Märts, mitte üks plärts

Mitte ei mõista, miks see aeg niimoodi lendama peab. Muidu ei saa arugi, aga jälle avastasin ehmatusega, et pole juba ligi kolm nädalat meie tegemistest raporteerinud, st ema arvab kindlasti, et nüüd on midagi juhtunud.

Juhtuski - Mannil konfiskeeriti koolis mobiiltelefon. Ongi nii, et kui sul on elav telefon koolis kaasas, siis tõenäoliselt sa sellest ka ilma jääd. See juhtus esimesel päeval peale koolivaheaega. Nõue on, et koolis on telefon väljalülitatud, aga no seadused ongi ju selleks, et neist mööda vingerdada ja meie Mann pani telo ainult hääletuks ja unustas ära, et oli sättinud endale vaheajaks kella 14-ks äratuse, et minna peniga välja ja kuigi telo oli hääletu, siis äratused tulevad ikkagi helinaga ja nii tuletatigi talle keset muusikaõpetuse tundi meelde, et on aeg Nässuga välja minna. Telo tuli kotist välja kraamida ja õpetajale üle anda. 

Järgmisel hommikul tuli isal direktori kabinetti telefonile järgi minna. Rootslasest Sara anti tõlgiks kaasa. Ei tea, kas direktor oleks ka sõnad peale lugenud, aga kui Sara ütles, et see on Margareti isa, hispaania keelt ei räägi ja tuli telefonile järgi, siis ulatati lihtsalt mingi paber, kuhu tuli allkiri anda ja anti telefon ilma pikema jututa kätte. 

Eile helistas Mann mulle koolist. Mõtlesin kohe, et no nüüd on küll vähemalt jalaluu murtud, et selline asi sündida saab. Ei tea, kuhu vetsu nurka ta pugenud oli, aga häda oli nii suur, et söögivahetunnil võeti riskantne asi ette. Ma pidin kümne minuti jooksul lendama kodust hiinlase poodi, ostma kaks A4 formaadis musta paberit ja need kooli väravasse viima. Loomulikult oli preili unustanud need hankida ja ilma oleks tema jutu järgi kahed lennanud. Teise paberi pidin viima Sarale. Teisele udupeale. Igaksjuhuks krabasin poest kolm lehte, kes teab ehk oli veel mõni õnnetu. Jõudsin.

Järjekordne imeilus õhtu Rio Marina rannas. Ei teagi,  mis me seal nii hilja tegime. Rannas on üks kalamees, ma ei tea kui hästi siin pildilt näha on, aga õnge otsas on neil väikesed tulukesed. Kalver on ikka neid kalamehi kadeda pilguga vaadanud. Sai kord Eestis esimest korda kalal käies haugi kätte. Kuna mina olen veto peale pannud, et ükski kala üle minu maja läve ei astu, siis pidi ta selle kala tookord naabrinaise juurde viima. Aga jahikirg oli tärganud ja hõõgus vaikselt pinna all.

Veebruar/märts on hispaania keelt rääkivates riikides karnevali kuud. Põhimõtteliselt iga nädalavahetus toimub kuskil pidu. Nii ka Nerjas. Kui eelmisel aastal sattusime sinna täiesti juhuslikult, siis seekord läksime ja vaatasime selle rongkäigu otsast lõpuni ära. 

On ikka hämmastav,kuidas inimesed viitsivad seda nii põhjalikult ette võtta. Täiuslikud kostüümid ja igal aastal ikka uued. Kostüümides olid ka imikud ja vankridki dekoreeritud. Kogu see rongkäik liikus läbi linna ühele suuremale väljakule, kus siis tants ja trall poole ööni kestis.

Kui ma eelmisel korral kirjutasin, et Hispaania on täis erinevaid matkaradu, osad neist on ametlikud ja turvalised, osad poolametlikud ja veel täiesti ekstreemsed, siis nüüd käisime sellisel matkal, kus mingit rada ei olnud. Hakkasime lihtsalt piki ühte jõesängi minema ja lootsime, et küll ta kuhugi välja viib. Ei viinud, läks nii kitsaks, et puude oksad ja põõsaste puhmad, muutsid edasi liikumise võimatuks. Siis mul tuli hea idee ületada üks mäenukk, mis google kaardi järgi lahutas meid ühest teisest suuremast jõesängist. Asi lõppes sellega, et laskusime tuldud teed tagasi, täis sinikaid ja marrastusi. Ei tasu ikka igale poole ronida. Viimasel ajal lehed ka muudkui räägivad kuskilt alla pudenenud või miskit välja väänanud turisidest. Hea, et veel niigi läits!

Igaljuhul tegime kohalikus kõrtsis väikse puhkepausi ja jätkasime matka juba laiemat rada pidi.

Üks paduromantiline oaas mägede vahel.

Siit leidsime kulda. Saatsin pildid kohe geograafist õele, et kas võib tõesti olla. Õde arvas, et näeb välja nagu püriit. Kuna kivi oli äärmiselt rabe, siis pakun, et see on markasiit, mida kutsutakse ka kassikullaks. Nii,  et kuld igaljuhul.

Tee ääres oli üks mänd pingiks kasvanud. Seal pidasime pikniku.

Sain üle tüki aja ka ilusa päiksetõusu. Enamasti on taevas täiesti pilvitu ja siis ei ole nii ilusat värvide mängu. Üle kolme kuu sadas taas vihma, pool tundi. Kogu pere kogunes akna juurde vaatama. Pärast oli õhk mõnusalt värske, just nagu Eestimaa suvel peale vihmasagarat.

Ühel nädalavahetusel toimusid veemotovõistlused. Kuna ilm oli ilus, läksime randa vaatama. Kolm tundi lesimist ja ninalt nahk juba maas.

Praegu on meil külas Kalveri endine töökaaslane oma perega, nii saame ise ka taas turisti teha. Käisime Almunecaris akvaariumis ja papagoide pargis. Vahepeale jäid vana kalasoolamise vabriku varemed. Arheloogilised uurimised on tuvastanud, et see vabrik on alustanud juba 5. saj eKr ja nagu ma infotahvlilt aru sain, siis ega see oluliselt kõrgem olnudki. Kala aetigi nendesse aukudesse ja peal oli lihtsalt puust katus.

Papagoipark oli täpselt nii armetu, kui 4 € eest loota võiski. Lisaks väikestes puurides lindudele olid neil ka mõned väikeloomad. Need nunnud surikaadid kasutasid viimast päikeselaiku, et end soojendada.

Kõrval oli ka väike kaktuste park, kus minuarust ainult ühte sorti piimakaktusi kasvaski.

Väike mees ja suur kaktus.

Paar päeva tagasi anti tõsiselt südasuvist ilma. Külalised soovisid enda Eestimaal külmunud konte rannas soojendada ja lõime ka kampa. Rio Marina rannas on pesuehtsad vulkaanilised kaljud ja vesi on lihvinud neid ka nii parajaks, et lõin kohe oma enda väikse äri püsti ja hakkasin laavakivi massaaži pakkuma. Esimene klient kiitis päikesekuumi laavakive seljal taevani. Väike assistent lisas omalt poolt täiendavalt muid, kahtlemata samuti energeetiliselt väga väärtuslikke kivimeid kliendi jalgadele ja kätele.

Temperatuur ulatus 28 kraadini ja need, kes liiga palju kuuma said, panid hullu peaga ka vette. Merevesi on 16 kraadi, suplushooaeg sai avatud.

Ja täituski Kalveri unistus. Ta sai minna kalale. Neli õhtut pole meest kodus olnud. Õnneks peab ta meie  kokkuleppest jätkuvalt kinni: ükski kala pole meile koju tulnud. Õnge otsa ka mitte...

Olen kirjutanud siinkandis ülipopulaarsetest teisipäevastest turupäevadest, mis kujutavad endast ülisuurt Sepa turgu ja kust saab riidekraami ja jalanõusid väga soodsa hinnaga. Selline turg rändab ringi ja on igal päeval erinevas linnakeses.

Pühapäeviti on siin aga veel üks - vanakraamiturg, kus müüakse kõikvõimalikku kola. Esimene kord sain ma seal põhimõtteliselt vapustuse. Müüakse ikka sellist sodi, mis justkui kuskilt prügikastist oleks välja tõmmatud. Peale seda esimest korda, ei läinud ma sellele turule enam mitmeid kuid. Nii hispaanlaste kui ka kohalike euroopa penskarite seas on sellised turud ülipopulaarsed ja õppisin minagi selle sodi vahel märkama ka väärtuslikumat kraami. Olen siin elades hakanud ka kõrgelt hindama taaskasutusideed. Nii oleme isegi teinud seal mitmeid sisseoste ja viin ka kõiki meie külalisi seda omamoodi ja väga hispaaniapärast kultuuriüritust vaatama. Kolihunnikud sel turul on niivõrd suured, et kohapeal võtab pea korralikult ringi käima. Nii vaatan ka ise alles nende piltide pealt, et mul oleks vaja neid sõnaraamatuid sealt ja seda valget koorekannu, sest siiani pakun külalistele kohvi peale piima pakist. 

Tähendab, tuleb pühapäeval jälle minna.