Kuum, kuumem, kõige kuumem

Siin on ikka nii palav. Ma pean veel seedima kumb on parem, kas kolm kuud tapvat palavust või üheksa kuud külmetamist. Mnjah, ilmselt pole siin siiski midagi seedida.

Hakkasime jälle tervisespordiga tegelema. Trenniisu oli juba nii suur, et ei jõudnud enam oodata, millal ilmad jahedamaks muutuvad. Kannatab kuumaga ka. Lähme õhtul jooksma kella üheksa paiku, siis on väljas 27 kraadi, aga päike on juba mäe taha vajunud ja pole nii hull. Jah, tagasi jõudes oleme märjad nagu oleks pangest vee kaela saanud. Oleme juba nii kenasti integreerunud, et õhtusöögi aeg on sageli alles kella kümne paiku. Käisime ka ujumas. Mitte meres. Vesi on küll praegu 24 kraadi, kuid meduusioht ja kohatine rämps vees ei meeldi mulle. Kinnine ujula on suveks hooldustööde ajaks suletud, aga on veel vabaõhu-ujula, kus ei käia sulistamas. Oli väga mõnus.

Nüüd olen küll saanud ilutulestikku nii möödunud aastavahetuse kui ka saabuva eest ette. Kõrvalkülas Frigilianas oli neli päeva vältav Festival de tres culturas. See ei ole traditsiooniline pühakutega seotud feria. Festivali traditsioon sai alguse alles 2008 aastal, aga on muutunud kohalike ja eriti turistide seas ülipopulaarseks ja propageerib erinevate religioonide sõbralikku koos eksisteerimist. Toimus erinevaid kontserte, etendusi ja workshop'e, ülilahe käsitöö laat ja Ruta de la Tapa. 

18 erinevat kohalikku kõrtsi ja restorani pakkus oma ukse ees Hispaania kõrtsitraditsiooni juurde kuuluvat õlu ja tapast ehk suupistet. Kõik, kes käisid nelja päeva jooksul läbi 9 kõrtsi,  said mälestuseks t-särgi ja kõik kohad läbikäinud said veel mingit nänni. Kes õlut ei joo, said tellida ka tinto de veranot, see on möödunud suve vein segatud toonikuga, või lihtsalt karastusjooke. 

See oli meie esimese päeva esimene tapa, karrikana.

Komplekt maksis 2 eurot. Loomulikult oli veel terve toidutänav, kus igasugu liha kärsatati, kui kellegil tapastest ei piisanud. 

 Ilutulestik esimese päeva lõpus.

Kuna Frigiliana on pisike küla, on parkimine sellisel suurüritusel tõsine probleem. Korraldatud oli lausa eraldi parklad Nerja piiril, kuhu sai auto jätta ja tasuta bussiga üles sõita. Mina muidugi arvasin, et oleme eriti kavalad ja läheneme külale kõrvalist teed pidi, et ummikuid vältida. Oli see alles sõit... Tee viis mingi jõe orgu, nii et sõitsime lausa jõe põhjast läbi ja siis sealt orust tõusis sinka-vonka, ligi 360 kraadiste kurvidega, jälle üles ning oli nii kitsas, et igasugu möödasõit oli täielikult välistatud. Kedagi ei tulnud õnneks vastu, aga ühel tõusu kurvil oli tee peale nii palju liiva vajunud, et rattad hakkasid ringi käima, pm kurisiku serval. Mina ei suutnud autos istuda ja hüppasin välja, aga Kalver muidugi nautis seda ukerdamist seal täiega ja oli väga rahul. See oli nii õudne, et mul praegugi tuleb õõv peale.
Frigiliana oli muidugi triiki rahvast täis.

Kohaliku kiriku seinale projekteeriti muusika saatel valgusinstallatsioone, väga ilus oli.

Tänavatel liikus igasugu rahvast. 

Võtsime ise ka viimasel päeval siis tapase teest osa.

 Tapas ei tähenda eesti mõistes suupisted vaid võib vabalt olla ka lihtsalt pisike toiduports.

Tuju muidugi tõusis...

(tegelikult oli see esimene koht alles)

Frigiliana on imearmas küla ka õhtupimeduses, siis on boonuseks, et saab majade akendest sisse piiluda, nii huvitav on, kes see ikka hakkab kardinaid ette kiskuma. 

Küünaldega ääristatud tänavad.

Tapase teel.

Festivali lõpetas jälle ilutulestiku ja laserite show.

 Ei olnud tegelikult nii hull kui välja paistab.

Möödunud esmaspäeval läbis Nerjat Hispaania profirattavõistluse La Vuelta etapp. Läksime ka siis vaatama. Teada oli, et orienteeruvalt kell 13 on nad kohal. Ilmselgelt saime liiga vara, sest liiklus tänaval alles toimis, kuid inimesed olid juba tänava ääres. Põhimõtteliselt saime tund jälgida, kuidas sellise etapi korraldamine tänavatel käib. Tund aega kulus, et panna kõrvalteed kinni, tõmmati linte ja suunati autosid mujale. Siis hakkas saabuma autodega ilmselt tähtsamaid korraldajaid, kes organiseerisid veel linte siia ja sinna, et ratturitel oleks üheselt selge, kust sõita. 

Ja siis nad lõpuks saabusid, viuh. 3 sekundit ja esimene grupp läks mööda, väike paariminutiline paus ja viuh, 15 sekundit ja suurem grupp oli ka läinud. Kõik toimus nii kiiresti, et vaadata ei jõudnud küll midagi. Lõpus järgnes ilmatu rodu saateautosid kõigil kümme ratast katusel. Seal oli iga ratturi kohta küll vähemalt viis ratast.

                                     

Täna oli üle mitme kuu esimene lauspilvitus. Nii ligi kolm tundi ehk. Mõnus, juba kella nelja ajal oli ainult 28 kraadi.    Prognoos ei hellita.