Aeg, peatu!

Aeg lendab sellise hooga, et kohe kahju hakkab. Alles oli Hanna siin kolm nädalat justkui kolm päeva, nüüd lõppes järgmine kolme nädalane periood Martaga ja jälle nagu kolm päeva oleks möödunud, kui nad Eestist saabusid.

Juba ammu ei hooma me, mis nädalapäeva või kuupäevaga täna tegu on. Kalveril on kogu aeg pühapäev ja ta suudab pidevalt üllatuda, kui selgub et on mõni muu nädalapäev. Üks hetk lausa hakkas AK reporteri üle naerma, kui too ütles, et kohtumiseni homme, teisipäeval. Arvas, et reporter eksis...

Kohe Manni koju saabudes tõusis torm. See on põnev ja lähme alati mere äärde imetlema. Selline laine on Kalveri telefoni mererakenduse järgi 2m kõrgune. Merele just ei kisu. Viitsisin veidi uurida, et mis asi see lainekõrgus üldse on ja millises kohas seda mõõdetakse, sest olgugi, et meri mässas päris korralikult, ei tundunud need lained päris 2 meetrised olevat. Pm mõõdeteksegi laine harjast oruni, aga siin tuleb mängu veel mingi vee kuhjumise laadne nähtus ja siis mõõdetakse laine kõrgust mingi mõõtepoiga. Kolmandaks mõõdetakse laineid satelliitidelt, mis polevat ka väga täpne. Kõrge laine ei pruugigi alati olla vee pinnal nii kõrge, kui mõõtmistulemused annavad, ja seega ohtlik. Kui nüüd keegi midagi aru sai.

Lapsed pidid ainult varbad märjaks tegema...

...kui juba olid põlvini...

...ja niimoodi see lõppes.

Kahe päevaga oli torm möödas ja kolmandal päeval lõppes ka lainetus. 

Tormiga või tormita, palavus on siin ikka iga päev ühesugune. Päeval max 32 ja õhtul 27. Kalver kolis jälle terrassile magama. Mina loobusin tekikotist. Ka päris paljud kliendid on voodile laotatud tekikotid (tekke ei topi me neisse juba maikuust saati sisse) lihtsalt kokku pakkinud ja eemale tõstnud.

Vahel kisub pilviseks.

Käisime siis ühel järjekordsel "pühapäeval" paadimootoril mingit jubinat vahetamas. Saime koos paadiga endale õnnekombel ka mehaaniku. Rafa, endine paadiomanik, ütles paati müües, et kui paadiga peaks midagi olema, siis meie helistame temale ja tema tuleb-teeb korda. Tunduski siis Kalverile, et mootoris miski õli tilgub ja kuna Rafa töötab 25km (mööda maad) kaugusel Marinas de Este sadamas, palus ta meil sinna sõita. Ilus sõit oli. 

Nägime jälle delfiine.

 Sadamas saab jäätist.

 Kapteni tütar

Nerja Burriana rand 

Meri on nüüd juba mitmendat päeva väga rahulik, käime päris tihedalt merel. Kui ma eelmises postituses vingusin delfiinidega ühes meres ujumise üle siis elu andis kohe õppetunni, et võib veel hullem olla. Olime just ujunud ja niisama hõljunud rõngastega vaiksel merel. Lasin lausa silma kinni ja lihtsalt mediteerisin veidi. Täielik chill oli. Delfiine ei paistnud kusagil. Ma küll nõuan, et Kalver peaks paadis kalavahti, st passib, et ükski delfiin ega räim mind ei ründaks, aga muidugi ei suuda ta üle 10 sekundi valvata ja hakkab kogu aeg oma paadi kallal midagi pusima, nii ma pean ühe silma ikka lahti hoidma.

 Lõpuks ronisime kõik paati tagasi ja oli plaan vaikselt tagasi sadamasse sõitma hakata, kui nägime 10m eemal hai uime...

Ok, ma ei arvanud muidugi, et Vahemeres on haisid. Pidasime esimese hooga ikka delfiiniks, imelik oli asja juures ainult, et see uim oli kogu aeg pinnal ja veelgi imelikum, et ta püsis ühe koha peal. Sõitsime lähemale ja asjandus vees ei teinud kõige vähematki katset põgeneda. 

Sõitsime päris lähedale ja vees olev asjandus osutus monstrumiks. See oli tohutu suur kala, lebas vees külili, üks silm veest väljas, suu pinnal maigutamas. Keha kohati tumehall, valkjate laikudega. Tegime paadiga ta ümber tiiru ja uskumatu - sellel kalal ei olnud tagumist poolt, pm seljauime juurest keha lõppeski. Selline mulje jäi, et delfiin on saanud suurelt laevalt löögi, kaotanud pool kehast ja nüüd oli siin pinnal hinge vaakumas. Kala püsis paigal ja lihtsalt liigutas loiult oma uime, vahtis meid ja meie vahtisime teda.

                                    

Jätsime sureva kala südamevaluga maha ja liikusime edasi, kui õige pea märkasime veel ühte uime pinnal hulpimas. Sõitsime juurde ja oligi veel üks täpselt samasugune. Oli selge, et terve delfiini parv on viga saanud ja suremas. Mul oli nii tõsine mure nende pärast, et Kalver küsis, kas ta peab nad veest välja võtma ja loomakliinikusse viima. Kahte nägime veel, aga need olid juba vilkamad ja meie liginedes kadusid vetesügavusse.

Koju jõudes hakkasin kohe uurima, kas sellised monstrumkalad Vahemeres on normaalne nähtus ja palun väga - ongi Vahemere suurimad kalad, ladina keeles Mola mola (veskikivi) ja veel enda kõige parema tervise juures ilmselt. Inglise keeles nimetatakse neid Ocean Sunfish ja eesti keeles kuukala. Täiskasvanud isendid kaaluvad tonni ja selline pinnapeal külili vedelemine ja enda soojendamine olla nende seedimist soodustav tegevus. Inimesele täiesti ohutud ja keskmine ujumiskiirus 3km/h. Tagaosa on mandunud. Kel huvi uurida https://et.wikipedia.org/wiki/Kuukala

Kalver soovitas mul lõpuks ometi ennast kurssi viia Vahemeres elusevate kaladega, et lõpeks see alatine kalapaanika. No ja palun väga - Vahemeres olla ka mõõkkalad ja haid... Ma ei taha mitte mõeldagi.

Nii laseme merel ikka edasi. Mann suudab küll iga kord lõpuks merehaigeks jääda. Vahepeal on ta selline hädapätakas, et mõtlesin, kellesse ta küll on. Pidevalt on midagi häda, küll valutab pea, küll kõht ja siis magab kaela kõveraks või käe ja lööb selle haige käe kuhugi veel ära ja siis hakkab kõik otsast peale. Lisaks veel välja venitatud jalalihased, sest spagaate visatakse ikka külmalt jne. Paraku meenus, et ema kutsus mind ka lapsena polkovniku leseks. Ju siis mul ka ikka pidevalt midagi valutas ja ju ma kurtsin sama moodi. Arsti juurde ma sattusin harva, sest kui ema kirjeldas, milliseid uuringuid nt kõhuvalu puhul tegema peab, läksib mul kaebused iseenesest üle. Kuni ma enam ei kaevanud. Olen otsustanud lihtsalt terve olla. 

Tõe huvides pean ära mainima, et ühe korra ma olen siin ikkagi haige olnud ka. Ei tahtnud sellest varem kirjutada, sest ema ei oleks siis nädal aega magada saanud,  aga kuna tagantjärgi oli tegu ikkagi põneva seiklusega, siis jagan nüüd, aasta hiljem. Nimelt jäin ma ükskord palavikku, nii 38 ja natuke peale oli ehk. Järgmiseks päevaks oli palavik taandunud, aga nüüd hakkas valutama kõht. Valutas paremal küljel puusast kuni kaelani ja ega ma ei suutnudki aru saada, kas valul on ka mingi kolle. Lõpuks läks valu juba nii suureks, et Kalver otsustas mulle kiirabi kutsuda ja mulle tundus ka, et ise ma selle valuga enam hakkama ei saa. Tundus, et saan infarkti. Kunagi teismelisena diagnoosoti mul suht juhuslikult mingi südamehaigus ja ka tookord valutas mu väike armas süda just paremal pool ja arst ütles, et nii võib täitsa vabalt olla. Kalver helistaski kiirabisse, aga seal oli täiesti umbkeelne dispetšer ja ei saanud aru, mis ja kus me oleme. Ütlesin, et sõidame ise kohale, muidu krt surengi maha. Kiirabi helistas meile veel paar korda tagasi, kuni Kalver suutis neile selgeks teha, et me lähme ise haiglasse. Ma ei tahtnud midagi muud, kui et keegi teeks mulle ühe korraliku süsti tagumikku, mis selle hirmsa valu ära võtaks. Haiglas, kus olid täiesti umbkeelsed medtöötajad, rinnas ainult nimi, aga ei mingit märki, kas arst, õde või lihtsalt sanitar, pidin oma infarkti diagnoosist kohe loobuma. Katsuti ainult kõhtu ja küsiti, kas olen midagi kahtlast söönud. Omateada ei olnud. Siis pandi mind tilgutite alla ja jäeti jumala üksi. Isegi mitte lamama, vaid toolile, kus mu jalad maha ei ulatanud ja, mille peale oli pandud ühekordselt kasutatav paber, mille tõttu ma sealt kogu aeg alla libisesin. Piinapink. Kõht valutas endist viisi. Pole tunni pärast ehk tuldi vaatama, kas ma olen veel elus. Küsiti, kas läks valu üle. Ei läinud. Siis lasti see tilguti rahulikult lõpuni ja pandi uus. Assa püss, see oli juba äkilisem kraam. Tundsin, kuidas tuline jutt lendas mu veene mööda kehasse laiali ja valu pühiti kui käega. Tuju läks kohe heaks, kiitsin mõttes kohalikku meditsiinisüsteemi taevani ja ootasin, et saaks sealt libeda tooli pealt juba minema. Aga ei, kui teine kott sai tühjaks, põrutati veel kolmaski otsa. Ei tea üldse, mida mulle sisse kallati - buscapina + metoclopramida + metamizol IV on kirja pandud. Aga aitas hästi. Diagnoosiks sain lihtsalt kõhuvalu, masendav, ehk siis maakeeles kõhuviirus oli vist. Imelik ainult, et ma ei oksendanud ja mul ei olnud kõht lahti. Kogu selle elamuse eest ei küsitud kohalikus EMOs meie käest sentigi.

Käisime kohalike eestlastega väljsõidul Alpujarra piirkonnas. See jääb Nerjast nii 100 km kaugusele Sierra Nevada mäestiku nõlvadele. Tiina ja Kevin olid sinna kuidagi sattunud ja vaimustunud nii, et tahtsime ka oma silmaga näha. See piirkond on tuntud hipide, aga ka igasugu käsitöö viljelejate poolest. Käisime tuntumates käsitööliste külakestes Pampaneiras ja Capileiras. Imearmas oli. Kindlasti hakkame selles piirkonnas edaspidi meie külalistega käima.

 Piirkond on tuntud kaltsuvaipade, šokolaadi ja karamellide valmistamise poolest. Ei saanud meiegi mööda minna. Pakkumised olid samuti ahvatlevad, kõigepealt sai kõike degusteerida ja ikka mida rohkem tahvleid šokolaadi või kotikesi komme võtsid, seda soodsamalt said, lõpuks anti kaks kotikest veel niisama ka pealekauba. Tahtsin hirmsasti endale ka üht korralikku suurt vaipa elutuppa. 20 aastat pole meil elutoas vaipa olnud. Küll olid oma lapsed väikesed ja kogu aeg kukkus midagi laua pealt, siis olid sõpradel väikesed lapsed ja nüüd tagatipuks peni ka veel sirtsutas esialgu, kuhu juhtus. Nüüd oleme arenenud kõik niikaugele, et võiks vaiba maha laotada. Kahjuks ei leidnud sobivat ja kõiki poekesi läbi kammida ka ei viitsinud. Kuumus oli 35 kraadi. Seda enam on põhjust tagasi minna.

 Kohalik selvepesumaja. Mägioja kohale oli rajatud selline pesupalidega majake. Tundub, et leiab ka tänapäeval kasutust, sest kellegi särk ja püksid ootasid seal pesemist.

 Mägedevahelised orud olid kõik põllumaadeks haritud ja naljalt ühtegi kasutamata maalappi silm ei märganud. Kallis mees kinkis mulle ka kauni õie. Tegelikult poetas ta need okaskerad mulle auto istmele ja lootis ilmselgelt, et ma peale istuks, aga peale seda, kui ma oma päikseprillid niimoodi laiaks istusin, ma ikka vaatan enne, kuhu maandun.

 Veel üks vaade külatänavalt. Enamik lagedest ja katustest olid ehitatud sellistest lattide peale laotatud  ja valgeks värvitud looduslikest kivitükkidest.

Väljasõidu teine sihtmärk oli käia raamatu "Driving Over Lemons" radadel. See on inglise kirjaniku Chris Stewarti bestseller tema enda elust peale Hispaaniasse kolimist. Ma ei ole ise seda raamatut veel lugenud, aga need, kes on, on vaimustuses. Igaljuhul tabas ka autorit varastes neljakümnendates ilmselt keskeakriis ja ta ostis 25 tuhande naela eest (hiljem sai teada, et ikkagi maksis topelt hinda) põhimõtteliselt pärapõrgusse talu ja hakkas lambaid kasvatama. Ja elab seal kuni tänase päevani. Lambad ka.

Sellel pildil on maailmakuulsad lambad ja kirjaniku kodutalu ka. Kevinil oli korralik eeltöö tehtud, nii leidsime koha kerge vaevaga, kuigi ühtki viita sellele muidugi ei juhatanud. 

Eile õhtul käisime langevaid tähti vaatamas. Väidetavalt oli nende tippaeg. Sõitsime autoga Frigiliana taha mägedesse ja istusime maha.

Pooleteise tunni jooksul nägime ehk kokku kümmet perseiiti (nägi see, kes sattus õiges suunas sel sekundi murdosal vaatama). Ainult kaks neist olid tõelised vaatamisväärsused, seega selline hambasse puhumise tunne jäi, satelliite ja lennukeid oli taevas oluliselt rohkem. Aga õhtu oli imesoe, 32 kraadi, kuu säras taevas ja valgustas mägesid, lõpmata palju tähti, ja lihtsalt mõnus oli ka niisama taevasse passida.

Paar päeva tagasi käisime Tiina ja Kevini objektil basseini avamispeol. Triivisime rõngastega basseinis ja rüüpasime lambruscot. Jällekord pidime tõdema, et no on elu, mille peale Tiina ohkas, et eks keegi peab seda elu ka elama. Muahahaa.