Veebruar - seikluste kuu
Oli see vast kuu!
Kõigepealt pidi see olema üks suur lihasuretamine, sest kõik korterid olid pikaks perioodiks välja renditud. Pidasin plaani rohkelt matkata, tõlkida ja puslet panna, vahele veidike päevitamist ja tinto de veranot.
Aga inimeme plaanib, Jumal juhib. Nii tal olidki meie jaoks lisaplaanid.
Kõigepealt saime ühest korterist teate, et televiisori digibox ei tööta. Kalver läks asja uurima ja saime teenusepakkuja käest teada, et kusagil on server maha põlenud ja asjaga toimetatakse. Kohe tuli ka teisest apartmendist sama teade. Ja, no muidugi oli sel õhtul mingi elutähtis jalgpalli meistrite liiga mäng. Õnneks saadi pilt päris kiiresti tagasi, aga järgmiste päevade jooksul käis ikka mitu korda veel ära ja külvas segadust.
Siis jätsid noored rentnikud oma autosse tule põlema nii, et aku andis otsad ja Kalveril tuli minna krokodillidega neile särtsu andma. Noored olid lõputult tänulikud. Oi, kuidas seda plusspunkti meil pärast vaja läks.
Samas korteris tekkis köögikappi hallitus. Hallitus on Rio Marinas selle talve teema. Alumise korteri rootslasest omanik ütles, et ka eelmisel talvel oli teema aktuaalne olnud, nii et tema on igasse ruumi lasknud teha lisa-tuulutusavad. Plaanime endale ka panna. Aga hallitus köögi kapis, keset korterit, oli natuke imelik. Käisime-pesime ära, sain päris hea vahendi, mis hävitab kenasti kõik seened, aga kappi tuli hallitus paari päevaga tagasi.
Ja siis saatsid alumise korteri kliendid pildi vannitoa laest. Sinna oli tekkinud korralik niiskuse laik. Asi oli kohe selge - ülemine korter lekib. Ometi ülemisel korteril ei paistnud mitte midagi viga olevat. Variante, kus leke olla võis, oli neetult palju, mine siis võta kinni, kust otsida ja loomulikult olid ka ülemises korteris kliendid sees.
Ajasime oma torumehe kohale ja hakkasime otsima. Torumees muidugi arvas, et lekib hoopis äravool, sest selle olime ise ehitanud. Pani mingi mõõturi tualetipoti veetoru otsa, mis pidi näitama, kui leke on veetorust ja muidugi ei näidanud see riistapuu mitte muhvigi. Päris keeruline oli teda veenda, et leke üldse olemas on. Mul muidugi süda aimas kohe, kus see olla võiks. Köögi seinas oli üks koht, kus torumees ühendas vanade torude vahele mingi silla ja see kaadervärk tundus mulle juba siis kahtlane. Arvasin, et ju sealt mõni ühendus ongi nüüd järgi andnud. Võtsime köögis seinakapi maha ja oligi kohe selge, leke tuleb sealt. Kips kapi taga oli korralikult märg. Torumehel sai paraku aeg otsa ja leppisime klientidega kokku, et esmaspäeval nemad lähevad terveks päevaks seiklema ja meie lõhume seina maha.
Nii siis leidsimegi pahategija üles. Ei olnud liitekoht, vaid kolmikul oli lihtsalt külje peal sees imepisike auk ja vesi tuli sealt nagu peenike niit vastu seina. Ja siis algas nali. Torumees tegi oh ja ah ja suutis meid veenda, et vahetada seda kohta ei saa ja ainus asi, mida kiirelt teha, on mätsida mingit kivistuvat massi augule peale. Mass kuivas kolm tundi. Torumees lasi jalga ja käskis helistada kolme tunni pärast, et kas asi on korras. Keerasime aja möödudes kraani lahti ja kohe hakkas vesi jälle purskama. Torumees ütles, mätsige massi veel peale. Jälle kolm tundi ootamist ja kõik kordus.
Kell oli kuus õhtul. Asi oli selge, meil oli vaja torumeest, kes lõikaks katkise jupi maha ja asendaks uuega. Meie torumees pm saatis meid puu taha, st ütles, et tal pole täna aega. Leidsime netist 24h toruabi. See number muidugi ei vastanud. Siis ajasime kohale kohaliku veevärgi, aga nemad ütlesid, et toimetavad asjadega ainult majast väljaspoole jäävate torudega ja maja siseselt peaks olema kohalik meistrimees, kes selliste asjadega tegeleb. Selgus, et meie oma aednik ongi see meistrimees, tuli kohe kohale ja 30 min möödudes oli asi tehtud. Aednik muidugi on hispaanlane ja inglise keelt palju ei räägi, nii sai ikka nalja ka. Proovige google translate abil tõlkida sõna kolmik. Torudest ei tea google midagi. Küll aga arvas, et kolmekesi võiks olla tore muudki teha.
Aga sel kuul oli ka meie Hispaania ajaloo kõige meeliülendavam seiklus. Käisime matkamas. Kogu Hispaania on risti-rästi tihedalt täis erinevaid matkaradu. (Mul käib kohe selline õnne tunne seest läbi, mõeldes, kui palju meil veel avastada on.) Osad rajad on ametlikud, viitade ja infotahvlitega, teised lihtsalt märgistatud väikeste punaste täppidega kividel ja puudel ja kolmandad täiesti metsikud, kuhu satuvad ainult need, kes teavad. Sellisele sattusimegi.
Eelmisel kevadel käisime Caminito del Rey matkarajal, mis veel mõni aasta tagasi oli hinnatud maailma kõige ohtlikumaks matkarajaks, kuni 5 meest sealt alla pudenes ja surma sai. Siis pandi ta üldse kinni ja taasavati paar aastat tagasi täielikult renoveerituna ja nii üliturvaliseks muudetuna, et peale ilusa looduse sealt eriti rohkem elamusi ei saa. Vähemalt mitte need, kes kunagi vabatahtlikult lennukist välja hüpanud on. Lisaks on sinna rajale pääsemiseks vaja pilet osta, mida pm kunagi saada ei ole.
Nüüd siis sattusime Caminito laadsele teele, mis on täiesti puutumata. Rada on tekkinud mingi torustiku vedamisest piki mäenõlva ja see mägi on järsk. Kui tee jõuab täielikult püstloodis kalju juurde, siis on seal küll metallist sild, nii et tühjus su jalgade all kenasti läbi paistab.
Ja raja lõpus ootas üllatus. jõudsime ühe mägijõe äärde, kuhu vesi oli uuristanud looduslikud astangutel asuvad basseinid.
Ja muidugi loodus ja vaated.
Järgmiseks võtsime ette looduslikud kuumaveeallikad Alhama de Granadas.
Tee viis kõrgele mägedesse ja oli jällegi fantasatiline.
Üks mägi paistis eemalt täiesti sile, mõned üksikud puud kasvamas. Mõtlesime, et seal oleks äge matkata. Ligemale jõudes nägime, et see näiline siledus osutus kivipõlluks. Kindel kondimurdmine.
Peitepilt: mitu lammast leiad pildilt?
Mina ei tea :)
Ja loodus! Super!
Tagasi teel hüüdis Kalver ükshetk: tee nüüd pilti, täitsa piinlik kohe, sellist asja pole enne juhtunud! Ja siis tuhises meist tagant mööda - jalgrattur. Meie kiirus oli 50, rattur kadus kaugusesse.
Ühel päeval käisime Almunecaris pelmeene ostmas. Kui ikka on pelmeenide isu, siis ei ole 25km pikk tee. Saime ka sprotte ja mannat. Baltika õlut muidugi ka.
Oli täitsa armas linn.
Eile käisime Manniga optometristi juures. Silmade kontroll, mis Eestis saab tehtud 15 minutiga, kestis ligi tund aega. Optometrist oli taanlane ja 14 aastat Nerjas elanud. Meie olime tema esimesed eestlasest kliendid. Kogu protseduur oleks saanud tehtud oluliselt kiiremini, aga arstionu oli lihtsalt nii kohutavalt jutukas. Kiitis Manni inglise keelt taevani, uuris, kas ta on eluaeg käinud rahvusvahelistes koolides või elanud Inglismaal. Pidime tunnistama, et ainus kool on olnud Youtube. Siis tahtis kohe teada, milliseid youtuubereid ta jälgib, kuna tema enda samavanad lapsed ei räägi pooltki nii head inglise keelt. Ja rahustas mind hispaania keele koha pealt, see tulevat automaatselt.
Manni nägemine oli jälle tublisti kehvemaks jäänud.
Praegu on kohalikel koolidel vaheaeg. See annab kodus igavlevatel lastel võimaluse oma tuba eriti mõnusalt segamini ajada. Olen omaks võtnud sama taktika, mida minu ema meie peal kasutas - lõputu näägutamine. Lõpuks käratasin Mannile, et ma olen juba kolmsada korda talle öelnud, et koristagu oma tuba ära. Mann vastas, et ärgu ma liialdagu, olla alles kolmas kord. Ütlesin, et igal ema sõnal on saja kordne võim. Seepeale ütles Mann: Sul on vist olnud raske päev... Pidin lõpuks ähvardama taskurahast ilmajätmisega, see mõjus.
Aga muidu on lihtsalt suurepärane!
Kommentaarid
Postita kommentaar