Juuli 2024
Meri on sel aastal rahutu. Juuli alguseni oleme praktiliselt ühel käe sõrmedel loetud kordi merele saanud. Alati on taksituseks kaks varianti: meri on ilus, aga meie oleme millegi muuga hõivatud või on meri tormine. Selle pideva lainetemöllu tõttu ei ole ka vesi siiani ujumiskõlbulikult soojaks läinud, püsib kangekaelselt +20 peal, kuigi ilmad on juba vastikult palavad, +29 päeval. Õnneks siiani on ööd jahedama poolsed hoidnud, +22 laseb veel lahtise akna ja laeventilaatoriga magada. Seekord lubati ometi rahulikku merd ja ilusat ilma, Nerjast startides oli taevas selge ja päike lõõskas, kuid sadamasse jõudes, rullis suur udulaam end meie peale. Läksime siiski välja lootuses, et ehk merel on olukord parem. Kohe saime ka aru, et seal oli udu veel paksem, kui sadamas. Oleme kunagi aastaid tagasi sellise udu sees korralikult ära eksinud, kui kompassi ei olnud ja moodsate telefonide kompassid igal ühel ise suunda näitasid. Kuigi nüüd on meil kompass paadis olemas ja tegin kindlaks, et maa asub meist põhjas, siis Kalver ei julgenud ikkagi kaugemale minna, kuna kell hakkas viis saama, mil kalalaevad siirduvad täiskäigul tagasi sadamasse ja me ei olnud kindlad, kas neil on ikka sellised seadmed pardal, mis meiesuguse väikese paadikökatsi olemasolu udus näitavad. Hoidsime kalda ligi ja orienteerusime kollaste poide järgi, mis rannal olijate ujumisala piiravad. Nähtavus oli praktiliselt olematu. Ainult inimeste hääli oli rannas kuulda. Helistasime Hannale, et ta vaataks, kuidas on Torroxi pool ilm, et kas tasub poide järgi vaikselt lihtsalt edasi sõita, kuni udust välja saame ja saime teada, et kogu meri on uduse mässitud. Õige pea hakkas ilm jälle selginema. Kõigepealt tulid nähtavale Algarobo Costa promenaadil 11 korruseliste majade ülemised aknad, mis kõrgusid ehmatavalt lähedal meie peade kohal. Me polnud mitte kunagi varem paadiga nii lähedal rannale olnud. Päeva lõpetasime õhtusöögiga Torrox promenaadil.
Juuli alguses saabusid Külli ja Sten. Ööd olid endiselt mõnusalt jahedad, nii saime nad katusele telkima panna.
Päeval trotsisime kuuma ja tegelesime turismiprogrammiga. Esiteks seni täiesti avastamata Torrenueva Costa.
Järgmiseks mõnus matk Higueroni jõesängis Frigilianasse. Loomulikult polnud tilkagi vett selles jões.
Preemiaks matka tipus Tinto de Verano.
Peamiseks vaatamisväärsuseks on renoveeritud linnamüür.
Isegi surnutele pakutakse hunnituid vaateid.
Siiamaani pole ma lõpuni selgeks saanud, kuidas see kappi matmise protseduur tegelikult toimib. Näha on, et ülemised kambrid pole eriti populaarsed, kuigi redel, mis võimaldab juurde pääsu on mugavalt saadaval.
Nii kui kool läbi, läks Mann autokooli. Kahe nädalaga tegi endale teooria selgeks ja sooritas Malagas eksami. Sõidutunde pole siiani veel teha saanud, järjekorrad on väga pikad. Meil ei ole siin ka kellegil manuaalkastiga sõiduautot, et ise teda õpetada. Mann uuris ka võimalust teha automaatkäigukastiga load, kuid selline variant Hispaanias veel täielikult puudub. Tegelikult ei saadud üldse aru, miks selline vajadus üldse olemas peaks olema, manuaalilubadega võib ju ka automaadiga sõita. Et üleüldse mingit arusaamist auto juhtimisest saada, siis tehti mõned tiirud suures parklas Kalveri autoga.
Ülikooli sissastumise esimesed tulemused tulid 18. juuliks. Kuna sinnani oli lihtsalt ootaeaeg, saatsime ta kümneks päevaks Eestisse.
Loorega tädikohustusi täitmas.
Eestimaa suvi - ühel päeval peesitad rannas...
teisel jälle paned talveriided selga...
ja kolmandal võtad jälle päikesevanne.
14. juuli, La Grande Finale UEFA EURO 2024, España vs Inglaterra.
Sellist asja ei saanud kodus omaette vaadata. Finaaliks broneerisime laua Plaza Españal juba nädal ette. Kes lauast ilma jäi, istus lihtsalt kohviku ümber maha.
Hispaania võitis oma neljanda meistritiitli seisuga 2:1.
Oi, seda pidu, mis meie väikeses külas pärast lahti läks.
Jätkame Stefuga kuumust trotsides ehitusmasinate ülevaatusega.
Järgmiseks turismiatraktsiooniks oli Benalmadenas asuv Colomarese kindlusmonument, mis on rajatud Kolumbuse Ameerika-avastamise retke 500. aastapäevaks.
Sealsamas läheduses asub liblikatepark.
See oli tõeline elamus. Klaaskatusega maja on lendlevaid liblikaid täis. Oleks nagu haldjamaale sattunud. Õnneks olin ma end eelnevalt kurssi viinud, et liblikad võivad sulle peale maanududa. Esimene oli natuke ehmatav, kuid pärast lausa ootasid seda. Täiesti maagiline.
Lisaks liblikatele toimetasid seal täiesti vabalt ringi üks wallaby, mõned suured kilpkonnad, palju erinevaid linde ja veesilmades ujusid koi kalad.
Kindlasti soovitan minna.
Kohe liblikamaja kõrval oli budha tempel ja suurepärane vaade ümbruskonnale.
Poisid käisid kartidega sõitamas. Kuigi atraktsioon oli lubatud alates 3 aastastele, siis Stefu krokodillipisarad sulatasid instruktori südame ja nii sai poiss ka mõned kiiremad tiirud teha.
Kõik endised, praegused ja tulevased jalgpallurid mängisid koduhoovil jalkat.
või papa jälgedes astuda.
18. juulil tähistasime Steni sünnipäeva, traditsiooniliselt elamusega. Sel korral mindi skuutritega merele.
Eestist naasnud põrutas Mann kohe teistpidi Benidormi. Käisime seal perega 10 aastat tagasi.
Torn on vahepeal suuremaks kasvanud.
18. juulil avaldati esimesed ülikoolidesse sissesaanute nimekirjad. Hispaanias näeb see niimoodi välja, et igaüks võib kandideerida lõpmatu arv erinevatesse koolidesse. See tekitab tunde tohutust konkursist, kuid tegelikult laheneb päris kiiresti. Vähemalt Manni jaoks. Kui üliõpilane on enda esimese valiku kooli sisse saanud, tühistab ta oma kanditatuuri teistesse koolidesse ja see paneb järjekorrad päris kenasti liikuma. Iga nädal värskendatakse sissesaanute nimekirjasid ja selline sõelumine kestab kuni oktoobri keskpaigani. Mann esitas avaldused kolme erinevasse ülikooli: Granada, Malaga ja Sevilla. Kõikides informaatika teaduskonda. Esimeses voorus jäi ta sõelale Sevilla ülikoolis. Kuigi kool on vana ja väärikas ja Sevillas on lihtsalt võrratu vanalinn, kus oleme jalutanud ka ülikooli ümber, siis esimene valik oleks meil olnud ikkagi midagi kodule lähemal, kuigi iseenesest sõit Sevillasse kestab meie juurest kõigest kaks tundi. Teadmine, et Mann on vähemalt kuhugi sisse saanud, võttis esimese pinge maha. Malaga ülikooli järjekorras oli ta sel hetkel 88. ja Granadas 126. kohal. Manni sõbranna Marina, kes juba kolmandat aastat Granada ülikooli arhitektuuri teaduskonnas õppima asub, rahustas, et tema võeti vastu alles septembri alguses. Juba teise nädala lõpus tuli teade, et Mann on vastu võetud ka Malaga ülikooli ja oli Granadas ootejärjekorras 16. Nüüd oli selge, et ta saab sisse kõikidesse koolidesse ja nelja päeva jooksul tuli teha valik, et vabastada kohad teistele soovijatele. Mann oli käinud lahtiste uste päevadel nii Malaga kui Granada ülikoolis ja tema oli selgelt kaldu Malaga poole. Kuigi Granada ülikool on Hispaanias reitingutabelites kuuendal positsioonil, on kogu nende infrastruktuur üsna ajale jalgu jäänud, Malagas seevastu on kogu ülikooli kompleks alles mõne aasta vanune. Eks Malaga kasuks räägib tublisti ka soojem talvekliima, mis seal salata. Nii said teoks Manni prohvetlikud sõnad mõni aega tagasi, kui me talvel Granada ostukeskusesse läksime ja seal 9 kraadi sooja oli: Nüüd on selge - Granada ülikooli ma ei lähe!!!
10. septembril toimub Malaga ülikoolis esimene loeng.
Kommentaarid
Postita kommentaar