Kooliaeg, oh, kooliaeg...

Vahepeal oli peremehel sünnipäev ja läksime sel puhul Nerja turistide seas kuulsamasse tapase baari Mo Castrotapas, mida peab üks iirlase moodi väljanägemisega mees. Sellised näevad välja seal nn soojad tapased. Maitses tõesti hea.

Hiiglaslikud tarakanid on siin õhtuti tänavatel liikudes täiesti tavapärane nähtus ja nagu ämblikudki vabas looduses nad mind ei häiri. See isend aga sattus meile külla tulema ja kahetsusväärsel kombel leidis seetõttu oma otsa. 

Õhutemperatuuriga siin ikka veel ei hellitata ja keset päeva on olemine jätkuvalt suhteliselt piinarikas. Varjus päeval 29 kraadi, öösel 23.

Päike hakkas vahepeal tõusma koos minuga nii 7:50 ajal. Tänaseks on see lõbu küll juba läbi, kool algab kell 8:15, st 7:15 on äratus.

Ootasime kõik juba vihma. Lihtsalt vahelduse mõttes. Lausa igatsema hakkasin juba Eestimaa vahelduvat ilma. Ja siis saimegi vihma, kaks päeva. Oi, kuidas tüütas ära. Muahahahaa.

Vihmaga käis kaasas ka äike, aga kahjuks triivis meist mööda, nii et nägime ainult kaugemaid sähvatusi ja vaikset kõminat. Ei midagi põnevat.

Vihmaperioodi lõpuks laotati taevasse imeline vikerkaar. 

Ja jõudsimegi "Margaret kooli" neljanda vaatuseni. Ühel septembrikuu esimesel päeval helises telefon ja toru otsas oli Sierra Almijara kooli sekretär, kes ütles, et kui me oleme jätkuvalt huvitatud lapse nende kooli panemisest, siis tuleb meil kohale avaldust kirjutama tulla. Loomulikult olime huvitatud, sest see kool on kodule tunduvalt lähemal ja kuulu järgi parem, kui El Chaparil (tänaseks ma muidugi tublist kahtlen selles (või kui hull see Chaparil siis veel olla saab?)). Esialgu läkski kõik nii nagu tavapäraselt ka eesti koolis asi käib. Kooli kodulehel oli teade, millal õpikud kätte saab ja kaks päeva enne kooli algust ilmus ka teade, mis kellaks ja kuhu esimesel koolipäeval kohale ilmuma peab.

Klassi nimekirjad ja klassijuhataja nime saime teada alles esimesel koolipäeval, mis siinmail oli sel aastal 17. septembril. Mann on 1B klassis, õpilasi kokku nimekirjas 24. Lisaks on veel kolm paralleeli. Läksime kõik koos kohale, et klassijuhatajaga kohtuda ja uurida, mis sellise umbkeelse õpilasega saama hakkab. Kooli hoovis oli täielik melu ja tohutu lärm. Siinmail on kombeks, et kogunetakse õues ja õpetaja tuleb oma klassile sinna järgi. Meie klassijuhataja aga olla haige ja sel nädalal me temaga kohtuda ei saanudki.

Saime jutule ühe teise õpetajaga, kes ei osanud üldse inglise keelt ja ütles, et ärgu Mann muretsegu ja tahtis öelda inglise keeles teretulemast, aga kuidagi ei tulnud Bienvenido inglise keelne sõna meelde. Üks kohalik ema meie seljataga siis aitas tal öelda: Welcome. Ema ütles, et tema tütar on samuti 1b-s ja sokutas kohe Manni talle külje alla. Ja nii ta kaasa haaratigi ja kogu see mass koolimajja kadus. Mina poetasin paar pisarat, vanadusega olen nii härdameelseks muutunud ja mure lapse pärast suur. Laps peab nüüd kannatama oma vanemate hullumeelsuse pärast.

Käisime ühel õhtul väiksel linnatuuril. Turismihooaeg käib siin veel täie hooga. Õhtud on nii soojad ja mõnusad.

Euroopa palkonil on alati käimas mingi palagan, et turistidelt raha välja pressida. Seekord istus üks onu täiesti liikumatult kastis. Silm ka ei pilkunud. Mõni turist läks ikka päris lähedale ja üritas aru saada, ega tegemist ole hoopis kujuga. Onu oli nii hangunud, et tõesti tekkis kahtlus. Istusime sinna puu alla korraks jalgu puhkama ja õnnestus näha, kuidas ta korraks asendit muutis. Ikka tõeliselt ränk võib olla niimoodi tundide kaupa liikumatult püsida.

Seekordsed moosekandid tegid väga ilusat muusikat.

Huvitav, et nii palju kui me seal käinud oleme, peaaegu alati on muusikud ja muu klounaadi korraldajad uued näod. Ilmselt rändavad ringi.

Nädal aega on nüüd Manni koolis käinud. Eriliseks õppimiseks küll läinud ei ole. Mulle sobib, sest nii saan rahulikult raamatuid ette tõlkida. See on geograafia.

See on hispaania keel ja kirjandus.

Muusikaõpetus.

Mulle muidugi väga meeldib, saab ise ka jälle targemaks.

Koolikorraldusliku poole pealt on küll veel paras segadus ja aru ei saa, millal nad õppima hakkavad. Õpikud on huvitavad ja asjalikud, ainult koolis ei ole neid veel üheski tunnis avatud. Mann loomulikult ei saa aru, millest üldse tunnis jutt käib. Kui õpetaja mõne küsimusega tema poole pöördub, siis vastab juba terve klass kooris, et see tüdruk ei räägi hispaania keelt ja kuna enamik õpetajaid ei räägi inglise keelt, siis jäetakse Mann lihtsalt rahule. Ühtegi teist Manni sugust "äsjasaabunut" nende klassis ei ole. Õnneks on üks tüdruk Hannah, kelle isa on inglane ja üks Rootsist pärit tüdruk Sara, kes mõlemad oskavad inglise keelt ja lisaks on pidevalt aitamas ka Noa, see türduk, kelle ema esimesel koolipäeval Manni oma lapsega kaasa sokutas. Kohe esimesel päeval tehti ka Whatsappi klassi grupp ja seal käib omavahel aktiivne suhtlemine. 

Loomulikult on Manni lemmiktund inglise keel, kus juures õpetaja on lausa kahel korral Tallinnas käinud ja teadis ka seda, et Tartu on Eesti suuruselt teine linn. Tehnoloogia õpetaja räägib samuti inglise keelt ja rääkis tunnis oma juttu kaks korda, hispaania keeles ja inglise keeles. 

Hea meel on selle üle, et Mannile meeldib koolis käia. Kuigi ta oigab iga päev, et ei saa asjadest aru, siis õnneks ei tekita see temas vastumeelsust. 

Ja ega siin muud põrutavat olegi toimunud. Suur hispaanlaste turismihooaeg on mööda saanud ja nüüd on oluliselt rohkem teistest riikidest saabuvaid kliente, mis teeb mulle suurt rõõmu. Õudne piin on ikkagi suhelda, kui keeleoskus veel nii kehvake on. Mul ei ole raske ise ennast hispaania keeles väljendada, aga nende vuristamisest on väga raske aru saada. Laused, mis eesti keeles saab öelda kahe sõnaga, koosnevad siin vähemalt neljast kuni viiest erinevast sõnast.