Sügis Nerjas

Sügis on saabunud. Kui suvel kolme kuu jooksul ei näinud taevas põhimõtteliselt ühtegi pilve, siis nüüd oleme juba vihma saanud küll nii et aitab. Isegi seened olid mäeharjal kasvama hakanud. Tundmatud. Ja kui siin sajab, siis sajab juba mehemoodi ja kui tuul puhub, siis ikka nii, et asjad terrassil lendavad.

Kaupluste laed kukuvad sisse ja rannäärsetes kohvikutes on vesi põlvini.

Aga kui ei saja, siis pakutakse hommikuti lummavaid päikesetõuse ja õhtuti loojanguid.

8:12

20:12

Nii nagu kogu maailm tähistab minu sünnipäeva suure peo ja ilutulestikuga, on hispaanlased välja peilinud meie pulmaastapäeva ja kuulutanud selle üleriigiliseks pühaks.

12.oktoobril, 16. pulma-aastapäev ja Hispaania päev

Nerja on asja kohe eriti põhjalikult ette võtnud ja korraldab sel puhul lausa viis päeva vältava Nerja Feria. Linna suurimale parkimisplatsile veetakse kohale lõbustuspark, linna väljakutel ja tänavatel käib lakkamatu flamenko tants ja laul ning loomulikult veetakse jälle protsessiooni käigus mingit pühaku kuju ühest kirikust teise.

Mann läks sõbrannadega hängima ja meie saime vaba õhtu.

Euroopa balkonil

Papaquaia Playa, taamal vaateratas, kus ka ise käisime.

Suur ala oli igasugu tänavatoidu kohti täis. Valisime selle, millel oli kõige pikem järjekord ja saime igavesti hea pläusti, kus poole minu pea suurune kartul oli ahjus ära küpsetatud, siis pooleks lõigati, sisu lahti kraabiti ja lisati sinna veel sinki, juustu, makrat, oliive, salatit ja erinevaid kastmeid. Ainult need küpsised oleks võinud lisamata jätta.

Lõpuks saime ferialt õnneliku lapse ka kätte. 

Koolis olid juba esimesed vabad päevad. Esimene oli 10. oktoobril mingi kohaliku tähtsusega püha. Siis põrutasid kõik noored terveks päevaks lõbustusparki. Keskmiselt maksis üks atraktsioon 3 eurot. Raha paistis kõigil piisavalt olevat. Järgmine päev oli ametlikult koolipäev, aga Mann hakkas kohe kahtlast juttu ajama, et keegi ei lähe sel päeval kooli. Loomulikult ajasime lapse hommikul üles ja saatsime kooli. Kalver ütles tagasi tulles, et nagu pühapäev oleks olnud, tänavatel polnud ühtegi kooli poole liikuvat last. Lõpuks oli Manni klassis kohal 5 õpilast ja kogu koolis 30. Aga, noh, mõne sõna vast ikka õppis.

See on ikka imeline kui soojalt siin Manni suhtutakse. Inglise keele tunnis oli veedetud terve tund rääkides Margaretist. Mõned klassi poisid ei olnudki seni aru saanud, kust ta pärit on, kuna inglise keele oskus on tal nii hea, siis loogiliselt järeldati, et Inglismaalt. Eestit siiski tundus, et kõik teavad. Olevat seda eelmisel aastal õpitud. Õpetaja näitas siis lastele ekraanilt Eesti kaarti ja kiitis eestlaste keelteoskust - oli öelnud, et Mann räägib lisaks eesti ja inglise keelele ka vene keelt, millele Mann julges vahele piiksatada, et ainult natuke. St oskab omaarust öelda: tere ja palun. Näidati ka Eesti saari ja räägiti, et Saaremaal räägitakse isegi rootsi keelt, mis klassi rootslasest tüdrukule eriti meelt mööda oli. Lisaks vaadati lühifilmi Tartust ja Mann pidi vastama õpilaste küsimustele lumest ja suvest. 

Geograafia tunnis õnnestus Mannil vastata terve lause hispaania keeles, mille peale kogu klass oli aplodeerinud.

Matas pidi Mann juba peaaegu kõigest aru saama, eks seal ilmselt korduvad ka sõnad kõige enam. Mata õpikut on ka kõige lihtsam tõlkida. Kõige keerulisem on emakeel (hispaania siis) ja geograafia. 

Peaaegu iga päev koolist tulles teatab Mann, et ta on jälle sõpru juurde saanud. Eriti hoiavad ligi teised võõramaalased. Üks inglise poiss, kes ei ole Manni klassist, ega ka hispaania keele grupis, pidi kohe eriti hoolega ennast sõbraks pakkuma. Mann punnib vastu, poiss olla nii lühike. Issake, no küll ta kasvab...

Valdavalt kogu vaba aeg kulub nüüd tõlketööle. See on päris ränk. Mõnd peatükki tõlgin ligi neli tundi (ok, ma teen vahepeal pause, kui aju päris suitsema hakkab) ja siis koolis võetakse see ühe tunniga läbi. Masendav, aga põnev.

Meie igaõhtune töölaud. Mann ise juba magab.

Möödunud nädalal olime parajasti toidupoes ja arutasime apelsinide kilohinna üle. Nimelt vahepeal ei olnud üldse apelsine müügil, nii et meie mahlapressil oli juba tolmukord peal. Nüüd on jälle apelsinide mäed poes, aga hind oli 1.37, viimati ostsime 60 sendiga. Ühel hetkel öeldi meie selja taga: Kas ma kuulen eesti keelt? Kohtusime täiesti kohalike eestlaste Terje ja Rolandiga. Nemad on juba pikemalt Nerja ja Frigiliana vahel elanud ja jäime kohe jupiks ajaks poes lobisema. Juttu jätkunuks veel tundideks, nii leppisime kokku, et kui meil kiired külalisteajad mööda saavad lähme neile külla. 

Nässu sai pühapäeval saabuvate külalsiste puhul uue soengu. Oli teine juba suht karvaseks läinud. 

Järgmisel nädalal saab 1 aastaseks. 

Avv...

Täna oli siis see päev, kus villased sokid välja otsiti. Väljas on 22 kraadi.