Oh, kooliaeg vol 2

Nüüdseks on kaks nädalat koolis käimist mööda saanud ja oleme oluliselt targemaks saanud. Tundub, et süsteem ikkagi töötab ka ilma minu juhatamiseta. Igaljuhul hakkab asi kooliskäimise moodi välja nägema. Esiteks on Mannil nüüd terve trobikond tüdrukuid, keda ta juba oma sõpradeks nimetab. Inglise keele õpetaja ütles, et nii hea on kui klassis on õpilane, kellega saab vabalt inglise keeles lobiseda. Muusikaõpetuse tunnis oli Mann hiilanud oma teadmistega fortest ja pianost ja kõigest, mis sinna ette ja taha ja vahele jääb. 

Ja, mis põhiline, alustati hispaania keele lisatundidega võõramaalastele. Mannisuguseid on koolis sel aastal kokku ainult neli õpilast. Paralleelist üks poiss, kellest Mann ei ole veel aru saanud, kust riigist ja siis õde-venda, kelle emakeel on inglise keel. Hispaania keel on 5 tundi nädalas ja tunnid toimuvad kooli ajal ehk Mann võeti ära kahest inglise keele tunnist, klassijuhataja tunnist, ühest ajaloost ja ühest geograafiast(see on muidugi jama). Kõigi käest küsiti, mis ajast nad Hispaanias elavad ja kui Mann teatas, et ligi aasta aega juba, siis ei saadud aru, kuidas ta ikka keelt ei oska. Eks ta siis pidi selgitama, et oli aastakese kodus patjade vahel ja sügas niisama.

Eriti kummaline on siin laste koolitoitlustamise täielik korraldamatus. Kui Eestis antakse lastele korralikult lõunasööki ja kooli kodulehelt võid grammi- ja kalorihulga täpsusega saada kinnitust kui tervislik ja toitev see on, siis siin ei anta lastele koolis üldse süüa. Igaüks peab oma söögi kodust kaasa võtma ja mida muud on emadel lihtne kaasa panna kui saia, rohkelt saia. Ehk siis tavasöök siinmail on priske hot dogi sarnane sai lõigatud pooleks ja sinna vahele topitakse igasugu kraami sinki, liha, juustu, tomateid, kurke jne. Selline sai tuleb keerata kindlasti fooliumi sisse ja siis söögivahetunnil,  mis meie koolis on pool tundi, nosid oma saia kusagil trepiotsal ära. Ei mingit sööklat või muud selleks ettenähtud kohta, käte pesemisest ei hakka unistamagi. Istuvad sealsamas trepil või maas. Vahetusjalatseid siin riigis samuti ei tunta.

Esimestel päevadel tegin Mannile kaasa tavalised grillvõileivad, aga ta tahtis ka selliseid baquette nagu teised söövad. Kaks päeva siis tegin selliseid kui Mann ütles, et ta ei suuda neid süüa, liiga palju saia. Pole ime, et ülekaalulisus on siin nii noorte kui vanemate inimeste seas tõsine probleem. Kuidas nad ise küll aru ei saa. Ei ole ikka päris nii, et lõunaeurooplastel on teistsugused geenid ja võivad vabalt nisusaia ja oliiviõli sisse lükata. Või miks nad just ahtri poole pealt nii paistetanud on??? 

Nüüd oleme leidnud lahenduse, et ostan iga kahe päeva tagant kaks suurt croissanti (et oleks ikka pehmed), sinna vahele läheb sink, juust ja tomat/kurk. Lisaks pudel vett ja õun. Lõunavahetund on kell 11 ja kool kestab 14:45-ni. Igal päeval ja kõikidele klassidele. Koolist tulles on Mannil kõht veel nii täis, et lõunasöök jääb kas üldse vahele või minu meeldetuletamise peale süüakse kunagi õhtul ja mis seal salata, õhtusöögid kipuvad vägisi sinna üheksa kümne kanti jääma. (Ema, mu kaal on endine ja pisut vähem.)

Mis aga mulle eriti rõõmu teeb, Mann läheb kooli  hea meelega ja koolist tuleb üks rõõmus ja õnnelik laps. Kõik on eriliselt sõbralikud ja toetavad. Kui küsisin Mannilt: tundub, et sulle täitsa meeldib koolis käia, siis ta vastas, et jah, vähemalt siin ei kiusa keegi. 

Huvitav, kas siis mujal kiusati? 

Õppetöö on samuti alanud ja nüüd tõlgime õpikuid juba Kalveriga kahekesi, et tempos püsida. Igaljuhul võib kokkuvõtvalt öelda, et Manni koolipanek on igati õnnestunud projekt. Ja jumaluke, kuidas ma selle pärast põdesin. Lausa veel üheks aastaks tahtsin koduõppele jätta. Et kõik oleks ikka minu kontrolli all loomulikult. 

Aga kui ka väga kardad, siis hüppa! 

See on äge.

Üks sellenädalane pilt ka.