Kuum, siin on nii kuum

Poleks kunagi arvanud, et võiksin hakata vihma igatsema. Me kõik siin igatseme. Et lööks õhu värskeks ja tooks veidigi leevendust. Stop! Alles paar päeva tagasi lubasin, et ma ei virise enam kunagi kuuma ilma üle. Käisime Margaretiga kinos. Filme näidatakse siin kahes variandis. Üks on originaalkeeles hispaania keelsete subtiiritega, teine on dubleeritud hispaania keelde. Õppimise huvides oleks meil muidugi kasulikum vaadata dubleeritud versiooni, aga Mann ei tunne end veel kindlalt ja ei tohtinud ju Imeliste 2. osast ühtki repliiki kaduma lasta.

Kinopiletite ostmisel on siinmail täpselt samad võimalused nagu Eestiski. Kas ostad internetist või seisad kohapeal kassasabas. Imelikul kombel eelistavad kõik kassasabas seismist. Meie ostame alati onlinest, sest nõukaaja inimesena olen ma oma järjekorras seismine limiidi juba täis teinud. Ja eriti mõnus on, et niimoodi saan mina ka esimesena saalis istekohad valida. Nii oli see Mamma Mia puhul ja ka nüüd Imelised 2 ajal. Kui Mamma Mia originaalkeelne versioon tõi kinosaali suht täis, siis multika puhul oli saalis peale meie veel ainult üks nelja lapseline inglise perekond. Olime peaaegu privaatseansil. Film oli täiega igav, lapsed lõbustasid endid saalis erinevaid istekohti proovides.

Aga see saal oli külm. Konditsioneerid on ilmselt timmitud täis saali peale ja meie kaheksa liikmeline seltskond lõdises seal kõik see kaks tundi. Mingi hetk pugesime Manniga üksteisele kaissu, aga varbad külmetasid ikka. Oi, küll oli hea peale seanssi õue 32 kraadisesse kuumusesse saada. Siis lubasingi, et ma ei vingu enam kunagi kuuma ilma üle.

Vahepael võtsime jälle kalleid külalisi vastu ja elasime täiega turistielu. Käisime Rio Chillaril matkamas. Seekord tuli kokku 8km. See oli nagu laulupidu. Pm kogu jõgi oli inimesi täis. Oleme käinud alati kas oktoobris või aprillis ja saanud rahulikult privaatselt ja omas tempos liikuda. Seekord ei olnud hetkegi sellist võimalust, et pilti tehes, kedagi võõrast peale ei jääks.

Üks mu lemmikuid on Torcal de Antequera. Seal võtsime ette lühikese matkaraja. Varem oleme seal ka kaljukitsi kohanud, seekord olid vist kõik kuuma eest kuhugi kaljupragudesse pugenud. Kena oli ikka. Kotkad tiirutasid peakohal ilmselt oodates, et mõni hull kuumatrotsija virelema jääks.

Siis võtsime suuna Ronda poole. Vaated nagu ikka olid maalilised.

Kuumus kasvas.

Rondas oli nii palav, et inimesed liikusid tänavatel ainult varjulises pooles. Kuna päike on siin nii kõrgel, siis tekkiv vari on üsna lühike, kõik liikusid kenasti riburada pidi üksteise taga.

Sealkandis on väga palju suuri põlde ja istandusi. Nägime meloni- ja arbuusipõlde, päevalille- ja sibulapõlde, oliivi- ja apelsiniistandusi. 

Loomulikult viisime külalised ka Frigilianasse.

Ja mäe otsa. 

See kõik ei ole sugugi lihtne, kui stabiilselt on 32 kraadi.  Mäkke läksime paar tundi enne päikese loojangut, et oleks veidigi kergem. Oli 27 kraadi.

Ja muidugi jalutasime ka Nerjas.

Balcon de Europa

Päikeseloojangul Playa Torrecillal. 

Ükspäev Rio Marinasse minnes oli vaade lihtsalt nii ilus jälle. Meri võib olla väga erinevat värvi. See on üks ilusamaid.

Ja ka üks peitepilt. Mitu kiisupoega on pildil? Hulkuvaid kasse on siin meeletult igal pool. Kohalikud toidavad neid usinasti, nii on mõnus elada ja paljuneda. Kassikontserte korraldatakse pidevalt. Meie trepikoja kõrval põõsates on nüüd ühel kassimammal kaks poega, väga pisikesed ja arglikud veel.