Siin ja seal vol 2
Eile nägin ma Eestimaad. Taas. Seekord anti nii vett kui vilet ja purustati juba tekkima hakkav illusioon, et Eestimaal ongi imeilusad valge lumega talved ja päikeselised suved. Esimene peatus oli Lätimaal Siguldas, kus seekord emapoolse suguvõsa naised tähistasid emadepäeva. Ja naisi on meil palju. Minu emal on kolm tütart, tütardel on omakorda kolm tütart, ema õel on kaks tütart, kellel samuti kokku kolm tütart. Nii on meid kokku 13 naist, kellest kolm veel alaealised ja emadepäeva spaatuuridele kaasa ei võeta. Sel aastal toimus meie üritus 11. korda ja lisaks spaa külastusele käime läbi ka kohalikud vaatamisväärsused. Kuna Eestimaal oleme peaaegu kõik kohad läbi käinud, siis alustasimegi Läti vallutamisega.
Koiva jõgi
Turaida piiskoplinnus
Sietiniezi
Suur Muna
Samal ajal kui mina Eestis külma sain, oli Mann Almijara kooli esimeste klassidega Granadas inglise keele laagris. Manni kool on nn bilingual, st õppetöö peaks toimuma kahes keeles. Peaks. Sügisel, kui õpikud kätte saime, rõõmustasin, et bioloogia/geoloogia õpik oli inglise keeles ja vähemalt seda ei pea ma tõlkima. Kahjuks seda õpikut koolis ei avatagi. Kogu õppematerjali loeb õpetaja hispaania keeles ette ja õpilased konspekteerivad. Kontrolltööd jne on kõik hispaania keeles. Säh, sulle bilinguali. Juba sügisel jagati välja info ja hakati raha koguma kevadise inglise keele laagri jaoks. Esialgu mõtlesime, et Mann ei lähe sinna, inglise keel ju niigi suus, aga klassikaaslaste tungival nõudmisel ja minu lootusel, et ehk õpib mõne hispaaniakeelse sõna, ta ikkagi läks kaasa. Inglise keelt oli seal küll sama palju kui bioloogia tunnis. St mingid mängud ja aarete (taimed, käbid jne) otsimise juhendid olid inglise keeles, kogu ülajäänud osa ikka hispaania keeles.
Aga see kõik oli niiiiii ägeeeee!
Hommikusöögilaud. Nagu näha - sai ja õli. Moos oli ka.
Toidupoes kondasin riiulite vahel ja otsisin midagi, mida hing himustaks. Midagi ei himustanud. Kuigi poolfabrikaatide valik teeb ikka kadedaks. Kõik need maitsestatud lihad ja kotletid. Või kui üldse ei viitsi vaeva näha, siis kulinaarialetist võid terve õhtusöögi saada. Hispaanias on põhimõtteliselt ainult toores liha, kala ja köögiviljad ja tee siis ise nendega, mis tahad. Jube tüütu. Palju mõnusam on võtta poest ja pista kodus lihtsalt ahju. Loomulikult ma tean, et poolfabrikaadid ei ole üldse tervislikud jne, aga ega eluga ei pääse siit meist niikuinii keegi. Lõpuks otsustasin verivorsti kasuks. Oli tõesti hea.
Ja juba lendasingi tagasi. Polnud Tallinna lennujaamas juba 10 aastat käinud. See on tõesti vaatamist väärt. Ilusamaid, kus käinud olen. Tallinnast lendasin Berlin Tegel lennujaama. Issake, seda lennujaama soovitan küll vältida. Esiteks lihtsalt kole plekkangaar ja teiseks meeletult suur ja ülerahvastatud. Ikka väga räpane. Ei mingeid mõnusaid suveniiripoekesi vms. Kontrast Tallinna lennujaamaga oli meeletult suur.
Mannil oli tantsuklubi hooaja lõpetamise kontserdid. Kuna tantsuklubi asub Almunecaris ja Manni trenn on selle filiaal Nerjas, siis kontserdid toimusid Almunecaris. Publiku rohkuse tõttu kahel õhtul. Mann suutis ilmselt laagris külma saada ja päev enne kontserti oli palavik üle 38 ja köha nagu vanal hobusel. Õhtuks ei olnud grammigi paremaks läinud ja järgmise päeva esinemine sattus suure küsimuse alla. Mann andis treenerile teada, et ta on rajalt maas ja laupäeval esinema ei saa tulla, hea kui pühapäevaks jalad alla saab. Treener ehmatas päris ära, sest Mannil olla mingis lüürika osas kandev roll ja kui Manni ei ole, siis ta peab selle osa üldse välja jätma, muusika ümber salvestama jne, ühesõnaga jama kui palju. Treener andis korralduse kogu tantsutrenni rahval paluda Manni pärast Jumalat ja hispaanlaste Jumal aitaski. Nii palju, et kurguni ibuprofeeni täis topituna, tegi Mann kaasa nii laupäevase kui pühapäevase kontserdi. Mulle meenus, kui kunagi palju aastaid tagasi mul ülemus tegi oma lapsega täpselt samas olukorras niisamuti ja mina mõtlesin, et on hull ema ja keegi peaks lastekaitsesse teatama. Nüüd siis olen ise samasugune. Hull. Laupäevase kontserdil meie ei käinud, seega niikaua, kui Mann esines, veetsime meie aega jalutades linnas ja rannas. Parajasti oli seal toimumas Feria Gastronomica, mis küll mingit muljet ei avaldanud, aga saime kõhud meeldivalt täis.
Pühapäevasel kontserdil käisime ka ise kohal. Oli väga tore, välja arvatud asjaolu, et hispaanias ei ole tavaks kell kaheksa algavale konserdile kella kaheksaks kohale ilmuda. Rahvas muudkui saabus, julgelt pool tundi peale kontserdi algust veel ja siis otsiti mööda saali telefoni taskulampide valguses ringi koperdades oma kohti. Ja, kes leidis, hõikas üle saali ka ülejäänud familia kohale.
Näib, et Youtube'le ei meeldi minu video. Lisan siis vähemasti meediakajastuse.
Teravam silm leiab Manni nii mustas kui kollastes kostüümides neidude seast.
Eile oli vaba päev ja oli valida, kas minna randa, ujuma või matkama. Valisime viimase.
Barranco de Coladilla'
Pildi peal kahjuks ei tule välja selle kaljuseina suursugusus. Tundus olevat populaarne koht mägironijate seas, sest mäekülg oli tihedasti igasugu konkse ja ketikesi täis toksitud.
Lõpuks, kui jõesängist välja olime jõudnud, teatas Kalver, et nüüd on poolteist tundi matkatud ja tuleb koju tagasi pöörduda. Just siis, kui huvitavaks läks.
Oravaid ragistas seal puude otsas lausa hulgim. Üks viitsis eriti uhke õhuakrobaatikaetenduse meile anda.
Vahepeal sai rada otsa ja pidime veidi loominguliselt kitsekarja poolt tallatud nõlvakut võtma, mõni asi see siis ühele kaljukitsele.
Kommentaarid
Postita kommentaar