Detsember - Eestimaa suvi

Lihtsalt uskumatult mõnus on viimastel nädalatel olnud. Igapäevaselt 21-23 soojakraadi ja päike. Just selline ilm on minu lemmik. Lihtsalt lill.

Novembris oli nädalane vihmaperiood ja nagu siinkandis kombeks, kui juba on, siis ikka suurejooneliselt. Alles ma kurtsin, et äikesepilv läks Nerjast mööda ja üldse ei olnud põnev. Nüüd siis saime otse kümnesse ja ossa, see oli võimas.

See Kalveri tehtud pilt pandi lausa Nerja facebooki lehele üles ja kogus seal hullu hunniku laike. Tulekera pildil on kõrgepingeliini post, mis välgutabamuse sai.

Sädemeid lendas veel hetk peale pauku. See post jääb meist umbes paarisaja meetri kaugusele, aga pauk oli küll selline, et me kõik toas hüppasime.

Peale vihma laotati, nagu ikka, taevavõlvile imeline vikerkaar, mida loodusfotograafid, Fred Jüssid nagu Kalver ütleb, usinasti pildile püüdsid.

Samal päeval levis kohalikus fb grupis uudis, et Nerja ja Torrox costa vahelisele teele on kukkunud kivi. Põrutasime kohe vaatama. Täpselt samast kohast sõitsime ise sel päeval hommikul läbi. Õnneks ei juhtunud kivi kukkumise hetkel ühtegi autot või ratturit sealt mööduma.

Tee pandi paariks nädalaks kinni ja üritati seal midagi kindlustada. Eilsest alates saab jälle läbi sõita.

Ühel päeval oli meie tänava rendikorterites vähemalt kümmekond 4x4 maasturit. Kuigi kusagil mingit infot üleval ei olnud, tundus, et lähikonnas on midagi toimumas, mis neid nii palju kokku on meelitanud ja avastasimegi, et kilomeetri kaugusel meie kodust oli maasturite võistlus. Kalver käis asja ka lähemalt vaatamas.

See isend ei teinud avariid. Selline oli lihtsalt rada, mida läbida tuli. 

Mina jätkasin päikesetõusude jäädvustamisega.

Vahepalana ka üks täiskuu.

Tegime Mustal reedel ühe osturalli Granadasse, kuhu tasub minna juba ainuüksi imeliste vaadete pärast. Sierra Nevadas on suusanõlvad juba avatud. Võtame hoogu, et ise ka suusad alla saada.

Nässul on uus sõber Robi. Igal hommikul läheb ta robottoluimeja juurde istuma ja annab meile niutsudes märku, et laske Robi mängima ja üritab siis igal moel roboti toimetamist segada. Mina aga istun diivanil ja kõigutan jalga. Robil on ka pesemisfunktsioon.

Kusagilt õnnestus Nässul saada infektsioon. Ise kahtlustame, et äkki ühelt hundilt, kes kord jalutades meile vastu tuli ja arvas, et meie Nässu võiks talle hästi maitseda. Mulle tundus küll, et ta ei saanud muud kui suutäie Nässu karvu, aga peale seda see jama tekkis. Kui arst küsis, et mille üle kurdame, selgus, et meist kumbki ei tea, kuidas inglise, veel vähem hispaania keeles, nimetatakse kerasid. Kalver ütles: "He has something on bolls." Ja keerasime kerad ette. Selgus, et neid nimetatakse genitaalideks. Nojah. Tehti süst ja antibiotikumi kuur. Igasugune lakkumine oli keelatud, seepärast anti ka krae. 

Vaene Nässu oli kraest esialgu shokis ja täielikult hangus ära. Panime talle krae kaela ja läksime ise poodi. Poole tunni pärast tagasi tulles seisis Nässu täpselt samas asendis, kuhu ta meie äraminnes jäi. Mul oli koerast nii kahju, et õmblesin talle püksid, aga paari päeva pärast tundus, et püksid ei ole ikka hea idee, sest asi keradel läks järjest hullemaks. Krae pandi tagasi ja mõne päevaga harjus ta täiesti ära nii, et kui ilma kraeta õuest tulime, siis andis ta ise krae juures nuitsudes märku, et pange tagasi. Tänaseks on kõik korras.

Aknapesu robotit meil veel ei ole, seepärast käib meil vahetevahel kummitus. 

Tõime Rio Marina terrassile ka veidi jõulutunnet.

Üks vahva kohtumine oli jälle vahepeal. Meil oli ühel päeval Rio Marina vaba, kui hommikul tuli last minute bronn. Broneerijaks olid eestlased. Täiesti juhuslikult. Nad ise ei märaganudki enne, kui kohale jõudes hakkasid mulle helistama ja imestasid, et nad peavad valima eesti telefoninumbri.

Järgmisel hommikul ootas mind armas üllatus.

Kalver tegi vahepeal kiire põike Eestisse. Vahemaandumine oli Oslos ja Google kaarti vaadates avastas, et süda oli jäänud Hispaaniasse. On ikka tõesti imelik, kuidas google kõike teab...

Mulle saadeti pilte lumest.

Tagasi jõudis täielikult ärakülmetanud mees, kes siin nüüd täiega  köhib ja tatistab.

Paar päeva tagasi läksin Iranzo poodi rukkijahu ostma. Olen oma leivaga populaarsust kogunud ja varustan nüüd veel ühte eesti peret. Ja poes, täiesti ootamatult, sattusin Vana Tallinnaga kokku. No ei ole siin asja puudust.

Koolis läheb jätkuvalt hästi. Mann arvab, et umbes poolest, mis tunnis räägitakse, saab ta juba aru. Matemaatikas läheb lausa nii hästi, et kontrolltöö 10 punktist sai ta 11. Põhitööle lisaks olid lisaülesanded, mis andsid ühe punkti juurde. 

Tantsutrennis.