Iga päev on ikka ilusam kui teine

Oktoober on juba traditsiooniliselt eestlaste kuu Nerjas. Seekord näitas oktoober ennast ka eriti viisakast küljest. Kuni poole kuuni oli päeval stabiilselt 27 ja öösel 19 kraadi sooja. Siis tuli üks pilvine päev ja muutis ilma veidi jahedamaks, 23 päeval ja 16 öösel. Viimastel hommikutel kui Nässuga väljas käin, on olnud +19 ehk dressid on voodi alt välja otsitud. Mu vaesed varbad ei olnud sugugi rõõmsad kinniste jalanõude üle, olen ju aprillist saati plätudega ringi lasknud. Kontsakingi pole nüüd kaks aastat jalga saanud, ei tea, kas püsiksingi enam püsti või on sellega nagu rattasõiduga, et kui kord juba selge, siis ei unune. Oh jah. Vahel ikka igatsen mugavat elu kunstküünte ja -ripsmetega, kleidikest ja kõrgeid kontsi. Nüüd pean igal hommikul enda lille löömisega vaeva nägema. Kord Kalver õiendas, et mul läheb peegli ees liiga kaua aega. Ütlesin, et teen seda kõike ainult tema pärast ja kui ta arvab, et ei ole vaja, siis jätan päevapealt järele, mul seda kergem ju. Mõtles viivu ja ütles: Lase edasi! ...

Kalveril tuli Eestist sõber koos oma perega siia ja see tähendas, et põhimõtteliselt õhtuti ja vahel ka päeval meest enam kodus ei olnud. Käidi kalal. Päeval merel ja õhtul rannal.

Vahel läksin kaasa, nautisin päikeseloojangut, mis sel aastaajal on eriti kaunis ja sõitsin koju tagasi. Mees jäi kalale.

Esialgu õngitseti rannal oma spinningutega, aga teiste meeste kõrval olid nad oma paarimeetristega nagu poisikesed mänguautoga suurte meeste mängumaal, nii mindi pühapäevasele täikale ja osteti sealt korralik varustus. Nelja ja poole meetriste ritvadega polnud enam häbi ja oh, seda imet, vöödiline merilohe tuli isegi korra otsa.

Esimeste püütud kaladega selgus, et ühtegi meile tuntud kalaliiki nende hulgas ei ole. Nii saadeti püütud isendist pilt mulle ja mina googeldasin interneti avarustest välja kellega tegu. Loomulikult hakati kalaga enne mängima, kui info leitud oli, seetõttu sai üks kalameestest kohe ka merilohe käest torgata, kuna tema seljauime ogad on ühenduses mürginäärmetega ja ogade torge on inimesele väga valus ja ohtlik. Õnneks oli tegu suurema mehega, ei juhtunud temaga midagi ohtlikku.
Järgmiseks tuli eriti ilus ja värviline kirju kiviahven.

Järgmisele kaunitarile, juhin tähelepanu julgele sinist värvi silmameigile ja ilmselgelt botoxiga täidetud huultele, eesti keelset nimetust ei leidnudki. Tegu on kerakalaliste sugukonda ja ogaselgsete perekonda kuuluva isendiga, nimi Balistes carolinensis ladina keeles. Ja nende lopsakate huulte taga olid tõsiselt teravad ja suured hambad. Olla teine päris agressiivne tegelane ja ründab ka sukeldujaid, kui need tema pesapaiga lähedusse satuvad. Kui talt konksu välja võtmiseks tangidega lõuad lahti üritati tirida, siis pani tangidele sellise paugu, et Kalveri sõnul, hambad raksusid ja kui sõrm oleks sinna vahele jäänud, siis oleks olnud ilmselt nägemist.

Selle kala kohta infot otsides selgus, et elab siinkandis ainult siinsetes vetes. Kui Kalver sadamasse jõudes sadamaomanikule kalast pilte näitas, selgus, et Nerja ja Maro kandis on looduskaitse vöönd ja igasugune kalastamine ja isegi ankru vette laskmine on keelatud ja trahv olla kuni 6000 eurot. No õnneks meie majas kala jätkuvalt üle minu ukseläve ei astu, seega kõik on kenasti saanud merre oma igapäevaste toimetuste juurde tagasi.

See viimane alamõõduline viidikas jäi tuvastamata.

Kui kalastamisest aega üle jäi käisime rannas paellat söömas.

Nagu ikka tähistab Nerja meie pulmaaastapäeva Feria de Nerja suurejooneliste pidustustega, mis vältavad neli päeva ja lapsed saavad koolist vabaks.

Toimub igasugu kontserte ja tantsuõhtuid.

Loomulikult veetakse jälle mingit pühakuju ühest kirikust teise, seekord lausa kahte.

Üks põhisündmusi on Feria kuninga ja kuninganna valimised. Valitakse kolm paari: laste, noorte ja penskarite seast. Siin on laste ja noorte finalistid.

Ja need on penskarite peokuningas ja -kuninganna.

No muidugi oli kohale toodud ka tivoli. Lapsed ja lapsemeelsed said lustida.

Nüüd siis sai käidud ära ka Gibraltaril. Olen seda siiani vältida suutnud, sest mulle ei pakkunud mingit huvi metsikute ahvidega ninasid kokku panna, kuid teised eestlased tahtsid väga minna ja võimalus vahelduseks Inglismaal käia tundus ahvatlev. Kui igalpool ümberringi paistis päike, siis Gibraltari 426m mäe otsas istus üks priske pilv kinni ja ei liikunudki paigast.

Ei saa just igapäev keset lennurada seista. Gibraltaril on see võimalik.

Kuna kõik olid füüsiliselt heas vormis, siis üles ahvide juurde läksime meie loomulikult jala.

Kohe mäe jalamil, kindluse juures, nägime eemalt kahte ahvi toimetamas. Need olid kuskil põõsaste vahel ja kaugel ning kogu tee mäkke oli täiesti ahvivaba. Hakkasin juba mõtlema, et ehk on nendega nagu delfiinidega, et on vedamine kui üldse kohtad, aga meil oli ju lapsele lubatud. Siin ma eksisin. Päris tipus põhimõtteliselt kubises ahvidest ja kuna kõik nad siblivad seal vabalt ringi siis oli ka nii nr 1 kui 2 igal pool rohkesti vedelemas, koos vastavate aroomidega. Üles viiv Charlesi müüri trepp oli nii kitsuke, et pidime pidevalt ahvipuntratest üle astuma, igalpool sildid, et loomad on metsikud ja võivad vabalt rünnata. Üks päris pisike ahvibeebi pudenes trepi rinnatiselt alla ja käega otse suguvenna paksemasse toodangusse. Istus siis seal ja vahtis üpris üllatunult oma kätt. Mõtesin, et kas tõmbab nüüd suust ka läbi, et puhtaks saaks. Ei tõmmanud, isegi mitte pükstesse. Lasi niisama edasi.

Poole kuu peal oli eestalste vahetus. Saabus õepere.

Ilm tegi veidike trikke, nii pidime kogu põhiprogrammi ühe päevaga ära tegema. Mägedesse läksime nii vara hommikul, et päike ei olnud veel mäe tagant välja tulnud. Kohati oli päris kõhe, nii kasutasime päikselaiku enda soojendamiseks nagu leemurid.

Meie lemmikmatkaraja lõpp-punkt oli viimatise Gotas frias tormide ja üleujutuste tõttu tõsiselt kahjustada saanud ja looduslikud basseinid olid mäest langevaid kive ja risu täis. Aga ülejäänud rada oli täiesti rahuldavas seisukorras ja endiselt meeliülendav.

Leidsin ühe puu alt huvitavad punased viljad. Loomulikult proovisime. Väga head olid. Hiljem googeldasin, et tegu on täiesti söödavate, kuid vähe levinud marjadega, kuna noppimisel riknevad väga kiiresti, nimeks madroño hispaania keeles.