiest hingest Mihkel Raua “Mina jään”. See on üks ütlemata hea tunne.