Juuni 2024
Kohe, kui koolieksamid läbi, algas hullumeelne spurt selectividadi ehk riiklike eksamite õppimiseks. Koolitunde enam ei toimunud. Igaüks valmistus omal käel. Mann avastas, et Nerja raamatukogus on oluliselt efektiivsem õppida. Kui kodus väsides kippus uni peale, siis oli väga kerge kiusatusele järgi andes viieks minutiks pikali visates, paariks tunniks magama jääda. Raamatukogus minnakse lihtsalt natukeseks välja värske õhu kätte ja siis jätkatakse.
Selectividadi eksameid tuleb kokku teha kuus. Neist kolm on kohustuslikud kõikidele: matemaatika, lengua ja inglise keel. Kolm ülejäänut võib valida. Mann valis filosoofia, füüsika ja tehnoloogia. Kõik kuus eksamit sooritatakse kolme järjestikuse päeva jooksul, sel aastal 4.-6. juunil. Igaks eksamiks on 1,5 tundi, siis tund aega pausi ja järgmine. Mannil oli esimesel päeval neist kolm, teisel päeval kaks ja viimasel päeval üks. Eksamid toimusid kõikidele piirkonna koolidele korraga ja samas kohas. Nerja lapsed pidid minema 25km eemal asuvasse Velez Malaga kooli, kus noori oli kokku kaheksast koolist. Õpilased jaotati erinevatesse klassidesse üldnimekirja alusel. Loomulikult oli Mannil kaasas nii Validool kui Loperamiid. Pildil ootavad noored koolimaja uste avamist.
Selectividadi hinded saadi teada lõpuaktuse päeva hommikul. Süda aimas kohe, et see ei ole sugugi hea plaan. Loomulikult oli meiegi kodus pisaraid. Et füüsika eksam läks täitsa rappa, seda Mann isegi aimas, kuid nii lenguas kui matas eeldas kõrgemaid tulemusi. Iseenesest selectividadil nö läbikukkumise varianti ei ole. Saadud punktid lähevad lihtsalt ülikooli sisseastumisel keskmise hinde arvestusse. Mann muidugi tegi avalduse, et tema eksamitööd uuesti üle vaadataks. Peale lõunat hakkati end lõpupeole sättima. Mina värvisin tal varbaküüsi ja keerasin lokke. Tekkis täitsa selline "Mamma Mia" feeling, kui Donna Sophiet laulatuseks valmistuda aitab.
Hetk enne aktuse algust.
Aktus algas pool kaheksa õhtul ja kestis kaks tundi. Võtsime saalis kohad sisse ja siis nad tulid - lõpetajad, paarikaupa üle lava, taustaks mängimas Abba laul "Slipping through my fingers" täpselt sellest samast lõigust filmis, millele ma päeval mõtlesin, kui ema mõistab, et tema tütar on suureks kasvanud ja läheb oma rada. Ja minul tõmbas kohe vee lahti. Isegi praegu neid ridu kirjutades mul kurgus pitsitab. Vanadusega nii härdameelseks muutunud... ma ei kujuta ette, kui nad veel mehele minema hakkavad. Ma olin 14 kui mu täditütar abiellus. Tädi vesistas laulatusel nii, et ajas pruudi ka nutma. Siis mõtlesin küll, et ei iial saa minust sellist pisardajat, aga nüüd on iga ilusama hetke peale silmad peos ja aina hullemaks läheb.
Nii nagu secundaria ehk põhikooli lõpetamisel, seegi kord, aktusel ametlikku fotograafi ei olnud. Iga pere pidi ise oma telefoniga pilte tegema. Pildil on Manni klass, vasakult esimene on direktor ja punases kleidis viimase aasta klassijuhataja, kes andis ka lengua tundi.
Diplomi üleandmisel asetati lõpetajate õlgadele lint, mille vajalikkusest on keeruline aru saada, kuid selline on siinne komme lõpetamist tähistada.
Peale aktust siirdusid lõpetajad ja õpetajad lõpupeole ja pereliikmed koju. Perega tähistasime alles järgmisel päeval.
Bachillerato ehk gümnaasiumi diplom ja kiituskiri, väga hea õppeedukude eest inglise keeles ja füüsikas.
Bacillerato lõpupilt on pm nagu meie ajal oli Eestis lõpualbum, ainult siin tehakse see A3 mõõdus ja eeldatakse, et paned selle raamituna seinale. Päris tihti olen neid hispaanlaste kodudes ka näinud. Pildil on mõlemad lõpuklassid koos. Ülemises reas õpetajad.
Mõni päev hiljem oli meie perel ka Eestis tähtis sündmus. Liisa sai oma magistrikraadi kätte.
Cum Laude!
Mehed käisid kalal. Nagu kombeks meri jälle üllatas. Seekord näidati kilpkonna, peast sabani nii ehk meetripikkune isend, loivas stoilise rahuga keset merd ja ei lasknud ennast tema ümber tiirutavast mootorpaadist sugugi häirida.
Tüdrukutega käisime rahvusvahelist sushipäeva tähistamas.
Siis tuli naiste kord merele minna. Pean endale ka paadijuhiload tegema, siis pääseb Kalver kaptenikohustustest. Iseasi muidugi, kas ta nii väga sellest vabaneda tahabki.
Meri oli jälle helde. Suuremat sorti delfiinid pakkusid meile kaunist vaatepilti.
Ühel hommikul olime Stefuga oma tavapärasel ehitusmasinate ülevaatusel. Taustal oleva kopa juurde saabus just tankimisauto. Ja siis juhtus jälle midagi rubriigist "võimalik ainult Hispaanias" - üks ülemuse moodi vanem onu, kes selle kütusepaagiga kohale tuli, läks oma autosse ja tõi sealt Stefule laste suuruses ehitusfirma logodega punase tsärgi.
Mann naeris, et kui palju me neid ekskavaatoreid vaatamas oleme käinud, et nad poisi jaoks juba särgi endale autosse pannud on. Ütleme nii, et me vist ikka oleme täitsa tuntud näod seal juba küll. Tänaval möödasõites ikka viibatakse.
Natukene lilleilu ka masinate vahele minu katuseterrassilt.
Selle aasta jaanipäev möödus täielikult Eesti stiilis.
Isegi saunas sai käidud.
Südaööks sättisime end Burriana randa, kus Hispaania traditsioonide kohaselt süüdati lõke alles keskööl.
Naised käisid Granadas shoppamas.
Tagasiteel saime isegi mõned piisad vihma.
Shoping oli edukas.
Algasid suvised allahindlused. Käisime Manniga Malagas Plaza Majoris. Pilt ei ole tegelikult tehtud kahest kaunitarist ostukeskuse vetsus vaid Manni uuest tattoost vasakul käevarrel: "Per aspera ad astra", nii värske, et veel kilesse mähitud. Mina poleks sellist endale teha lasknud. Minu slogan on: läbi kerguse tähtede poole.
Mehed on meil jätkuvalt tublid trennis käijad.
Pilt on tehtud sõpruskohtumisel Marbella spordiklubis.
Nüüd pean oma looga minema tagasi selle aasta aprillikuu 17. päeva. Nagu öeldud, võtsin endale ühe uue rendikorteri ja selle sisustamiseks oli vaja minna Ikeasse. Kalver jällegi tahtis minna oma autoga Malagasse ühe eestlasest autospetsialisti juurde, kuna tal konditsioneer jupsis ja Nerjas keegi aidata ei osanud. Nii oligi plaan, et ta viskab mu Ikeas maha ja ise käib niikaua, kui mina sinna riiulite vahele ära kaon, oma autot näitamas. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, sinna ta ei jõudnud. Olgugi, et Mini, 100 km tunnikiirusega suuremale autole tagant sisse lennates lõhub ikka päris korralikult. Löögijõud paiskas Kalveri veel omakorda ees olevale autole külge.
Algas saaga, mis liigitub peatüki alla: Hispaanias on tore ainult niikaua, kui sul ei tule tegemist teha ühegi ametiasutusega. Täna, 2 kuud ja 11 päeva hiljem, jõudis see pealtnäha lihtne kindlustusjuhtum lahenduseni. Kes viitsib lugeda, siis siit tuleb pikem jutt. Sündmus leidis aset kiirteelt maha sõitmisel. Kuna oli õhtune tipptund, siis maha sõitudel ikka tekivad lühemad või pikemad ummikud. Ees olev auto jäi seisma ja Kalver ei jõudnud veel lõplikult seisma jäädagi, kui tahavaatepeeglist nägi, et tagumine auto tuleb täie hooga talle sisse. Inimesed jäid kõik terveks, autod olid päris katki. Kiirtee õnnetused on kõrgema kategooriaga, nii tuleb politsei ja kiirabi loetud minutiga kohale. Kõik seletasid midagi ja loomulikult ei saanud Klaver kõigest, mida seal räägiti aru. Eesmisel autol oli ainult mõni kriimustus, tema jätkas oma teekonda. Meie ja tagumine auto veeti treileritega ära. Kalverile pakuti ka taksot, aga kuna mina olin ikka veel oma kaubakoormaga Ikeas, siis pidasime lihtsamaks Hanna Nerjast järgi tellida. Seepeale viidi Kalver lähedal asuvasse ostukeskusesse, sest kedagi kiirtee äärde ootama jääda ei saa.
Mõne päeva möödudes toodi auto Nerjasse töökoja juurde. Nädal möödus, mitte midagi ei toimunud. Kalver käis ise kindlustusest kohapeal uurimas ja sai teada, et kuna tegu on kolme erineva kindlustusfirmaga siis võtab kahjude korvamise jagamine aega. Aega läks, ikka ei midagi. Kuni ühel päeval, 12 päeva peale õnnetust, kindlustusfirmast teatati, et politseiraporti alusel on süüdlane Kalver. Nädala jagu päevi hiljem teatati, et on oodata ka trahvi liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Võib ainult ette kujutada, kui pöördesse Kalver sellest jutust läks. Ta nõudis seda politseiraportit näha, kuid kindlustuses seda ei olnud. Soovitati Malaga politseist küsida. Võttiski siis Kalver Nico tõlgiks kaasa ja mindi politseisse. Sealne korrapidaja ütles, et ta ei saa üldse aru, miks Kalver on Malagasse tulnud ja kõikide asjasse puutuvate dokumentide väljastamine ja nõudmine käib läbi kindlustusseltsi. Helistati siis sealsamas kindlustusse ja sealt öeldi, et nemad kuulevad Kalveri versiooni juhtumist esimest korda. Nemad on kogu aja tegutsenud politseiraporti alusel, mis nagu selgus oli koostatud ainult tegeliku süüdlase ütluste põhjal, kelle sõnul leidis sündmus aset nii, et kõigepealt sõitis Kalver enda ees olevale autole otsa ja siis tema ei jõudnud nii kiiresti reageerida ja sõitis omakorda Kalverile sisse. Kalver hoidis kahe käega peast kinni, saamata aru, kuidas politsei sündmuskohal ja kindlustusfirma piltidel olevate autode vigastuste järgi aru ei saa, et selline versioon ei saa tõsi olla. Kuidas on üldse võimalik, et politsei koostab raporti kõiki osapooli üle kuulamata ja kuidas saab olla, et kindlustus kuuleb Kalveri versiooni esimest korda, kui ta ise käis kindlustuses koha peal oma versiooni rääkimas ja tütarlaps, kes justkui oli firma esindaja, selle kõik kirja pani. Kalver helistas isegi sellele süüdlasele ja küsis, kas ta jääb oma versiooni ja kui too vastas, et jah, siis Kalver andis talle teada, et siis valmistugu pikaks saagaks, sest tema annab selle süüdlase, Malaga politsei otsuse ja kui vaja, siis ka Pedro Sancheze (peaminister) kohtusse ja enne ei hakka keegi ka tema auto parandamisega tegelema.
Paari päeva möödudes, 28 päeva peale õnnetust, anti kindlustusest teada, et süüdlase kindlustusfirma on võtnud kõikide autode vigastuste eest kogu vastutuse enda kanda. Kogu asjaajamine käis ainult helistamise või kohal käimise teel. Mingeid e-kirju või muid kirjalikke tõendeid keegi ei anna ja kui paluda, et helistaja oma jutu emaili teel saadaks, siis seda kirja jääbki ootama. Anti ka teada, et kui Kalver tahab selle sündmuse raames kedagi kohtusse kaevata, siis juriidiline abi on kindlustusfirma poolt. Julgelt kuu oli sündmusest juba möödas.
Nüüd alles pidi kohale tulema spetsialistide brigaad, kes hakkas hindama autole tekitatud kahjustuste suurust. Töökojast anti Kalverile teada, et sellises seisukorras auto läheb tavaliselt mahakandmisele. Paari nädala pärast helistatigi kindlustusest ja anti sellisest otsusest teada. Käisime juba Malagas autoplatsidel uudistamas.
Kaks nädalat peale auto kahjude hindamist ei olnud ikka selge, kui palju läheb taastamine maksma. Kolm päeva hiljem teatati, et autot hakatakse ehitama ja edasi sõltub juba remonditöökojast kaua läheb. Sama päeva õhtul helistati jälle meie kindlustusest ja anti teada, et meie auto on korras ja võib järele minna. See oli lausa komöödia tippklass, sest auto seisis endiselt laiali võetuna töökoja hoovil. Olukord pani juba kindlustusfirma töötajate vaimses seisundis kahtlema. Tekkis küsimus, et kui Kalver ja kindlustuse esindaja seisavad meie katkise auto juures ja kindlustus ütleb, et see auto on terve, kuidas peaks teda veenma, et ikkagi ei ole. Lõpuks õnnestus Kalveril ka kindlustust veenda ja mõne päeva pärast saime seekord kinnituse, et auto läheb maha kandmisele. Kalver nõudis sellekohast otsust kirjalikult meilile ja 6 päeva hiljem saabuski kiri ja kompensatsiooni pakkumine. Nüüd algas uus lehmakauplemine. Meie auto oli Toyota Verso, olgugi, et juba vanakene, ikkagi omal ajal endasuguste kallim versioon nii mootori võimsuse kui automaatkäigukasti pärast. Kindlustus pakkus hinnavõrdluseks manuaali ja nõrgema mootoriga autot, mis hinna poolest oluliselt odavam oli. Ka selle eest tuli Klaveril võitlema hakata. 13. juunil, neli päeva vähem, kui kaks kuud peale õnnetust Kalveri nõudmised aktsepteeriti. Kuid teatati, et auto tuleb viivitamatult remonditöökojast ära viia, nii toodi meie vana hea auto, mis meid Hispaaniasse tõi, veel kaheks nädalaks Kalveri garaaži juurde. Olen alati öelnud, et auto on tarbeese. seepärast ei pea see olema uus ega kallis. Ammugi ei muretse ma iga kriimu või väiksema mõlgi pärast. Kuid ikkagi, kui ta on palju aastaid meid ustavalt teeninud, teinud meiega koos läbi elu suurimad seiklused, alates maasikate kasvatamisest, mil ta seitsmekohalisena osteti, et ma saaks korjajaid vedada, kuni Hispaaniasse tulekuni, kui ta oli nii täis pakitud, et Mannile tagaistmel ainult üks koht jäi, siis paratamatult muutub nagu pereliikmeks.
2 kuud ja 11 päeva hiljem saatsime ta viimsele teekonnale, uus pereliige juba uhkeldavalt pealt vaatamas. Ja jälle mul kisub vesiseks.
Kommentaarid
Postita kommentaar