Juhhuu - vaheaeg!

Täna oli viimane koolipäev ja kaks nädalat puhkust võib alata. Eile saime 1.perioodi tunnistuse, selleni jõuan lõpupoole. Praegu aga alustan sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi.

Päikeseloojang Torrox Costal.

Käisime Torrox Costal jõululaadal. Kirjade järgi olla see suurem kogu Malaga regioonis. No, andke andeks... Eestlane on oma laadakultuuriga sellest, mis siin pakuti, ikka kaugel-kaugel ees. Isegi talvisel ajal. Laat kujutas endast suurt valget telki, kus siis sellised hädised letid püsti olid löödud: üks juustu- ja singimüüja, mõned käsitööehtete müüjad, mõned niisama kulla- ja karramüüjad, mänguasju ja muud titekraami, jõuluehteid. Siin ette lugedes hakkab juba endalegi tunduma, et isegi oli nagu midagi, aga muljet küll ei jätnud ja ma ei teinud isegi mitte ühtegi pilti, mis räägib juba enda eest. 

Me ei ostnud sealt mitte midagi. Teisel pool telgi otsas olid mõned söögiputkad end püsti löönud ja mõned täispuhutavad batuudid lastele. AGA, siiski saime ka ühe väga positiivse elamuse. Nimelt müüs üks onu seal küpsetatud bataate ja kastaneid. Aasta tagasi Maro halloveeni ajal jagati seda kraami rahvale tasuta, järts oli maailmatu pikk ja pidime siis meiegi tookord ära proovima ja pettusime täiega. Bataat oli külm, imelikult magus ja kastanid olid söetükkideks kärsatatud. Seekord mõtlesime, et anname neile uue võimaluse. Järtsu ka ei olnud, anti ju raha eest. Ma olen hea meelega valmis maksma, kui järjekorras seisma ei pea. JA - mõlemad maitsesid uskumatult head, nii et tegime tiiru peale ja läksime ostsime veel teise ringi ka. 

Siin on üks pilt meie argipäevast. Ei saanud panemata jätta. Siis näete ikka, et oleme täiesti tavaline normaalse teismelisega pere. Kui küsisin Mannilt, et kas ta kavatseb nõudevirna laeni kasvatada, siis ta vastas, et teeb Rapuntslile uut torni.

 Vahepeale ka üks ilusam päikesetõus. Sadu oli just lõppenud.

See oli ehk paar kuud tagasi, kui ütlesin Kalverile, et ma vist pean kuhugi tööle minema, sest kange vajadus on uute inimestega suhelda. Ja juba järgmisel päeval sai kinnitust vana tõde: Küsi ja sulle antakse! Loomulikult mitte tööd, seda mul on niigi piisavalt - anti inimesi ja mitte vähe. Esimestena saime noored pensionärid Saaremaalt, Terje ja Rolandi, kes on tõeline leid siin Nerjas. Kohtusime nendega toidupoes apelsinivirna juures. Oleme nüüd juba mitmeid kordi kokku saanud, külas käinud ja suurteks sõpradeks saanud. Täiesti ebaeestlaslikud maailmarändurid, elanud ja tööd teinud erinevates riikides üle maailma ja kõige selle juures on neil kaasas olnud ka nende kaks last. Roland räägib 11 erinevat keelt. Nende elustiil on selline, millest tasub mõõtu võtta. Iseasi on, kuidas sinnani küündida. Millegipärast ma kahtlen, et mind Euroopa Investeerimispanka tööle oodatakse...

Järgmisena anti Kalveri endise töökaslase kahe väikese lapsega pere Tartust, kes sattusid Nerjasse kuueks nädalaks puhkama. Nendega saime jällegi mitmel korral kokku ja korra olime ka lapsehoidjateks ja andsime noortele vanematele võimaluse korraks tuulutama minna. 

Olen oma lapsekasvatusvõtted kõik minetanud. Käsk oli lapsed kell kaks magama panna, mõlemad korraga, et üksteist ei segaks. Kalver sai pisema, 10 kuuse päris kiirelt voodisse, kolmeaastast aga ei õnnestunud kuidagi veenda, et on hea mõte vahepeal väike lõunauinak teha. Võtsime siis käiku plaani b ja läksime käruga õue, siis pidi kohe eriti kiirelt ära kukkuma. Noormees ei tahtnud muidugi ka õue väga minna, kasutasin siis kavaldamise taktikat, et lähme mänguväljakutele. Käisime neljal erineval väljakul, mida polnud oli uni. Hoopis jäätise isu tuli peale. Võtsime suuna jätsiputka poole, eriti aeglaselt ja siis ta lõpuks ka unne vajus. Kell oli pool kuus.

Siis oli vahepeal üks eriti tuuline ilm, kui käisime tartlastega hüvasti jätmas. Meri möllas.

Hästi tüüpiline praegusel aastaajal on, et kui lõuna ajal välja lähed, võid kuumarabanduse saada, aga kui oma käiguga õhtu peale jääd, siis muutub ilm külmaks ja kõledaks, eriti kui tuult on. Suht keeruline on riietuda ja tundub, et mitte ainult meil vaid ka kohalikel. Hommikul ikka vudivad kõik talvejopega kooli või tööle ja lõunaajal kantakse neid jopesid siis kaenlas, et õhtul oleks jälle hea selga panna.

Selliste külmade ja tuuliste ilmade puhuks tõime ikka poest ära selle Vana Tallinna liitrise pudeli ja küll ta maitseb hea, kui tuled sellise +14 kraadise külma käest.

Vahepeal olid meil siin vabad päevad ja tuli kange tahtmine ümbruskonda avastama minna. Võtsime  google mapsist Andaluusia kaardi lahti ja Kalver torkas näpuga suvalisse kohta. Sattusime Vinuela järve äärde ja nagu siinkandis tavaks, on meeletult matkaradasid igal pool, nii võtsimegi ette 23km matka ümber järve.

Oli ikka ilus küll. Kohe esimeste meetritega tekkis rännakul olemise feeling ja viimastel kilomeetritel valutasid jalad jällegi puusast varbaotsteni. Lihtsalt nii mõnus oli!

Vahepeal olime sunnitud ka läbi jõe kõndima, sest rada kulges nii. Tundub, et sel aastal ei ole siinkandis veepuudust karta. Kõik kohalikud jõed, mis muidu on alati kuivad olnud, on siiani vett täis.

Siin pidasime piknikku. 

 Selline oli rada.

Ja loomulikult jäime ka öö peale, sest esiteks me ei arvestanud, et rada on nii pikk ja teiseks jokutasime liiga kaua iga koha peal, kus midagi vaadata oli ja Kalver pidi kogu aeg jänesehaake ka sisse tegema, et jumala eest kuskil nuka taga mõni eriti kena vaatamisväärsus nägemata ei jääks. Viimased kolm kilomeetrit kulgesid kottpimedas päris hoogsa liiklusega maantee ääres. Tegin selle pildi välguga, lihtsalt tuvastamiseks, kas meil mõni helkur ka küljes juhtub olema. Kalveril nagu näha eriti ei olnud.

Lõpuks on Nerjasse ka jõulud jõudnud. Kui eelmisel aastal süüdati jõulutuled 6. detsembril, siis sel aastal jõuti alles 14. detsembriks. Ikka parem hilja, kui mitte kunagi... ju...

Järgmiste eestlastega kohtusime Marbellas, kui üks teine Kalveri endine kolleeg oma perega kuuks ajaks Eesti kliimast põgenes. Olime Marbellast siiani kaarega mööda käinud. Ei ole nagu eriti hea kuulsus sel linnal, aga oli väga armsake. Käisime küll ainult vanalinnas ja promenaadil.

Kiriku kõrval oli üles seatud temaatiline stseen Jeesuse sünniloost. Sellised pisikeste kujudega stseenid ehk Belen'id on siinkandis jõulude aegu väga populaarsed, ilmselt on pooltel ka kodus selline kompositsioon üles seatud, sest hiinapoodides on riiulitel terved read majakesi ja tegelasi müügil.

Promeenaadi kõrval rannale oli ehitatatud mõned liivaskulptuurid, mille vaatamise eest võisid ülevalt sente alla visata. Kunstnikul oli raha korjamiseks eriti kaval nõks välja mõeldud: kolm väikest korvikest, kuhu siis kõik üritasid oma mündi sisse visata ja loomulikult viskasid enamasti mööda ja siis oli ju vaja kohe uuesti proovida. Läksime selle õnge meiegi.

 Päikeseloojang Marbella promenaadil. Promenaad oli pikk ja jalutajaid palju.

Ja loomulikult käisime ka vene poes, kuna Marbella on eriti venelaste seas populaarne, siis on selliseid poekesi siin lausa mitmeid. Üks jäi meile täpselt tee peale ja varustasime siis endid pelmeenide, tatra, marineeritud kukeseente ja iiriskommidega. Ahjaa, Baltika õlu oli ka, aga see oli pildi tegemise hetkeks juba otsa saanud.

Täna algas jõuluvaheaeg. Kestab täpselt sama kaua, kui Eestiski. Saime ka esimese tunnistuse, õigemini hinnete lehe. Siin on huvitav tava, et hinnetelehele peavad lapsevanemad ise järgi minema. Selleks aeti eile kell 17 kõikide esimeste klasside mammad, mõni papa oli ka,  kooli kokku. Loomulikult olime ka meie kohal, aga selle aja peale, kui me asjale pihta saime, olime oma klassijuhataja kabineti ukse taga viimased. Klassijuhataja jagas hinnetelehed vanematele personaalselt kahesilma vestluse käigus välja, ehk põhimõtteliselt toimus kiire arenguvestlus.
Manni kohta öeldi, et ta on tubli ja püüdlik. Käitub korralikult, teeb hoolega tunnis kaasa. Pinginaaber Sara aitab tõlkida, et Mann asjast aru saaks. Meie klassijuhatajale on selline umbkeelne õpilane esmakordne  ja ta ei osanud meile kahjuks mingit nõu anda, kuidas oleks parem toimetada. Mainis ära, et Mann suhtleb küll teiste õpilastega, aga ainult nendega, kes inglise keelt  oskavad ja arvas, et oleks hea kui mõni sõbrana ainult hispaania keeles temaga suhtleks. No, kust ma saan sellise sõbranna talle? Klassijuhataja annab ise lenguat (hispaania keele grammatika) ja grupitöös pani Manni sellisesse gruppi, kus mitte keegi inglise keelt ei räägi. Lubas teiste õpetajatega ka rääkida, et nad annaksid samuti võimaluse Mannile olla sunnitud hispaania keeles rääkima.

Ilmselgelt oli meie klassijuhataja kõikidest õpetajatest kõige jutukam, sest me seisime seal poolteist tundi ja olime lõpuks täisti üksinda koolimajas. Isegi värav oli juba lukku pandud, õnneks sattus üks õpetaja koos meiega väljuma ja keeras oma võtmega selle lahti. 

Tunnistus oli küll selline, mida nähes iga ema süda saapasäärde vajub, aga minu mõõdupuu on, et kui pole hullem, kui mina omal ajal, siis pole hullu. Ei olnud. Ja mina õppisin ju oma emakeeles...

Mingit jõulupidu koolis lastele ei korraldatud, aga klassis tehti omavahel loosipakid, mille väärtus pidi jääma 5-10 euro vahele. Mannile sattus tegema üks klassivend. Mann ise tegi oma parimale sõbrannale klassis.

Mann on käinud ka kahe sõbranna sünnipäeval ja see tava on siin küll eesti lastega sarnane. Üks kutsus kõik kinno ja peale seanssi oli sööming kohalikus KFC kohvikus ja teine pidas peo oma kodus. Lapsi on alati olnud kokku alla kümne.

Täna tegime väikse tiiru rannas. Suurte vihmadega tuli jõest alla meeletult pilliroogu, mille lained nüüdseks kallastele on visanud. Tundub, et ega keegi enne kevadet seda siin koristama ei hakka. Nii on turistid toredaid kõrkjaehitisi loonud.

No vot, nii juhtub, kui liigses agaruses midagi vajalikku ära viskad. Eile suures kraamimise tuhinas viskasin minema ühe karbi, kui õhtul jõudis kohale, et tegemist oli ühe eriti vajaliku karbiga. Õnneks oli see papi kogumise konteineris ja seda ei tühjendata iga päev ning ma ei pidanud ka erilise sodi sees kaevama. Igaljuhul kätte sain.

Häid jõule!