Fiesta, feria ja festival

Pidu peo otsa, ei lõpe iial otsa. Sel ei ole tõesti hoo ega hoobi vahet, kuidas siinmail augustis pidusid peetakse. Igal nädalavahetusel, neljapäevast pühapäevani, on vähemalt kahes-kolmes kohalikus külas kas kirikupüha ehk fiesta, või pidustused, kuhu tuuakse kohale ka lõbustuspark ehk feria, või mõni kultuurifestival, mille kohustuslik kulminatsioon on ilmuhke ilutulestiku show. Jõudumööda käime meiegi kohal. Augustikuu täiskuuööl peetakse igalpool Fiesta Blanca't. Sellel peol, küll mingit seost kirikuga ei paista olevat. Kõik riietuvad valgesse ja rannas pannakse korralik pidu püsti. 

Pidu toimus Nerja El Salon rannas, kuhu pääseb ainult üht kitsukest tänavat pidi. Rahvast oli nii palju, et kui meie kella 12 ajal öösel kodu poole hakkasime sättima, siis randa alles saabuvaid inimesi hoiti tagasi ja sisse pääses ainult siis, kui keegi lahkus. Margaret saabus koju öösel kell 2.

No kui see ei ole romantika, siis mis veel on?

Korda oli valvama toodud terve trobikond Protección Civile ja politseisid. Pildi tegemiseks tõmbasid politsei mundrites mehed kohe eemale, aga guardia poisid olid lahkelt nõus koos poseerima.

Ühel pühapäevasel pealalõunal sattusime Velez Malaga vanalinna jalutama. Kogu linn oli nagu välja surnud, kõik olid ilmselt randa põgenenud. Seda mugavam oli meil.

Ja siis saabus aasta tipphetk ehk Festival de Tres Culturas en Frigiliana. See on jätkuvalt minu lemmikfestival siinkandis ja kannab mõtet, et kõik erinevad religioonid saavad rahulikult ja rõõmsalt koos eksisteerida. Igasugu palagani korraldati tänavatel ja linnaväljakutel.

Toimus käsitöö- ja toidukaupade laat. Sellest letist proovisime kolme erinevat maiust ja kõik olid lihtsalt nii head ja mina ei ole ometigi migi koogi-inimene.

Korraldati ka erinevaid töötubasid, kus kõik soovijad said erinavate meisterdamistega kätt proovida.

Tänavad olid rahvast täis. Eelmisel aastal külastas seda festivali 40 tuhat inimest ja ilmselt sel aastal võis samapalju olla.

Ja muidugi La Ruta de Tapas. Ehk siis 20 erinevat kohaliku kohvikut, kõrtsi ja restotani pakkus oma uksel jooki ja tapaseid ja kui kümme erinevat kohta läbi käisid ja templeid kogusid, said mälestuseks t-särgi.

Kellel tapastest kõht tühjaks jäi, nendele pakuti veel igasugu hõrgutisi grillilt, kebabivardast või paellapannidelt. Loomulikult me pidime ka proovima ja kahetsema, et kõht nii paganama kiiresti täis saab.

Vahepeal saime imeltleda kiriku fassaadile projekteeritud valgusinstalatsioone. Ilus oli.

Ühel päeval käisime üht vana kappkella transpordiks ette valmistamas. Kell on nii peenike mehanism, et seal ei tohi transpordi käigus ükski hammasratas või kett kuhugipoole liikuda, seepärast oli Kevinil internetist kuue leheküljeline õpetus välja prinditud, kuidas tuleb kõik kinni tõmmata, sissemässida jne. 

Kellakägu piilub.

Igaljuhul kell sai transporditud ja töötab rõõmsasti uues kohas edasi. Suure kellapakkimise lõppemist tähistasime lõunasöögiga Frigiliana taga campos restoranis Caracoles. Lihtsalt võrratuid vaateid pakuti jälle.

Ja loomulikult veedame võimalikult palju aega merel. Sellest juba ei tüdine ja meri suudab iga kord uue vaatemängu pakkuda. Seekord olid kaasas ka Tiina ja Kevini lapselapsed ja tegelesime snorgeldamisega, mis klassikalises mõistes on sukeldumine suhteliselt veepinnal maski ja hingamistoruga. Mina aga põhimõtteliselt oma nägu, rääkimata pead, veealla ei pane, seega leiutasin täiesti mugava meetodi kummirõnga peal. Vesi paistis imeliselt läbi ja seekord nägime lausa kalaparvesid meie all tegutsemas. Õnneks olid kõik üsna pisikesed ja seega sobisid hästi minusugusele harjumiseks mõttega, et meres on kalad.

Korraks tabas meid ka väike paanika, kui Mirell märkas paadist suurt meduusi kohe meie paadi kõrval triivimas. Võtsin selle pildi internetist, sest merel olles oli mu ainus mõte võimalikult kiiresti paati saada. See elukas oli nii 50 cm läbimõõduga medusa Huevo frito ehk praemuna ja tegelikult inimesele mingit ohtu ei kujuta. Ainult tundlikumad pidid tema mürgiga kokkupuutudes veidi sügelust tundma. 

Aga see ei olnud kõik. Märkasime veel lendkalu, mis meenutavad tiibadega sardiine. Ilmselt neid ehmatab paadiga kohtumine, sest nad hüppavad välja täpselt paadi eest ja lendavad siis tiibade plaginal nii 50 kuni 100 m kaugusele ja kui neid on, siis kohe ikka on palju. 

Ja siis kohtasime veel hüppavaid kalu. Need olid juba suuremad, nii 3 kilosed poisid ehk, ja ega me ei saanudki aru, miks nad niimoodi veest välja hüppasid, igaljuhul olid kajakad samuti kohal ja käis üks suurem möll.

Viietunnise meresõidu lõpus läksime Playazo randa chiringuito Maurisse sööma. Kuna piltide peal paistsin kalmaarid nii isuäratavad, siis tellisin endalegi ja minu jaoks nad süüa ikkagi ei kõlvanud. Nii oligi kohalikel restorani kassidel pidu.

Selline paikeseloojang anti Playazo rannal, kui hakkasime lõpuks kodupoole liikuma.

Järgmisel õhtul toimus Tiina ja Kevini terrassil grillipidu. Kui kõhud silmini täissöödud, nii kella kümne ajal õhtul, said lapsed koos kaarte mängida. Pildidl, lisaks Mannile, Tiina ja Kevini Inglismaalt külla tulnud lapselaps Mirell ja tema naabritüdruk Jade.

Meie papá sai 40. Kui ütlesin, et nüüd on ta üle poole oma elust koos minuga olnud, teatas, et mina olen ta halliks ajanud. Palusin oma geenides mind küll mitte süüdistada, seepeale öeldi, et enne minuga tuttavaks saamist pea hall ei olnud.

Tähistasime Tripadvisori Nerja nr 1 restoranis  La Bottega. Oli täitsa meeldiv koht nii toidu kui eriti teeninduse poolest. Olime viiekesi, kõik tellisid esialgu eel- ja pearoa ja ettekandja ei kirjutanud tellimust võttes mitte midagi üles. Olime täitsa põnevil, et mis pudru ja kapsad siin nüüd kokku kantakse, aga ei - tegemist oli oma ala professionaaliga. Eelroad olid küll liiga suured ja pearoad lihtsalt hiiglaslikud, nii jäi pool alles, sest pidime ju ometigi hoidma ruumi ka desserdile, mis Mannil lausa kordusele läks.

Õhtul jalutasime suurema ringiga parklasse ja teepeale jäi üks Curry restoran, mille köögiaknast hullutavat küüslaugu praadimise lõhna tuli. Astusime sisse ja saime teada, et köök neil just suleti. Meie tegelikult olimegi rohkem joogi peal väljas ja tellisime kokteilid ja lassid. Teenindaja küsis, kust me pärit oleme ja maandus lõpuks meie lauas. Tema ise oli pärit Nepaalist, elanud aastaid juba Tenerifel, pidanud seal India restorani ja nüüd juba neli kuud juhtis India restorani Nerjas. Oli äärmiselt jutukas 35 aastane tütarlaps, kraamis meile telefonist lagedale pilte oma perest ja nepaallaste pidustustest siinmail. Kusjuures nende rahvuslikud riided sarid, ei ole nagu eestlaste rahvariided läbi sajandite samad, vaid igal aastal tehakse uued ja "kaasaegsema" moega. Neid saadavad talle siia Nepaalis elavad õed. Lahkudes tuli meil kõigil temaga kallistada. Oli huvitav kogemus jällegi.

Augustiga lõppes hispaanlaste massirännak sisemaalt rannikule ja meil hakkab liikuma rohkem turiste teistest riikidest. Nii oli ühel päeval tulemas perekond Venemaalt. Whatsappi teel suhtlesime inglise keeles ja kui läksin neile korterit kätte andma, oli mul hea plaan neid vene keelega üllatada. Kui kohtusime ja oma venekeelse tere ära ütlesin, sain vastuseks puhtas eesti keeles "Tere-Tere!" Tegemist oli rahvusvahelise perekonnaga ja naine oli sündinud Tallinnas. Lahkudes oli meile jäetud Tallinna komm. Küll see maitses hea.