Jälle kooli

Juba nädal aega võtan hoogu, et uus postitus teha ja lihtsalt ei anta aega. Nii kui arvuti lahti teen, jookseb mingi pakilisem asi sisse ja siis lasen nagu orav rattas. Lihtsalt hirmus, kuidas september lapsevanemate isiklikule ajale hambad sisse lööb. Sellest allpool.

Vahepeal käisimegi veelkord Pampaneiras ja tõime oma kaltsuvaiba ära. Kui Nerjast liikuma hakates oli 28 kraadi sooja, siis üleval mägedes näitas auto termomeeter 22 ja hetkeks tekkis isegi hirm, et äkki hakkab külm. Ei hakanud, hoopis väga mõnus oli. Valencia kandis suuri üleujutusi tekitanud loodusnähtus Gota Fria, sirutas oma ähvardavaid pilvi ka siinsete mägede kohal, aga anti ehk ainult kümme piiska vett.

Pampaneirale iseloomulikud elumajade korstnad otse kõnnitee kõrval. Küla on nii järsul mäenõlval, et piki suunas jooksvatel tänavatel on ühel pool fassaadid ja vastas poolel katused. Risti jooksvatel tänavatel on mägedest tuleva vee juhtimiseks kanalid.

Kevin ja Tiina kinkisid Kalverile langevarjusõidu Burriana rannas, tuuliste ilmade tõttu sai seda mitu korda edasi lükatud, aga nüüd on tehtud.

Kummipaadiga viidi soovijad eemal merel seisvale kaatrile ja seal lennutati neid paari kaupa ülesse. Kõik olid vaimustuses.

Paar päeva anti tugevamat tuult ja laineid.

Merevee temperatuur on praeguseks langenud 22 kraadini, kannatab veel ujuda küll. Eks ta basseinis ole ilmselt sama.

Septembri lõpus peeti Torrox Costal Oktoberfesti. Ajalooliselt on Torrax Costa sakslaste jaoks tähtis paik. Hispaania diktaator Franco kinkis Eva Braunile seal villa, mis on tänaseni püsti, aga juba aastaid seisnud tühjana. Igaljuhul on sestpeale Torrox Costal sakslaste konsentratsioon suur ja igalpool on näha saksakeelseid reklaame. Läksime kohale, sest meestel käisid neelud saksa õlle järele ja viimasel õhtul lubati Bon Jovi tribuutbändi kontserti. Kontsert oli tõeliselt hea, kohalik Senjoor Bon Jovi laulis non stop 2,5 tundi ja kõik see jumala tasuta. Juulis, kui käisime Queeni tribuudil, ei saanud 39€ eest kaugeltki nii ägedat elamust.

Siis kõlas kaunis lauluviis ja pärjad pandi pähe...

Aaaah, kool hakkas. Sel aastal oli esimene koolipäev 16. septembril.

Need on Secundaria teise klassi õpikud. Jälle tõlgin. Kalver on suutnud siiani vastu panna. Tema teooria kohaselt tuleb Mannil sel aastal ise hakkama saada. Mina jälle leian, et lenguas, füüsikas ja keemias tuleb asjadest ikka korralikult aru saada ja tõlgin nii, et endal juhtmed koos. Ja ajalugu on lihtsalt huvitav lugeda, seega tõlgin seda ka ikka. Õnneks läheb tõlkimine juba oluliselt libedamalt. Ühele peatükile kulub nii pool tundi ehk.

Koolikorraldus ei väsi muidugi jätkuvalt üllatamast. Siinmail on kombeks, et igal uuel õppeaastal segatakse klassid omavahel ära. Ei ole nii, et kui läksid 1a klassi, siis kuni põhikooli lõpuni oled aa-kas. Manni klassi sattus ainult üks tema eelmise aasta sõbrannadest - inglise tüdruk Hannah. Sel aastal ei ole tema klassis rohkem inglise keelt rääkivaid tüdrukuid, see eest on kolm poissi, aga poisid on juu niiiiiiiii nõmedad. Ka pooled aineõpetajad on uued. Samaks jäid ainult muusika ja kehalise õpetajad. Klassijuhataja on nüüd naisterahvas ja inglise keele õpetaja.

Olen juba varem kirjutanud, et siin ei ole tundide vahel vahetunde. Kui kell tunni lõpus heliseb, tormavad kõik järgmisse klassi ja seal algab uus tund kohe, kui õpetaja kohale on saabunud. Sel aastal on uus kord, et wc-s võib käia ainult kahe tunni vahel, aga kui vetsus on järjekord ja õpetaja on uut tundi juba alustanud, siis hilinejat tundi enam ei lubatagi. Klassis on valitud nö klassivanem, kellele õpetaja annab mingi paberi, et Juan on tunnist välja saadetud ja klassivanem viib selle õpilase koos paberiga kuhugi. Mann ei tea veel, kuhu need õnnetud õpilased viiakse. Probleemide vältimiseks vetsus ei käi.

Kuna õppimine ei ole siinmail eriti populaarne, siis igal aastal on tublisti istumajääjaid. Kes juba mitmendat aastat istub, neile kohaldatakse eriõpet. Nad osalevad ainult lihtsamates ainetes koos ülejäänud klassiga ja raskemates ainetes saavad privaatõpet, kus eraldi õpetaja üksühele nendega tegeleb.

See on füüsika ja keemiaõpik. Ühes õpikus koos ja õpitaksegi segiläbi just nagu ka ajalugu ja geograafia on koos.

Lengua algas eelmisel aastal juba läbitud teemadega, ainult seekord minnakse veidi rohkem süvitsi ja kui ma arusaamisega jänni jään ja googlest infot juurde otsin, on näha, et nende paganama tildedega ja rõhutamistega on võimalik veel sügavamale minna.

Ajalugu on huvitav nagu ikka. Jõudsime just keskaega.

Eile õhtul õppisime Manniga südaööni. Kõigepealt õppis ta ise matemaatikat, seal on ka praegu eelmise aasta kordamine ja ainult korra käis minult küsimas, kas ma tean mis on 360 ja 900 väikseim ühiskordne. Ma muidugi ei mäleta sellest enam midagi. Riputasin parasjagu pesu kuivama ja mõtlesin, et kui mul on olnud võimalik üle neljakümne aasta elada ilma, et ma teaks 360 ja 900 väikseimat ühiskordset, siis mille pagana pärast seda üldse vaja õppida on.

Lisaks oli vaja ajaloos õppida pähe islamiusu 5 põhikohustust. Ja teha skeem islami arengu kohta. Ja siis hakkasime õppima lenguat. See oli päris karm. Kodus oli jäetud kirjalikult teha vähemalt 10 harjutust. Tundub, et sel aastal on õpetajad oluliselt rangemad kui eelmisel. Pidevalt on hunnikute viisi koduseid ülesandeid, aga 10 kirjalikku harjutust on ikkagi liig. Küsisin , et kas õps on hulluks läinud ja selgus, et kuna Luke ei allunud tunnis õpetaja korraldustele, siis karistati tervet klassi koduste ülesannetega. Kena lugu küll.

Mann on suvi läbi läinud õhtuti magama nii kella 2 ajal öösel ja maganud hommikul kella 12-ni. Nüüd tullakse koolist ja kukutakse kohe voodisse ja magatakse kuni trenni minemiseni ja siis peale trenni peab hakkama veel koduseid ülesandeid tegema.

Meie aga saadame hommikul lapse kooli ja alustasime ise matkahooaega. Hiljuti märgistati uus matkarada Andaluusias La Gran Senda de Málaga. See on üle 700km pikune rada jagatud 35 etapiks. Kuna rada läheb läbi Nerja, siis hakatuseks tegimegi esimese otsa ära. Näis, kas saame kõik 35 kunagi tehtud.

Tehniliselt oli see päris raske ligi 14km läbimiseks kulus meil 6 tundi ja lõpuks mul jalad täiesti tudisesid all. Kitsukesed kitserajad kulgesid üles alla ja 27 kraadine palavus ei halastanud.

Küll oli hea poolel teel jalad korraks Rio Cillari jahedasse vette pista. Igaljuhul oli ülilahe ja järgmise etapi Frigilianast Competasse võtame ette oktoobri lõpus. 24 km :)

Just, kui Ringvaates näidati ühel õhtul lapsi, kes mänguväljakult leidsid Eestis haruldase palvetaja ritsika, hüppas üks samasugune mu pesurestile, kui olin parajasti pesu kuivama riputamas. Jätsin pesu sinnapaika ja põgenesin tuppa, pilti julgesin teha ainult läbi akna. Õõtsutas seal end veidi aega, ilmselt luges oma palveid ja lendas edasi. Oli ikka liiga suur minu jaoks.