Head seda samust!

Ikka Ikea abiga ei jäänud sel aastal vähemalt piparkoogid tegemta, aga ega siin ilma lumeta seda õiget jõulutunnet sisse saa. Riputagu neid tulesid ja vilesid üles kui palju tahes. Kohalike jaoks ongi jõulud veidi teise tähendusega kui eestlastele. Rahu ja vaikuse asemel hakkasid täpselt jõuluõhtul kärgatama poisikeste õhupommid, mis teevad sellist korraliku kahuripauku, ainult tuld ei lenda. 

Jõulureedel käisime jällegi Malaga lennujaamas ja sellist vaatepilti ei olnud ma seal ka suvisel turismi tipphooajal näinud. Ootesaal saabujate väravas oli põhimõtteliselt triiki rahvast täis. Kõik ootasid kedagi ja jälle saime vaadelda inimeste kohtumisrõõmu. Uskumatult helge auraga koht on lennujaama saabujate värav. Soovitan külastada mõnda, kui tahate positiivset elamust saada.

Nässu pärast pidime tegema veidike ka jõuluvana. Aga ka teised ei jäänud kingist ilma. Mina sain panni. Kuidas jõuluvana küll teadis, et ma just panni nii väga saada tahtsin.

Seekordsete külalistega tegime ikka vana tiiru ehk esimese asjana läksime Frigilianasse. Noorte inimestega on hea ringi uidata, ei hakka nii kergesti ohkima treppide ja mägede pärast, nii tegime veidi suurema tiiru ja avastasime täiesti uusi nurgataguseid. Selline tore jalgpalliväljak. Ei kujuta ette, kui palju palle seal vahetult väljaku äärel kuristikus on.

 Ei saanud ka imeilusast loojangust pilti tegemata jätta.

 Loomulikult vedasime külalised ühel õhtupoolikul kohaliku mäe otsa. Hakkas küll juba pimedaks kiskuma.

 Ja siis Marinas de Este, kus lisaks kaladele oli seekord ka palju imeilusaid roosasid meduuse. Neid oli seal kohe ikka rohkelt. Ma ei taha pretendeerida küll mingile teaduslikule avastusele, aga vägisi tundub, et mida reostunum vesi, seda rohkem meduuse. Vahemere reostusest räägiti sel suvel eriti palju ja ka meduuse olla rohkem kui kunagi varem ja siin sadamas olid nad ka grupiviisiliselt kogunenud just vees hulpiva prahi ümber. Ilmselt ei uju ma siinkandis enam kunagi.

Naaberkorteri hollandlased läksid jõuludeks kodumaale ja nende sõbrad elasid seni nende korteris. Sõprade lahkudes jäi naabrite koer päevaks üksi koju, kuni naabrid ise õhtul tagasi jõudsid, nii nad palusid meil nende koeraga lõuna ajal väljas käia. Võtsime Nässu ka kaasa, et nad saaks veidi sotsialiseeruda. Kuna me koerte kasvatamisest midagi ei tea, siis oli väga keeruline aru saada, millal see purelemine on sõbralik ja millal oleks vaja kutid üksteisest eemale vedada. Igaljuhul oli üritus päris pingeline, vähemalt inimeste jaoks.

Jõulude ajal toimus linnas iga päev erinevaid kontserte ja üritusi. Ühel esines ka Manni tantsugrupp. Nägime esimest korda, millega meie laps seal üldse tegelenud on ja pean tunnistama, et oli täitsa nauditav etteaste. Ehk õige pisut jäi alla Tähtvere tantsuklubi tasemele, aga siin on trenn ka ainult kaks korda nädalas ja kooli vaheajad ja igasugu kohalikud ja riiklikud pühad on loomulikult puhkamiseks, mitte treeninguks.  

 Manni grupp laval.

Paar päeva enne aastavahetust tegi jälle tugevamat tuult. Käisime rannas möllu nautimas. Meri on ikka nii äge.

 Sel aastal olime nii palju targemad, et sättisime endid aastavahetuseks kesklinna Euroopa balkonile.

Nagu kahtlustasime, oligi terve linn sinna kokku tulnud, kihelkond kokku kutsutud. Rahvast oli lõpuks nii palju, et Manni sõbranna, kes oma perega ka kohale tuli ja meiega kokku tahtis saada, ei suutnudki rahvahulgast läbi pressida. Enne jõudis uus aasta pärale. Ilutulestik oli jälle nagu naabri Mardi igaaastane feuerwerk meil Eestis. Aga rahvas oli rahul. Kiitvaid kommentaare kostus siit ja sealt. Ei olegi mõistlik rohkem kulutada. 

Hispaanias on kombeks aastavahetusel südaööl süüa iga kellalöögiga 1 viinamari, kokku 12 tk, et kindlustada edukas ja õnnelik uus aasta. Viinamarjad olid viimastel päevadel poelettidelt viimseni ära ostetud. Meie jäime ilma, see eest saime vaadata, kuidas teised üritasid kaheteist kellalöögi jooksul kaksteist viinamarja ära süüa ja peab tunnistama, see ei tundunud üldse lihtne olema. Oli ikka korralik kugistamine, proovige ise järele, kui ei usu. Vaatasin juba hirmuga, et kellele siin varsti Heimlichi võtet vaja teha on. Kõik läks siiski õnnelikult, vähemalt minu vaateväljas.

Ja siis saabus minu sünnipäev! Kõigepealt sain kingiks erakordselt ilus ilma nii, et veetsime hommikupooliku terrassil päevitades ja läksime randa lõunale. Üle paljude aastate tundsin oma sünnipäevast rõõmu. Enam ei ole minu jaoks probleem, et ma ei ole enam noor vaid lihtsalt ilus. Mul ei ole enam tunnet, et aeg lendab ja mina lihtsalt passin ja ei tee muhviga ja ainult mõtlen, et peaks midagi tegema. On juba tehtud küll. On ära tehtud!

 Rand oli rahvast täis, täiesti fantastiline.

Ja siis saabus Manni sünnipäev! Pidu peeti kodus ja meie pidime linna peale chillima minema. Külalistele tegin kana ja lõhega sushid, Mann tegi ise shokolaadi koogi ja lisaks ostsime hunnikutes krõpsu, popcorni, komme ja viinamarju. Sushi läks nagu soojale kerisele, viimseni. Olen juba aru saanud, et üks hea sushikoht on siin linnas puudu. Kõik, mis me proovinud oleme Nerjas, Velez Malagas ja isegi Granadas on olnud täiesti mõttetud, sest nad ei kasuta siin toorjuustu. Ei tea, kas see on eestlaste leiutis, sest Eestis sa naljalt ilma toorjuustuta sushit ei saa ja ta ei kõlbagi ilma. Muide krõpsud jäid kohalike laste poolt täielikult söömata. Mannil jätkus tänu sellele pidu mitmeks päevaks.

 6. jaanuar on kohalike laste jaoks aasta kõige tähtsam päev. Siis saabuvad öösel linna kolm Hommikumaa tarka kuningat, Melchor, Gaspar ja Baltazar, kellel on maagiline võti, mis avab kõikide kodude uksed ja Melchor jätab lastele tuppa kingitused. Tänapäeval saavad lapsed ka jõuludeks kingitusi, aga põhilaadung saabub ikka kolmekuningapäevaks.

 Ja siis nad söövad ikka jälle saia. Seekord koos vahukoorega. Seda müüakse poodides virnade viisi, nii et kõik tavalised koogid on eemaldatud ja kondiitrilettidel on ainult Rosconi read. Ma ei ole seda suutnud maitsta, lihtsalt nii meeletult rammus näeb välja. Kujutan ette, et põhimõtteliselt võiks ta maitsta meie vastlakukli moodi, sai ja vahukoor ju. Usun, et värskest peast võib ta väikeses koguses isegi meeldiv olla, aga mind häirib mõte, et need on kõik varem valmisküpsetatud ja poodi jõudes mitu päeva vanad. Vastlakukkel ka ei kõlba ju enam teisel päeval. Ja ma ei saa osta sellist käntsakat, sest meie omad näksiksid sealt ainult tükikese ja ma peaksin ülejäänu minema viskama, mida ma põhimõtteliselt toiduga teha ei saa.

Näppasin pildi internetist.

Täna käisime lõunapausi ajal koolis, et teha avaldus Manni koolist puudumise kohta. Teeme väikse sutsaka Eestisse. Saime nüüd oma silmaga seda nn lõunavahetundi näha. Esiteks oli lärm hoovis nii vali, et kui Mann meist meetri kauguselt möödus, ta lihtsalt ei kuulnud minu hüüdmist. Ja isegi koolimaja hoovil loobiti võileibade ümber olevad paberinutsakud lihtsalt maha. Päris hirmus ikka.

Näeme siis varsti! Prrrr... 

Jube mõeldagi!