September 2024

Tagasi Nerjasse saabusime 23. augustil, parasjagu õigeks ajaks, et jõuda Frigiliana kolme kultuuri festivalile. Tapase tuur on iga aastaga kahjuks järjest nigelamaks jäänud. Kevadise Nerja tuuriga ei anna võrreldagi, kuigi eks maht on ka kordades suurem. Usun, et sel aastal purustati kõik külastatavuse rekordid. Rahvast oli murdu.

Paar päeva hiljem saabusid ka Tiina ja Kevin. Suveks Eestisse lennanud rändlinnud hakkavad tagasi lendama. Juulis tormi tõttu ära jäänud Fiesta Blanca, toimus augusti lõpus. Jälle põhjus pidutseda.

See kuuendat korda Nerjas toimuv pidu on korraldatud lihtsalt selleks, et oleks üks suveöö, kus nerjalased, marolased ja turistid saavad rannas tantsida varajaste hommikutundideni.

Muidugi meiesugused vanainimesed jõudsid juba koju, kui Mann end alles pittu minekuks valmis sättis. Vanaemale: Mann on see parempoolne kloon.

Lõpuks ometi oli meri end ujumiskõlbulikuks kütnud. Nägime isegi +29 kraadi ära. Kahjuks sel suvel jäi merel käimist väheks, kogu aeg tuulutas ja tõstis laineid. Nüüd septembris saime ka ainult kahel korral peale ehk.

Pildil kaks delfiini ja üks morsa.

Mannil algas ülikool. Elukutse valimine on üks keerulisemaid otsuseid inimese elus. Tean inimesi, kes juba lapsena kirglikult oma mängukarudele süsti tegid nii, et need kõrvupidi vanni kohale kuivama pidi riputama ja sealt loogilise jätkuna arstiks õppima läksid. Mina sattusin teismelisena klienditeeninduse sektorisse ja samuti tuli kiirelt teadmine, et mulle meeldib just leti taga toimetada. Oma laste puhul pole ma kellelgi otsest kutsumust märganud. Mann on lapsest saati numbritega hästi läbi saanud, aga ometigi ei olnud matemaatika koolis kaugeltki mitte tema lemmik õppeaineaine. Kuna Hispaanias on üks nõutumaid ameteid igasugu gestorid ja raamatupidajad, siis sai teda vaikselt majanduse poole suunama hakatud. Ei õnnestunud. Kui Mann otsustas infotehnoloogia kasuks oli mul ühest küljest hea meel, sest IT on Hispaanias alles lapsekingades ja see on eriala, millega saab minna kogu maailmas kuhu iganes, teisest küljest on ITinimestel tugev nohiku maine juures ja sellest on Mann ikka valgusaastate kaugusel. Ka mõned meie sõbrad olid sellisest erialavalikust üllatunud ja küsisid minu käest, kas olen Manni juures täheldanud infotehnoloogia valdkonna kalduvust. Esimese hooga oleksin öelnud, et ei ole. Kuid asja analüüsides tuli mulle meelde enda isiklik tööalane kogemus kahe nö itimehega. Meil oli tookord ettevõttes kaks inimest, kes igapäevaselt kõikvõimalike arvutiprobleemidega tegelesid. Alati, kui nende poole mõne murega pöörduti, esimese asjana küsisid: kas sa restarti tegid? Üks neist oli klassikaline itimees, natuke nagu omas, õigem oleks öelda, minust erinevas maailmas ja teine oli minu skaalal tavaline inimene nagu mina ja ometi täiesti adekvaatne arvutiprobleeme lahendama. Just temaga oli minusugusel lihtsal inimesel oluliselt kergem suhelda. Ma arvan, et Mann oleks just selline ja selle üle on mul hea meel.

Pildil Manni selja taga tema kool, mis hispaania keeles kannab nime La Escuela Técnica Superior de Ingeniería Informática de la Universidad de Málaga, ma isegi ei ürita seda tõlkida, lühendina ETSI.

Kohe kui Margareti kooli vastuvõtt oli kinnitatud, hakkas korteri otsimine. Malagas on põhimõtteliselt kaks varianti, kas erakas või ühikas. Privaatne tuba ühiselamus maksab alates 700 eurost kuus, kahene tuba maksab 1000 eurot, selle hinna sees on juba elekter, vesi ja internet, mõnelpool ka koristus ja linade vahetus. Kõikides tubades on ka kööginurk, mille koristus hinna sisse ei kuulu. Seetõttu on soodsam ja populaarsem võtta rendikorter, kus rohkem avarust ja privaatsust. Magusamad korterid muidugi krabatakse juba juuli alguses ära. Meie olime samal ajal Eestis, seega Mann pidi oma korteri leidmisega ise tegelema. Sel hetkel polnud Malagasse tulemas ühtki tema sõbrannat, kellega kampa lüüa. Nii sai Mann tuttavaks ühe oma sõbranna kaudu Saraga, kes elab Nerjast 25km edasi Almuñecaris ja läks õppima Malagasse ühte era ettevõtluskooli. Sara kaudu sattus nende kampa veel üks tema tulevane kursusevend, kes on pärit Cordobast. Sara ja Cristobali kool asub ehk 5km Manni koolist eemal ja esialgu oligi neil soov saada korter nende koolile lähemale, aga kuna Campanillase linnaosas, kus nende kool asub, ei ole nii suurt üliõpilastele suunatud renditurgu, siis pidid nad leppima Teatinose linnaosaga ehk Mannil on nüüd kooli jalgsi 15 minutit ja teised peavad oma kooli minema bussi või autoga. Ses osas meil muidugi vedas kõvasti.

Värsked korterikaaslased on just oma esimese kodu võtmed kätte saanud.

Nädala pärast kolis Mann isakodust välja. Keerasime end mõlemad Kalveriga mingisse viirusesse. Kuna mul üldse polnud aega haige olla, siis vana hea kokteil Ibuprofeen+Paracetamol hoidis mind rivis. Nii polnud aega vesistada või pikemalt mõelda, et viimane linnupoeg just pesast välja lendas.

Kuigi Saral algas õppetöö nädal aega hiljem, kolis ka tema samal päeval Malagasse, et koos Manniga uut kodulinna avastama hakata.

Vaade 600 tuhande elanikuga Malagale.

Suurlinna tüdrukud.

Suurlinna tüdrukud toidupoes.

Õhtud lemmikseriaali vaadates.

Manni tuba. Päevavalguses tehtud pilt ei kannata näitamist - oli juba segi keeratud.

Tänaseks ma ei ole aru saanud, kui palju neid infotehnoloogia üliõpilasi Malaga ülikooli vastu võeti. Õpe toimub kahes keeles. Iga üliõpilane sai valida, kas ta soovib hispaania või inglise keelsetes loengutes osaleda. Kool soovitas inglise keelset õpet, mis pidi tulevikus paremaid võimalusi töö leidmiseks pakkuma. Kuna Mannil on mõlemad keeled võrdselt suus, siis ta valiski inglise keelse kursuse. Päris suur hulk nende grupis on Erasmuse kaudu tulnud välistudengid. 70 üliõpilase peale oli Manni rühmas esialgu kolm tüdrukut.

Esimesel koolipäeval salaja tehtud pilt.

Esimesel nädalal juba üks neist tüdrukutest lahkus hispaania keelsesse õppesse, sest temale jäi inglise keelne õpe siiski liiga keeruliseks. Keele raskuste tõttu lahkujaid oli ka poiste hulgas. Kaks nädalat peale kooli algust jäi ka Mann samasse viirusesse, mille me Kalveriga just läbi olime teinud. Eks ma nakatasin ta selle kolimise mölluga ära. Järgmise nädala Mann kooli ei jõudnud, aga kursaõde Marta saatis talle iga päev koolis läbivõetud materjale. Kolmanda nädala lõpus sai Marta teada, et ta on sisse saanud matemaatika teaduskonda, mis oli tema esimene valik ja lahkus samuti. Margaret jäi üksi kuuekümne poisiga. Tuli nädalavahetuseks õnnetuna koju ja teatas, et ta saab seal koolis testosterooni üledoosi. Lubas osta endale roosa sädeleva pinali ja tuttidega pastakad, et ta tomboyks ei muutuks.

Nädala pärast, kui Mann kooli tagasi läks, olid teised elektroonika loengus eelmisel nädalal alustanud grupitööna vooluringi koostamist. Mannil paluti liituda mõne grupiga. Istus siis kolme poisi juurde, kellest üks seletas Mannile, kuidas vooluringi koostatakse. Mann ei hakanud ütlema, et oli täpselt sama asja gümnaasiumis juba esimesel aastal õppinud ja teadis täpselt, kuidas vooluringi koostatakse. Tuli siis aeg vool sisse lülitada, aga poiste led tuled ei süttinud. Mann nägi kohe ära milles viga, tõmbas ledi välja ja keeras teistpidi. Poistel olid näod üllatusest pikaks veninud.

Palusin Mannilt pilti millestki, mida nad õpivad. Ma isegi ei tea, mis sellel pildil on.

Manni koolis on esmakursuslasi neli erinevat gruppi, lihtsustades - olen aru saanud, et pooltes õpetatakse tarkvara ja teistes riistvara, mis omakorda jagunevad hispaania keelseks ja inglise keelseks grupiks. Kuna praegu on sissejuhatavad ained, kus erinevad grupid on tihti koos, nii on ta saanud endale ka sõbrannasid enda eriala tüdrukute seas.

Kodune idüll lõppes kohe, kui ka Saral kool algas ja Cristobal Cordobast kohale saabus. Teisel nädalal läks nõudepesumasin katki ja omanikul kulus üle kahe nädala enne kui uus kohale toimetati. Mitte kuidagi ei suutnud tüdrukud Cristobalile selgeks teha, et oma nõud tuleb nüüd käsitsi puhtaks pesta.

Järgmiseks nädalavahetuseks jäi Mann Malagasse. Nüüd on tal juba tekkinud uusi sõpru ka Sara kursakaaslaste seas. Üheskoos mindi ööklubisse.

Pidu oli juba hoos, kui üks võõras noormees Mannile külje alla ujus ja teatas, et ta on Manni kursavend. Kuna poiss oli Mannile täiesti võõras, arvas ta esiti, et kutt peab teda Saraga kursusekaaslaseks ja vastas, et nad ei ole kursakaaslased. Kutt jäi endale kindlaks ja tuligi välja, et ka tema õpib ETSI esimesel kursusel inglise keelses grupis. Mann tunnistas, et ta ei ole poissi varem märganud ja avaldas imestust, et tema on poisile silma jäänud. Selle peale vastas noormees: Kui porgandipeenras lilleõie leiad, siis ikka märkad.

Mõni aeg edasi tüüris kursavend jälle Manni juurde ja pani järgmise pirni: Oota, mis sa ütlesid, kuidas su poiss-sõbra nimi oli?

Ei ole need IT inimesed nii kuivikud ühtigi.

Meie jätkame oma tervisliku toitumisega nüüd Kalveriga kahekesi. Päris keeruline on ainult kahele süüa teha. Kogu aeg tekivad koostisosade ülejäägid, mis külmkappi seisma jäävad, kuni seal riknevad ja minema visata tuleb. Sel päeval oli menüüs kõrvitsapüreesupp. Supp oli juba valmis, kui blenderis käis kraks ja klaasist kann pooleks murdus.

Pidime leppima võileibadega.

Septembri lõpus tulid Maret ja Margus meiekanti puhkama ja üheskoos võtsime ette Jerez de la Frontera külastuse. Hakkasime hommikul varakult liikuma ja tegime Malagast läbi sõites koos Manniga hommikusöögi.

Jerez on maailmakuulus oma šerri tootmise poolest. Ma arvan, et ma pole ainuke, kes ei teadnud seni, et cherry ja šerri on kaks täiesti ise asja. Ma sain alles kohapeal pihta, et mitte kirsilikööri pole me siia maitsma tulnud. Šerri ehk heres on Hispaania traditsiooniline kangestatud vein ja peab olema toodetud Cádizi provintsis kolmnurgas Jerez de la Frontera, Sanlúcar de Barrameda ja El Puerto de Santa María vahel. Ainuüksi Jerezis on registreeritud 29 laagerdavat ja tarnitavat veinitootjat, kes turustavad oma veine kindlate kaubamärkide all (ja veel 15 laagerdamist ja ladustamist veinitootjat, kes müüvad oma veine esimestele).

Läksime kõigepealt linna vaatamisväärsusi uudistama.

Silma jäi selline ilus maja ja kuna selle ees oli kena istumiskoht, tekkis plaan see kuulus šerri ära proovida.

Kelner viis meid kurssi, et toodetakse nelja erinevat šerrit ja kuna me ei osanud üht teisele eelistada, pakkus, et toob meile siis igat üht maitsta.

Tagumised joogid on janu kustutamiseks, eesmised on šerrid mekutamiseks.

Joogid proovitud, jätkasime vaatamisväärsustega tutvumist. Paljud Jerrzi vanalinna tänavad ja väljakud on parasjagu rekonstrueerimisfaasis ja jalutuskäik oli paras kondimurdmise rada.

Plaza de Arenal diktaaror Primo de Rivera monument.

Asidonia-Jerezi piiskopkonna katedraal on 17. sajandi ehitis, mis ühendab gooti, baroki ja neoklassitsistliku stiili.

San Migueli kirik, väga kaunis ka seest poolt.

Vahepeal eksisime linnatänavatel ära ja seetõttu ma ei teagi, mis kirik see oli, kuhu me järgmisena täiesti spontaanselt sisse astusime. Parasjagu oli seal viiel nunnal mingi palvuse moodi tegevus käsil. Loeti palveid ja lauldi. Pisikeses kirikus oli peale meie veel kolm inimest. Väljas kiriku ees oli kogu tänav üles kaevatud, jube ehitusmöll käis, aga sees oli täiesti ebamaine õhkkond. Täielik vaikus, ainult nunnade inglihäälne laul. Mis küll paneb tänapäeval neid naisi maisest elust loobuma ja end usule pühendama? Ja miks ometi on nad piiratud kõrge metallist taraga? Et nemad välja ei saaks või meie sisse? Kummaline on see religioosne värk… aga väga ilus hetk oli.

Väsinud jalad tahtsid puhkust ja võtsime ühes sisehoovis paiknevas restoranis istet.

Meie kohal kasvavalt puult pudenes meie ette lauale järjest õisi.

Väga romantiline oli.

Koju jalutades imetlesime maiustustepoe vaateakent.

Järgmise hommiku põhiatraktsioon oli veinitootmise külastamine. Bodega de la Luz oli Jerezi vanim veinitehas, mis asutati 1730. aastal, prantsuse päritolu Domecqi perekonna poolt, kelle tähtsaim järeltulija Pedro Domecq Loustau, lõi 1874. aastal esimese Hispaania brändi, millest lisati tehasele nimi: Fundador ehk Asutaja.

Puidust tünnid on väga oluline nüanss veinide tootmise juures.

Veinitünni sisevaade.

Brändide veinikelder.

Šerride veinikelder.

Veinitünnide read on kolmekordsed. Valmistamise protsess näeb ette, et noor vein pannakse ülemisse tünni. Kui ülemine tünn saab täis ja on juba mõnda aega seal nö käinud, villitakse sellest pool keskmisse tünni ja kui keskmine saab täis villitakse sellest pool alumisse tünni.

Juba Jerezisse sõites tekkis küsimus, kust on pärit need viinamarjad, millest Jerezis veini tehakse. Meie teele ei jäänud mitte ühtegi arvestatavat viinamarja põldu. Ekskursiooni lõpus küsisime giidilt otse ja ta näitas meile kaardil, kus põllud asuvad. Selles kolmnurgas Jerezi piirkonnas on ideaalsed päikese-, tuule- ja pinnasetingimused Jerezi parimate veinide ja brändide tootmiseks.

Peale ekskursiooni algas degusteerimine. Meie olime broneerinud selle koos tapastega. Enne restorani juhatamist pakuti meile aperitiiviks Fundadori absoluutset hitti Harveys Bristol Cream’i.

Harveys on ainus Hispaania toode, millel on Briti Kuningliku Maja tarnija ametlik pitser The Royal Warrant. See anti talle 1895. aastal, kuninganna Victoria valitsusajal. Alates sellest ajast kuni tänaseni on seda nautinud järjestikused monarhid.

Harveys Bristol Cream oli ka kuninganna Elizabeth II lemmik. See jook segatakse neljast erinevast veinist kokku, mis annab talke ainulaadse maitse. Parim nautida koos jää ja apelsiniviiluga.

18. sajandil lõpus avastati koobalti lisamisega on võimalik klaasile anda väga intensiivne sinine toon. Harveys oli esimene veinitehas, mis hakkas tootma oma pudelid nn Bristoli sinisesse, andes oma veinidele ainulaadse isikupära.

Sel ajal turustasid nad väga populaarset šerrit nimega "Bristoli piim". Ühel päeval tuli neile külla keegi aristokraat, kes kutsuti uut versiooni proovima. Pärast proovimist lisas ta: "Kui see on piim, siis see on koor" ja tema idee auks nimetati see uus šerri Bristoli kreemiks

Kuninglikus bodegas pakuti absoluutselt kuninglikku teenindust. Tundsime end nagu kuninga kassid.

Lahkusime bodegasest korraliku noosiga.

Enne Nerjasse naasmist tahtsime oma silmaga neid viinamarja põlde näha ja tegime väljasõidu El Puerto Santa Mariasse. Olidki istandused, aga nii rääbakad, et ühtki ilusat pilti ei jäänud. Oluliselt suurema elamuse saime teeäärselt puuvilla põllult, mida polnud keegi meist veel varem näinud.

Steful oli õnnepäev, kui meie linnaosas mäe otsas uue 11 boksiga ridaaelamu ehitus jõudis esmatasandi betoneerimise faasi. Hommikust õhtuni vooris betooniautosid mööda meie tänavaid. Nii kui üks auto tühjaks sai, sõitis järgmine kohe ette. Lihtsalt vaata, tundide viisi.

Villas võtsime suurema värvimistöö ette. Stefen sai ka värvirulli kätte. Õhtul, kui emme temalt küsis: Stefen, mis sa täna tegid?, siis poiss vastas: Rullisin mammaga. - Mida te rullisite? - Uue maja rullisime.