Uuel aastal, uue hooga

Sierra Nevada lumised tipud. Käisime Granadas shoppamas. Aasta alguse allahindlused on siin ikka tõsised, 50-70% ja juhtumisi oli mul vaja kogu uut talvegarderoobi, sest poolteist aastat tagasi ei osanud ma ka kõige mustemas stsenaariumis ette näha, et talvel Eestisse asja peaks olema. Aga oli.

Õnneks kantakse siinmail talvel põhimõtteliselt täpselt sama garderoobi, kui põhjamaades. Lihtsalt õhutemperatuuri vahe on nii 25 kraadi. Kui Eestis on talvel isegi korralikult riides olles alati ikka natuke külm, siis siin on samas riietuses lihtsalt alati natuke palav. Nii olid kõik toredad paksud karvakraedega joped ja mantlid kenasti alla hinnatud ja sain oma uue talvemantli 29 euroga kätte. Oli tõeline piin kuumaks köetud ostueskuses talveriideid  selga proovida. 

Turteltuvid kaevuäärel kudrutamas. Selline harmoonia saabub siis kui 20 aastaga ollakse teineteisel kõik nukad maha lihvinud.

Aastapäeva puhul tegime ühe toreda matka la Casa de la Nieve mäenõlval. Järjekordsed maalilised vaated. Kahjuks jäi see matk meil poolikuks ja pidime poolel teel tagasi keerama, kuna meil oli lapse silmaringi avardamise mõttes Mann kaasa tiritud. Ronisime mäest üles saateks lõputu ving, ohked ja oiged ning võtsime peale tunni ajalist ülespoole rühkimist vastu otsuse, et lähme tagasi.

Kivide vahel varju otsimas.

Hoopis teise lapsega tulime mäest alla. Nalja, naeru, laulu, tantsu ja hispaania keelset vadistamist jätkus kuni lõpuni välja. Nagu ümbervahetatud oleks olnud. 

Tegime Manniga kiire hüppe Eestisse. Kohe kui Riiga jõudsime, tabas mind äratundmine. Hoobilt oli tagasi kogu see talve tunne, ei olnud mingit üllatust või ootamatust. Koheselt vappusin külmast, täpselt nii nagu alati. See ei olnud ebameeldiv, see oli lihtsalt nii nagu mul Eestis alati on olnud. Kui Hispaanias on külm, siis värised, kui külmetad Eestis, siis vappud. Muud vahet polegi. Isegi pimedus ei häirinud, oli samuti täiesti normaalne. Ainus üllatus oli hetkel, kui Kalver saatis Hispaaniast pildi kella nelja ajal, kui meil oli juba pime ja seal säras päike veel kõrgel.

 Kui mais Eestis käies oli imeilus suvi, siis nüüd anti imeilus talv. Lihtsalt muinasjutuline.

Kogu perega tegime tõukekelgumatka Taevaskojas. Paariaastane paus suusatamises ja joogatamises on pannud põntsu mu tasakaalutunnetusele, nii tahtis see paganama kelk kurvides laskumisel pidevalt külili käia ja ega olegi väga kindel, kas ta oli matkal abiks või pigem tüliks kaasas. Igaljuhul oli väga mõnus ja palav.

Kallitega käisime Setumaal. Kolmas ingel ei saanud kesapõllule heita, sest tal ei olnud vatipükse jalas.

Kohaliku õnnepalee ees.

Ja loomulikult ei puudunud Padjaklubi firmaroog ja -jook. 

Üks tore äratundmine tabas mind Eestis käies veel. Juba kuu aega tagasi olin endale pannud aja ühte erakliinikusse Tartus. Haigekassat mul enam ei ole, seega varianti polnud ja ilmselt oleks ka järjekorrad riiklikus kuude pikkused. Käin erakas juba aastaid just suhtumise ja aegadest kinni pidamise pärast. Juhtus aga nii, et minu vastuvõtu päeval oli arst teatanud hommikul, et ta on haige. No, tore lugu küll, just selle pärast ma ju olingi kohale lennanud. Registratuurist öeldi, et kui olen nõus ootama, võtab teine arst mu oma patsientide vahel vastu. Mul ei olnud valikut. Järjekorras oli ootamas veel teisigi. Õde käis ja korraldas siis seda kaost ja muudkui vabandas, kuigi tema ei olnud ju milleski süüdi, mitte keegi ei olnud. Haigused reeglina ei teata kolm päeva ette, et nüüd ole valmis, kohe jääd haigeks. Ja siis tõmbas üks proua sae käima, et kui kaua peab veel ootama. Tema oli juba pool tundi oodanud. Nõudis õe käest täpset kellaaega, milla tema vastu võetakse, aga õde ju ei osanud seda öelda. Täitsa naljakas oli ja piinlik ka. Issake, no, mis oli häda seal oodata. Ooteruumi akna taga oli maaliline lumme mattunud aed, istumiseks pehmed diivanid, ajakirjad, vaba internetiühendus. Kasuta ometi võimalust, mis sulle anti, mediteeri näiteks. Täiesti chill. Proua sai sisse kohe järgmisena. Mind võeti vastu poolteist tundi hiljem ja mul ei olnud mitte mingit probleemi sellest. Võib-olla poolteist aastat tagasi oleks veel olnud.

 Kodus tagasi anti kohe mitu päeva tõeliselt ilusaid kevadilmasid. Mõned ilusamad päikesetõusud:

Eile saabus merelt udu. Meie terrassilt vaadates nägi välja nagu vaade lennuki aknast pilvede peal lennates.

 Põrutasime alla randa asja lähemalt vaatama. Udu rullis mõnusalt üle ranna ja jäi siis nagu ikka nii 100m rannast seisma.

 Ma ei tea, mis liiki palmipuuga tegemist on, aga selleaastane saak tundub rikkalik.

Käes on ka mandlite õitsemise aeg ja korraldatakse tasulisi trippe mägedesse, kus neid rohkem kasvatatakse. Ilmselt teeme ise ka ühe retke, omal käel loomulikult. Jätkuvalt on mul tõrge maksta asjade eest, millega isegi hakkama saan. Selle aastane talv on meie jaoks hoopis teistsugune võrreldes eelmise aastaga, kui kõik meie päevad möödusid remonti tehes ja oli suht ükskõik, mis ilm või muud põnevat toimumas oli.

Sel aastal olla üks soojemaid talvesid,  ei mäeltagi millal viimati vihma näha sai. Elu on lill!