Juba november

Nerja kesklinnas.

Vabandan, ma ei ole ammu kirjutanud, aga tõesti viimasest postitusest alates ei ole meil siin hoo ega hoobi vahet eriti olnud. Suur suguvõsa esindus käis kohal ja kogu vaba aeg oli nendele pühendatud. See eest sai jälle üle hulga aja korralikult turisti mängitud ja hulgaliselt pildimaterjali kogutud.

Enne veel veetsin aega hommikutaeva pildistamisega. Lihtsalt on nii ilus ja igal hommikul eriilmeline.

Päikesetõus läbi pilvefiltri.

See meenutas Navitrolla maale.

Ja siis nad tulid.

Aednikust õega ringi käies oli iga päev nagu botaanika tunnis. Iga õitsev põõsas sai oma nime ja üles pildistatud: hibiskused, aleandrid, salveid, rosmariinid ja lavendlid ning sajad muud puud ja põõsad.

Kõik  need taimed kasvavad ka Tartu loodusmaja kasvuhoonetes, aga on märgatavalt väiksemad või kesisema õitsemisega.

Banaaniõis ja viljakobar Playa el Salon'il

Sõitsime ka palju ringi, käisime Marina Del Este sadamas. 

Ja Atlandi ookeani ääres Tarifas.

Tarifa jääb täpselt Mandri-Euroopa nurga peale, kus Atlandi ookean ja Vahemeri kokku saavad ja on alati äärmiselt tuuline. Seetõttu ka tuntud surfarite paradiis.

Nerja koobaste stalaktiidid ripuvad ja stalagmiidid tõusevad koopa põhjast. 

Loomulikult on Nerja tõmbenumber nr 1 Nerja koopad, kus on inimasustuse jälgi leitud juba paleoliitikumi ajast ja avastati kohalike noorte poiste poolt alles 1959 aastal. Õpin praegu täpselt sama asja Margareti ajaloo õpikutest. Väga tore on teooria ja praktika omavahel koheselt ühendada. Praegu on külastajatele avatud 5 omavahel ühendatud tohutu suurt koopasaali ja 15 on veel ainult arheloogide uurida. 

Stalaktiidid 30m kõrgusel koopa laes.

Käisime ümbruskonnas jalutamas.

Ja Burriana rannas lesimas. Silgud (sardiinid) ritta... üks, kaks, kolm.

Loomulikult ka Frigilianas.

Lõpupidu ja Kaari sünnipäev peeti Yutaka Tepanyaki show restoranis ja kõik soovijad said desserdiks oma näoga pannkoogi.

Kui esimene vahetus oli lahkunud, saabus teine.

Maros toimus Maroween, mis halva ilma tõttu 31. oktoobril lükati edasi nädalavahetusele ja oli kahjuks tunduvalt tagasihoidlikum, kui eelmisel aastal.

Külastasime ka turistide tõmbenumbrit El Acebuchal'i külakest. See on Frigilianast pisut ülevalpool asuv imepisike küla ehk paarkümmend majakest ja legend on järgmine: Eelmise sajandi keskpaigas valitses Hispaanias kurikuulus kindral Franko ja nii nagu Stalinil ja Hitleril, oli ka temal pidev hirm oma positsiooni ja elunatukese pärast. Levisid kuuldused ja ilmselt oli ka tõsi, et selles külas olid end sisse seadnud Franko vastased leerid ja nende hävitamiseks rünnati küla tsiviilpolitseinike poolt ühel 1948 aasta märtsikuu ööl ja tapeti maha viimane kui hing ses külas, naised-lapsed kaasa arvatud, kokku umbes 200 inimest. Ellu jäi kogu küla elanikkonnast ainult kaks poisikest, kes sel ööl, juhuse tahtel, olid naaberkülas oma onu juures.

Sellel pildil on põhimõtteliselt kogu küla.

Aeg tegi oma töö. 

Küla jäeti inimeste poolt ligi 50 aastaks puutumata ja sai rahva seas tuntuks kui Kadunud küla ja Vaimude küla. Kuni 1998 aastal tuli tagasi üks toona ellu jäänud poisike ja hakkas üksinda koos oma perega küla taas üles ehitama. Tänaseks on kogu küla taastatud ja seal asub üks restoran, mida peab see sama pere ja mõned majutusasutused.

Internetist leiab toonaste sündmuste kohta ametlikult veidi teistsugusema versiooni, aga nii levib see lugu inimeste suus ja nii kuulsime seda ka meie. Mis seal salata, hea lugu toob inimesed ka kohale.

Mis sest, et suured vihmasajud osa teest aegajalt minema viivad.

Tagasisõites saime imetleda Frigiliana vaateid teisest küljest kui tavaliselt.

Oi, kuidas mulle meeldivad sellised paljutähenduslikud hetked. Olen musta kassi ikka õnnetoojaks pidanud. Või, mida muud ta seal tee peal passis.

Lõpuks ometi jõudsime ka esimest korda 10 aasta jooksul Malagasse. Seni olime ainult lennujaama või Ikea vahet liigelnud ja ühel korral olin keset ööd ka Malaga kesklinnas seigelnud, kui oli vaja üks noor neiu hotelli toimetada ja auto gps ei saanud aru, et hotell asub jalakäijate tsoonis, kuni mu auto lihtsalt edasi ei mahtunud ja ei tahtnud enam hästi tagasi ka mahtuda ning suure loksutamise peale üks teine noor neiu Malaga vanalinnas oksendama hakkas.

Üks Malaga sümboleid - betoonist liivaskulptuur Malaqueta rannas.

Tõsiselt äge koht, mida tasub külastada on Malaga turuhoone de Atarazanas.

Kõiksugu toidukaupu oli suurtes virnades ja kõike pakuti lahkesti ka proovida.

Isegi kukeseened olid lettidel olemas, 1/4 kg maksis 7€. "Pole paha", kuid jäid seekord meist ostmata.

Mereannid.

Järgmine tõmbenumber 16. sajandist pärit Malaga katedraal oli tõesti võimas ja ilus ja pildi peale ära mahutada ei olnud võimalik.

Sadamapiirkond oli täis kruiisilaevu. Neid näeme iga päev ka oma rõdult.

Ma ei tea küll kuigi palju kalade aju ehitusest või mahust, aga nii palju on neil küll selge, et elada tasub seal, kus kalapüük on keelatud. Kaladest kubises nii Marina Del Este kui Malaga sadam.

Ronisime ka Malaga kohal kõrguva Gibralfaro kindluse vaateplatvormile ja saime imetleda kauneid vaateid üle linna. Härjavõitlusareen oli renoveerimisel.

All paistavad Pedro Luis Alonso aiad linnavalitsuse hoone ees.

Ühel päeval saime Rio Marina ülehoovi rootslastest naabritelt toreda sõnumi.

Nad käisid meie korterit vaatamas möödunud kevadel, kui olime just remonditöödega valmis saanud. Ja, mis saab meil midagi selle vastu olla, kui igavatel talveõhtutel jälle veidi Ikea köögi-puslet kokku panna.

Teisel päeval saatis klient, kes parasjagu Rio Marainas ööbis, teate teiselt rootslasest naabrilt.

Saime paar päeva tagasi siis kokku ja nende soov oleks, et me võtaksime ka nende apartmendi majandamise enda õlule. No,  mis meil saab selle vastu olla. Ikka aitame. 

Eks rootslased oskavad juba ajalooliselt eestlasi hinnata.

Vanaisa küsis täna, kuidas Margaretil koolis läheb ja kas hispaania keel on juba suus? Mann palus vastata, et suus on, aga välja ei tule.