Kevad

Nässu tervitab! Kevadvaheaja külaline Rebeka jättis Nässule oma kaisukirjaku. Lihtsalt niipea kui kirjak meile saabus, ei suutnud Nässu temalt enam silmi pöörata. Tänaseks on vaeseke ilma jäänud nii kõrvadest kui sarvedest. Nässu on ikka super nunnu. Soovitan kindlasti endale koer võtta, eriti veel siis, kui sa tegelikult üldse koera ei taha ja nö koerainimene ei ole. Loomulikult ei tasu arvata, et koera luniv laps hakkab koeraga tegelema ja temaga 3x päevas väljas käima nii nagu ta vannub. Selle kõik teeb ära see, kes kõige vähem koera tahtis ja teeb seda rõõmuga, sest see koeranässakas on kõige nunnum nupsik. Mann ikka tuletab meile meelde, et just temale peame me tänulikud olema, et Nässu meie perre tuli.

Koos suvega algas ka lõputu fiestade hooaeg. Nüüd on iga jumala nädalavahetus mõni feria ja palju pidustusi toimub ka nädala sees. Kui ei ole pidu meie linnakeses, siis kõrval külas on kindlasti.

El dia de cruz.

Ristipäev on järjekordne väga popuaarne püha, mille tähendust tegelikult on üsna raske välja selgitada. Ühe versiooni kohaselt leidis Püha Helena sel päeval, 3. mail 326 aastal Kolgatamäel, Kristuse risti. Helena oli Rooma keisri Constantinus Suure ema ja kelle valitsemisajal lõpetati Rooma keisririigis kristlaste tagakiusamine ning hakati kristlust soosima. 

Samas on Dia de la Cruz tänu- ja austuspüha emakesele maale. Linnatänavatele püstitatakse lilledega ehitud ristid ja dekoreeritekse vaagnate, rahvariiete, tikitud rättide ja igasugu pudipadiga. Isegi kaks pikka saia on ristiks sätitud. Sellise kompositsiooni kõrvale kaetakse ka lauake, mis on kaetud nisperoveini ja suupistetega ja tants ja trall käib selle kõige juurde. Ei tea, kas tegu on mingi hääbuva pühaga või ei ole see noorte seas lihtsalt populaarne, aga kõikide nende ristide juures toimetas, tantsis ja trügis lauakese ümber just vanemate prouade seltskond. Ikka selliste +80 aastaste daamide konsentratsioon oli suur.

Järgmine fiesta, mis meile samuti eriti korda läks, oli Nerja tapase tee ehk La Ruta de la Tapa Nerja, mis sel aastal korraldati juba seitsmendat korda. Eelmisel aastal läks see üritus meist kuidagi mööda, seda põhjalikumalt võtsime sel aastal ette. 24 erinevat kohvikut, kõrtsi ja restorani pakkus hispaaniapärast suupistet ja väikest klaasi õllet/veini/vett 1.80 euro eest. Ürituse mõte on tutvustada Hispaania kõrtsikultuuri ja meelitada inimesi peaväljakult veidi eemal asuvatesse nukatagustesse kõrtsidesse. Loomulikult ei jõua 24 kohta ühe õhtuga läbi käia. Tapase tuur kestis ligi kuu aega ja meie läbisime peaaegu kõik kohad nelja korraga. Tapa ei ole tikuvõileib ega ühe ampsu suupiste, kuuest tapasest saab kõhu juba nii täis, et ägised. Tuuril osalevad inimesed said nö passid, kuhu läbitud kohtades templeid koguti ja kõik, kes külastavad ja hindavad vähemalt 12 erinevat kohta, osalevad loosimisel, kus jagatakse välja osaleja kehakaalu jagu õlut ja võitnud kõrtsis õhtusöök neljale. Seetõttu registreerisime meie mõlemad passid Kalveri nimele, et kui juba võita siis ikka suurem kogus.

Ühe restorani terrassil avanes selline vaade. Tegu ühe kallima hotelliga Nerjas, kus odavaim tuba sel õhtul maksis 250 eurot. Meie kobisime koju.

Külastasime taaskord Almunecari. Mannil oli seal tantsutrenniga esinemine. Kuna kontserdini oli veel aega, siis käisime läbi ka kohalikust katedraalist.

Mann muidugi arendab oma paindumatust muudkui edasi. Ilmselt järgmisse blogisse saab juba lisada pildi, kus mõlemad jalad on kaela taha väänatud.

Kunstiõpetuse tunnis sai esimese kümne. Tavaliselt on ikka nii, et kui pilt Mannile endale meeldib , siis ta saab selle eest 8 ja kui nii väga ei meeldi, siis on hinne 9,5. Oleme aru saanud, et 10 antakse ikka juba tõelise šedöövri eest. Ja nüüd ta tuli.

Järgmine püha 15. mail Dia de San Isidro on põllupidajate püha, mille puhul veetakse jällegi Püha Isidro kuju mööda linna ja fiesta kulmineerub suure tantsu- ja toidupeoga Nerja koobaste juures. Protsessioonil osalevatel inimestel on seljas rahvariided ja kaarikud on täis söögi ja joogipoolist.

Ronkäigu eesotsas on ratsanike paraad, uhked senjoorad ja senjoorid hobuste seljas. Kahjuks rikkus seda vaatepilti hobuste kannikatele kõrvetatud tallimärgid. Mõni veel eriti punane ja justkui põletikus. Ma ei saa aru, kuidas tänapäeval veel selline loomapiinamine lubatud on.

Rongkäiku vaatama tulnud inimesed peavad piknikku keset linna tänavat. Isegi kui rongkäik ammu möödas oli, istuti ikka edasi. Nii mõnus oli.

Päeva lõpetasime Tiina ja Kevini katuseterrassil päikeseloojangut imetledes.

Eurovisooni poolfinaali vaatasime ikka väärikalt ja seekord saime ka ise Eesti poolt hääletada. Loodan, et just meie hääled aitasid Eestil finaali pääseda.

Suvi on saabunud.