Siin ja seal

Eile nägin ma Eestimaad. Kõik oli paiga peal.

Õnneks on käes ilusaim aastaaeg ja ilm säästis mind hoides ilma kesksuviselt sooja. Sellist rohelust Lõuna-Hispaanias ei kohta. Sääsed ei säästnud kedagi.

Olles mõnda aega eemal olnud, kriipisid mõned valukohad eriti silma, millega Eestis elades ammugi harjunud olin ja paratamatuks pidasin. Esimese sahmaka sain toidupoes. Õhtune aeg, tööd tegi ainult üks kassa ja järjekord lookles riiulite vahele. Infokassas arutasid kaks teenindajat ilmselgelt tööasju, mõlemad seljaga teenindussaali poole. Ainus teenindav kassapidaja vehkis vaikides tööd teha. Kui järg hakkas minuni jõudma, said infokassas jutud räägitud ja asuti samuti kliente teenindama. Minu kassas olid kilekotid otsas. Palusin kassapidajalt kilekotti. See viipas käega, et võtku ma kassalindi alt. Ütlesin, et otsas. See peale kähvas teenindaja mulle, et võtku ma siis kõrvalkassa lindi alt. Loomulikult olin ma märganud, et seal on, aga ma ei tahtnud sealt võtta, sest seal olid mingid hirmsad jotad oma Bocke ostmas ja ma ei tahtnud nende vahele kotti otsima trügida. Õnneks olid jotad juba kauba kätte saanud ja sain sealt oma koti kätte. Aga tunne jäi vilets. 

Hispaanias kui kassajärjekorda jõuab juba kolm inimest, hüüab kassapidaja kohe: señora Raquel, ven por favor en su caja, mulle on see lause juba ammu pähe kulunud, samuti oleks iga müüa koheselt mulle leti alt koti otsinud ja lisaks mu kaubad ise kotti ka ajanud.

Poest väljuma hakates tuli uksel vastu kahtlane kamp. Mõtlesin, et enam ei tule poodi vahetult enne sulgemist, ainult jotad ja pätid poes. Jõmmidel olid kõigil ühe Tartu kõvema kossuklubi dressid seljas - ei olnudki pätid, kossuklubil on uued mängijad. Naer tuli peale. Aga ega ma ole spordiuudistega kursis, äkki on kõvad tegijad.

Käisin ka endises töökohas. Kõik oli endine. Kõik lasevad vanaviisi end tööga tappa. Aga elu peaks olema lill, töö kaasa arvatud.

Suguvõsa naistega toimus traditsiooniline emadepäeva spaatuur. Külastasime Võrtsjärve limnoloogiajaama, 

vaatasime kalu akvaariumis

ja järgmisel päeval Pärnu jões. :)

Aga Pärnu oli ilus, nii soe ja samas veel nii rahulik.

Ma ei olnud veel kunagi käinud Pärnu muulil. Tehtud!

Suur ime on süninud. Ma olen saanud enese teadmata psühhoteraapiat ja ei karda enam koeri. Mina, elupõline koertekartja. Eriti väikeste ja liigselt energiliste koertega oli mul tõsine probleem. Õel on kaks pöörast taksi, kes tuli minu tulles alati kööki kinni panna ja kui nad lahti lasti, siis mina istusin diivani seljatoel, kui nad veel diivanile üles hüpata ei osanud. Siis nüüd, palun väga. 

Kaks kõige nunnumat koerapoissi. 

Loo moraal - kui kardate koeri, võtke endale koer. Õepoeg ütles, et ikka kuidagi ei suuda selle vaatepildiga harjuda, midagi on väga valesti. Liisa nimetas mind lausa reeturiks. Tema kardab koeri minuga samal tasemel ja ikka päris koomiline oli teda siin Nässugagi mässamas vaadata.

Koju tagasi!

Täna ronisime järjekordse mäe otsa. Meil pidi olema vaba päev. Ühtki bronni polnud tulemas ega minemas ja võtsime ette Frigiliana taga asuva 1004m El Fuerte, raja pikkus edasi-tagasi 7km ja tõusumeetreid tuli 555m.

Ja nagu ikka, tuli bronn just siis, kui tipust oli õige pisut veel puudu. Mõtlesime, et no mis, jälle jääb tipp võtmata? Ja rühkisime edasi.

Tipp on seal, kus üksik väike mänd paistab.

Seetõttu pidime laskuma joostes. Mul õnnestus kolm korda istuli kukkuda (ema, kõik jäi terveks), lahtistel kividel oli väga libe ja oi, mida mu reie pealmised lihased nüüd sellest loost arvavad.

Aga jälle oli nii ilus:

Kuhu vaid annab juuri alla ajada, seal ka miski õitseb.

Sipelgaid oli mäel nii palju pesasid uuristanud, et varsti variseb see küll kokku. Üldse on siin väga palju ja väga erinevat liiki sipelgaid.

See kaunitar oli sündinud modell. Püsis rahulikult paigal ja sain kaameraga päris lähedale minna. Tegelikult püüdsin pildistada hoopis neid pruune lendlejaid, keda oli kohati nii palju, et pidi käega eest ära rehmima nagu Eestis sääski. Aga pildistada ei olnud võimalik, kohe panid lendu.

Kik puu on ütskõrd kännu...