Selge on see, et midagi pole selge

Suvi on käes ja ma lõpetasin äsja edukalt 5. klassi. See oli äge kogemus ja soovitan võimaluse korral soojalt. Muidugi, eks mul ole see õpetaja pisik ikkagi veres ja hirmus vajadus on kogu aeg iseennast või kedagi teist õpetada. Loomulikult ei olnud see aasta ainult üks roosamanna, nii mõnigi kord raksatas käsi lauale ja tuli kõvema häälega asju selgitada, eks ema-õpetajast proovitakse rohkem üle sõita ka. Reiniku kooli õpetajad on olnud koduõppe suhtes suures enamuses väga toetavad ja toredad. Loodusõpetuse õpetaja viitsis lausa interneti teel kontrolltöid läbi viia, kunstiõpetuses on neil ka üks oma ala fanaatik ja ülesanded olid huvitavad mulle endalegi. Ajaloo õpetajal jätkus alati kiidusõnu Manni töödele. Inka õps rahuldus täielikult Work booki'st tehtud fotode ja minu enda poolt läbi viidud sõnadetöödega. Inglise keelega oli muidugi ka kõige vähem muret, igapäevane praktika sõbranna Tiaga oli kõige parem kool ja kindel abimees, kui mõne harjutuse juures me kuidagi üksmeelele ei jõudnud. Manni jaoks olen ma muidugi inglise keele koha pealt küll mõttetu kana, keda muna peab õpetama. Mis seal salata, olen jah.

Kõige suurem mure oli mul mata ja eesti keelega, nendes ainetes puudus kontakt kooliga täielikult ja õppisime omal käel teadmisega, et kõik kontrolltööd tuleb kevadel järele vastata. Nii me siis mai keskel Eestisse jõudsimegi ja Mann läks kooli tagasi. Minul polnud rohkem kui kümme päeva aega  kohal olla ja teda rööpasse aidata. Selle aja peale ei toimunud tal ühtegi vastamist, nii jätsingi ta raske südamega üksi neid töid tegema ja tagantjärgi võib öelda, et kõik läks ludinal. Kirjanduse neljaga olen ses mõttes rahul, et hinded pandi ainult loetud kirjanduse kokkuvõtete alusel, mis Mann igakuiselt kooli saatis ja no ei tulnud need kokkuvõtted tal kergelt. Mul on hea meel, et ta on tõsine lugemishuviline ja õpetaja oli ka raamatute valiku osas paindlik. Mata neli on ka täiesti ok, ilma eriliselt kordamata ei saanudki aasta materjali ühekorraga vastamine kerge olla ja kes meist ikka oskab praegu arvu suurimat ühistegurit või väiksemat ühiskordset nimetada või oli see vastupidi.

Nüüd siis ka sellest, kuidas meil on õnnestunud Manni kohalikku kooli panemine. Iseenesest oleks mul kõige lihtsam koduõppega jätkata ja ega lõplikult aamen ses osas veel öeldud ole ka. Igaljuhul on meil mõte, et integreerumise huvides oleks ikkagi kõige parem, kui laps käib kohalikus koolis. St kool on riiklik ja puhtalt hispaania keelne. Eks me siis viisimegi end tasapisi kurssi kohalike koolidega ja saime selgeks, et järgmisest õppeaastast peaks Mann kohaliku koolisüsteemi järgi minema secundaria esimesse klassi. Kooli minnakse siin 5 aastaselt ja kuus aastat kestab esimene ehk siis primera kooliaste. Teine e secundaria on neli aastat, seitsmes kuni kümnes aasta ja sellega on kohustuslik kooliharidus ühel pool.

Siit algas "Mann kooli" esimene vaatus. Nerjas on kaks secundaria kooli ja googeldamise ja Tia pere arvamuse järgi peetakse Almijara kooli tugevamaks. Kooli saamiseks peab olema linnavalitsuses tehtud elukoha sissekirjutus ja seda siis märtsikuus läksimegi saama. Ei mingit interneti teel asjaajamist. Madre mia, ei! Sissekirjutuseks piisab, kui sinu nimel on sõlmitud nt elektri- , interneti teenuse või veeleping. Ei mingit omaniku nõusolekut vms. Meie plaan oli ennast sisse kirjutada oma isiklikku korterisse, aga no ei käi need asjad siin nii lihtsalt. Kõigepealt oli sissekirjutamise osakonnas linnavalitsuses korralik saba, sest kohalik seadus näeb ette, et kõik, kes viibivad linnas rohkem, kui kuu aega, peavad end sisse kirjutama, siis maksab riik linnale nende eest ka miskit rahakest. Kliente teenindati kahest luugist ja ühes neist oli tööl täielik võhik. Teine teenindaja oli ilmselgelt asjadega paremini kursis ja lisaks enda klientide teenindamisele, pidi ta pidevalt ka selle tühmapea juurde appi minema. Täitsa koomiline oli. Esimese ringiga sattusime meie muidugi nõrgema lüli juurde, umbkeelne ka loomulikult. Saime paberid, mis vaja täita, täitsime nuka taga ära ja seisime uuesti samasse sappa, kõik kordus. Nüüd oli seda mängu jälgides meile juba selge, et tahame kindlasti taibukama teenindaja juurde saada, tema rääkis ka täiesti rahuldavalt inglise keelt. Selgus, et meie apartmendil ei ole normaalset aadressi, igaljuhul mitte sellist, mis linnavalituse andmebaasis oleks olemas. Teenindaja sai küll aru, kus kandis meie apartment asub, aga registreerida ei saanud. Soovitas meil tagasi tulla järgmisel nädalal, kui olevat tööl veel taibukam tegelane, kel linna aadressitest kõige parem arusaam. Sattusime linnavalitsusse mingi kohaliku püha eel ja see taibu oli vaba päeva saanud. No olimegi esmaspäeval jälle platsis ja saime oma paberid sisse antud. Asjade kiiremaks käiguks otsustasime end siiski rendikasse sisse regada. Muud keerulist enam ei olnudki, kui et kästi järgmisel päeval jälle tagasi tulla, siis saame paberi, millega kooli minna. Kolmanda korraga oligi vajalik paber käes ja läksime kooli.

Nüüd algas teine vaatus. Koolid on siin kõik tarastatud ja lukustatud. Ei teagi, kas selle pärast, et keegi välja või siis sisse ei saaks. Suht vangimaja moodi igaljuhul.

Lasime tara taga kella ja värav läks lukust lahti, keegi fonolukust midagi ei küsinud. Jõudsimie valvelauda ja ütlesime, et vaja laps kooli panna. Imekombel rääkis valvelaua-tädi inglise keelt, neid oli seal kolm tükki, võib-olla oli ta mõni õpetaja vm taibukam tegelane. Juhatas meid lahkesti kooli sekretäri juurde, kes oli täiesti umbkeelne. Õnneks jäi valvelaua-tädi meile appi ja aitas tõlkida. No nii, olime oma avalduse tegemisega väidetavalt päeva võrra hiljaks jäänud ja üleüldse on neil kohad juba täis. Vale, küsisime, et mis siis saab, lapsel vaja koolikohta ju. Lastigi meil miski avaldus täita ja öeldi, et tulge 15.mail tagasi, siis on teada, kas saab sisse või ei saa, ja kui ei saa, läheb automaatselt teise kohalikku secundaria kooli. Olimegi tagasi 15. mail, kell 9 värava taga ja lasime kella. Keegi ei avanud. Aia vahelt piiludes oli näha, et seespool on kõik kuidagi vaikne ja rahulik. Selgus, et ülla-ülla, kohalik püha jällegi. Ei tea, kas tuli ootamatult või miks meid pühade ajal kooli kutsuti. Järgmine päev kell 9 olime jälle platsis, aga, oh õnnetust, umbkeelset sekretäri ei olnud veel kohal ja paluti kell 12 tagasi tulla. Kell 12 läks juba meie lend Eestisse... Kalveril tuli üksi kooli minna, sekretär oli kohal ja küsis: "Aga miks te tulite?" Nagu tõsiselt...  Nimekirjad selguvad alles 24. kuupäevaks. No ei imesta siin millegi üle ja Kalver oligi 24. jälle kohal. Manni nimekirjas ei olnud. Ega midagi, jalad selga ja teise kooli.

Kolmas vaatus. Chaparil on siis teise kooli nimi. Sekretär jällegi umbkeelne. Sai niipalju aru, et tahetakse last kooli panna, andis 7 lk pabereid täitmiseks ja saatis tagasi ka linnavalitsusse kooli astumiseks sissekirjutuse paberit tooma, sest esimene paber võeti Almijara koolis ära. Kalver nägi ränka vaeva, tõlkis ja täitis terve nädalavahetuse neid pabereid ja oli esmaspäeval täidetud dokumentidega jällegi rõõmsalt kohal. Nüüd oli tööl lisaks umbkeelsele daamile keegi inglise keelt soravalt valdav töötaja ja oh, seda üllatust jälle, täidetud olid valed paberid. Nendega oleks Mann võinud kohe kooli minna. Ja, kui Almijara koolis oli sisseastumise avalduste vastuvõtt märtsi lõpuni, siis Chaparilis algas avalduste vastuvõtt alles 15. juunil. Seega paluti jälle tagasi tulla. No, mis seal ikka, olime juba koos õigel päeval jälle platsis ja saimegi kätte need ülitähtsad paberid, seekord neli tükki, mis täita vaja. Kaheksandal korral, kui koolimajja sisenesime, said need paberid ka sisse antud ja kinnitatud, et sinna kooli laps kindlasti koha saab. Ei küsinud keegi eesti kooli tunnistust või tõendit tervisliku seisundi kohta, millest välisministeeriumi lehel kirjutatakse. Seal soovitatakse lausa notariaalselt kinnitatud tõlge ligi võtta. Pole vaja.

Ja veel, Almijara koolist öeldi, et tulge septembri esimesel nädalal uuesti, siis on selgunud, kas mõni laps on oma koolikohast loobunud ja siis saaks Mann ikkagi sinna kooli. Eks me siis lähe jälle., siis tuleb sellele loole neljas vaatus ka. Almijara on meie kodule oluliselt lähemal. Kool algab 17. septembril.

Mis siis veel. Esimest korda neljakümne aasta jooksul jäin ma kümneks päevaks üksi koju. Esiti tundus see mõte ikka päris võõras, ok Nässuga kahekesi olime. Mann oli Eestis koolis ja Kalver läks maale põllule. Oli vaja lisaks igapäevatööle leida endale mingi tegevus ja mis saab olla parem, kui üks korralik väljakutse iseendale. Olin hispaania keele õpingud vahepeal päris unarusse jätnud ja võtsin vastu otsuse lõpetada Duolingo hispaana keele õpingud 100%. Õppisin iga jumala päev kolm kuni neli tundi ja sain lõpuks tõsise üledoosi. Ega ma ju teadnud, et seda ei olegi võimalik lõpuni teha. App on üles ehitatud nii, et lõppu sa kunagi ilmselt ei jõuagi. Tähendab, lõppu ma jõudsin küll, aga 100 % saavutada ei ole võimalik, sest kui ühest otsast liigud edasi, siis teisest otsast võtab programm sul juba läbitud osa tagasi ja sunnib uuest läbima. Ja, mis ma targemaks sain, seda, et kui ma enne veel nagu midagi hispaania keeles arvasin oskavat, siis nüüd ei oska enam midagi.

Ahjaa jalgpalli MM on ju. Meiegi peres on nüüd kohustuslik programm kolm korda päevas.

Kohalike armastus oma riigi jalgpalli meeskonna vastu lõi eriti hullult välja, kui Hispaania mängis Portugaliga. Kohalikes hiinlase poodides olid müügil lausa hispaania värvides jalkadressid ja need läksid nagu soe sai. Terve linnapilt oli täis punasärkides inimesi. Ja siis see mäng algas! Kui seis oli Portugali kasuks 2:1, läksin Nässuga välja. Jalutasin meie oma majade vahel, oli juba õhtune aeg ja väljas oli vaikne ja rahulik, kui ühtäkki kajas üle inimtühja tänava selline röögatus, et kuku või maha. See ei olnud ühe inimese hääl, see tuli kümnetest kõridest ja kohati muutus lausa kähisevaks korinaks. Gooooooool!!!!!!! Inimesed vaatasid oma kodudes telekat ja terrassiuksed olid kõikidel lahti. Mõni jooksis lausa välja oma rõõmu kuulutama ja ka pasunad olid ligi võetud, ilmselgelt hääled ei pea lihtsalt vastu. See oli täiesti meeletult äge elamus. Olime Nässuga juba tagasiteel, kui kõik kordus taas. Hispaania läks juhtima 3:2. 

Lõpetuseks ilmajuttu ka ikka. Suhteliselt palav on, võiks öelda. Hommikul, kui Nässuga kell 8 väljas käin, on 22 kraadi. Kella 10-ks on 29. Kaheksa ajal õhtul on 27. Kalveri arvates oleks vaja meil päevitada, pole ammu viitsinud. Mõtlesin, et kui on mõni päev veidi jahedam, siis võiks nii tunnikese isegi terrassil vedeleda, randa ei viitsi selle tunni pärast minna ja kauem päikse käes grillida ei pea ma mõistlikust. Ei lubata seda jahedamat ilma.

Käisime eile õhtul linna peal jalutamas, tegin mõned turistipildid ka. Mulle meeldib selle rõdu kaunistus. Osad tuvid on kivist kujud ja osad on elusad. Kivituvid on väga tõetruud. Kui esimene kord nägin, istus üks elus tuvi kivituvil peas. Mul jäi suu lahti, mõtlesin, et mingi tsirkuse värk vä?

Paar päeva tagasi tuli jälle udu üle mere. Kalver käis kõrvalkülas Torrox costal juuksuris. Kõigi kohalike meeste juuksur nr 1, seal on elav ootejärjekord, aga palun väga, ootamise ajal pakutakse tasuta kohvi, veini ja ka kangemat kraami. Mina käisin kohalikul promenaadil patseerimas nii kaua.

Nerja, playa Papagayo 

Nüüd sai küll pikk jutt. Kogu aeg lükkan kirjutamist edasi, et pole nagu millestki kirjutada ja siis kui pihta hakkad, ei saa enam kuidagi pidama. Võiks veel pikalt kirjutada meie kogemustest klientidega, see on lausa eraldi peatükki väärt. Jääb edaspidiseks.
Hasta pronto!