Sügis on saabunud

Sügis on saabunud. Pakkisin oma suvekleidid kõik kokku ja lükkasin voodi alla. Imelik on see ilm siin Hispaanias. Suvi kestab oktoobri keskpaigani ja on nii palav, et välja ei taha minnagi, siis läheb mõnusalt jahedamaks ja teeb sellise Eestimaa suve 23 kraadi päeval, ei ole palav, ei ole külm, lihtsalt nauding. Aga ainult 2 nädalat ja siis saabub juba sügis, tohutu tuul on juba teist nädalat, merele ei saa, tänaseni hoidis päeval temperatuuri veel üle 20 kraadi, täpselt nii, et see külg, mis on päikese poole higistab ja teine pool külmetab. Nii on ka igasugu külmetushaigused kerged tulema. Mann köhis nädal aega nagu vana mees.

Kahju on kohe niimoodi vinguda, aga tuleb tunnistada - me oleme aklimatiseerunud. Läkski täpselt kaks aastat, nii nagu maakler meile kunagi ütles. Nii külm on, et üks õhtu ei tahtnud Manni eriti õuegi lubada. Väljas oli 19 kraadi. Ravisime köha hiina meditsiini ja hispaania homöopaatiaga ehk kuuma coca ja ingveriga ning apteegist saadud köhasiirupiga. Mõlemad mõjusid efektiivselt. Tänaseks on köha taandunud.

Ravimitest veel niipalju, et kõik retseptiravimid, mida me igapäevaselt võtma peame (eks vanust juba ole ka omajagu) on siin täiesti vabalt käsimüügis olemas ja hind mõnel isegi soodsam, kui Eestis soodusretseptiga.

Tablettidega juhtus meil siin ka väike segadus. Mann arvas kord, et tal on allergiline nohu ja võttis Kalveri allergiatablette. Kaks päeva võttis ja ütles, et üldse ei mõju. Siis ühel päeaval pani Kalver kisama, et kes tema vererõhu tablette söönud on. See hull hoidis nii vererõhu, kui allergia tablette ühes allergiarohu karbis. Nüüdsest on meil kõigil oma allergiatabletid.

See eest pakub taevas igapäevaselt vaatemängu. 

Jahedamate ilmade suur pluss on, et matkata on nüüd juba palju inimlikum. Nii saigi teoks Gran Senda de Malaga teine etapp ja kõndisime 22km Frigilianast Competasse. Ja kui eelmine retk 15km oli tõsine katsumus, siis seekord puhas rõõm (välja arvata lõpu kilomeetritel valutama hakanud hüppeliiges).

Esimesed 12km oli ainult üles mäge, õnneks oli tee lai ja suhteliselt sile. Viimane asustatud punkt rajal oli El Acebuchal.

Tee ääres kasvasid metsikud granaatõunapuud. Maitsesid küll üpris hapult.

Ja no vaated...

Tõusu viimased 2km olid juba väljakutse. Tee muutus kitsaks kitserajaks ja oli nii konarlik kui olla saab.

Tipp 1200m.

Laiematel lõikudel kohtasime nii jalgrattureid kui krossisõitjaid ja kuigi tee oli kohati isegi jala raskesti läbitav, vedeles sealgi maas krossisaabaste kinnituste juppe.

Kuna enamus rajast oli küladest kaugemal mägedes, siis puudus meil igasugune interneti ühendus, nii saime alles Competa külje all teada, et Ott Tänak tuli vahepeal maailmameistriks ja püstitasime tema auks mäe jalamile ausamba.

Sai pisut müratud.

Viimastel kordadel merel oleme jälle delfiinidega kohtunud.

Kõigi pühakute päev 1. novembril on siinkandis tõsine surnuaiapüha. Juba nädal enne hakkas tõsine voorimine surnuaia suunas, nii et isegi politsei oli liiklust reguleerimas. Surnuaia väravasse pandi püsti lillemüügi putka ja surnuaed muutus tõeliseks lillemereks. Huvitav komme jällegi, et lilli viiakse siin ainult surnutele. Ja seniajani on mulle selgusetu, mis saab surnukehast peale nišši panemist.

Koolis on sel aastal tõsine õppimine lahti läinud. Eelmine aasta tundus selline ninnu-nännutamine, sel aastal on enamus õpetajaid uued ja hoopis teisest puust. Ka kodus on oluliselt rohkem tööd vaja teha ja mõnikord läheb meil lausa tunde. Esimestel nädalatel oli suvelaiskus veel kontides ja oli üpris keeruline ree peale saada, siis nüüd sujub meie koostöö juba jälle hästi, meenub kahe aasta tagune koduõppel olemine,  kus koos õppimine oli tõeline kvaliteetaeg. Näha on, et Mannile ka meeldib. Ütles ühel õhtul, kui olime ajaloo kontrolltöö kordamisküsimustele kolm tundi vastuseid otsinud: Oli meeldiv! Kujutate ette, seda ühe kolmeteist aastase pubeka suust...

Loomulikult on kõige suurem peavalu endiselt lengua. Kui see oleks Manni esimene aasta Hispaania koolis, siis selle aja peale ma oleks talle ilmselt juba tagasilennu pileti Eestisse ostnud. Kohe huviga ootan, millal siin hakatakse lausessse komade asetamist õpetama. Üks, mis kindel - ükski eesti õigekirjareegel siin ei kehti. Ja need õnnetud tilded, mis ühest küljest on nii tühised, et neid tegelikult üldse kasutama ei peagi, kui sõna tähendus lause kontekstis niigi kergesti mõistetav on ja teisest küljest me õpime  neid nii, et ajud kärssavad.

Siinsed  koolid on leiutanud ka päris hea kohustusliku kirjanduse lugemistaktika. Iga keele tunni alguses 10 min toimub raamatu lugemine. Sellise tempoga jõutakse küll väga vähe loetud, aga see eest enamik ilmselt ikkagi tegeleb lugemisega, mitte ei loe eesti kombe kohaselt internetist üks päev enne lugemiskontrolli raamatukokkuvõtteid. Mann, kavalpea, sai ise endale raamatu valida ja võttis suvel juba läbiloetud Robin Hoodi. Aga eks häid raamatuid võibki mitu korda lugeda ja korra juba tõlgitud teksti on teine kord ladusam läbi töötada ka.

Täna oli neil spordipäev meie maja taga staadionil. Mann siin sooritab parasjagu kepihüpet.

Alanud on pilvesilmade periood. Enamasti ei saja, aga sel päeval anti korralik rahmakas, nii 10 minuti jagu, vihma ja nagu ikka vihma lõppedes vikerkaar.

 Saabusid järgmised külalised Eestist. Seekord Nässu vana sõber Saara, kellega poolteist aastat polnud kohtunud. Saara on vahepeal tublisti kasvanud, ja kuigi Saara on vahepeal kõnelema hakanud ja tundub, et seeläbi kaotanud oskuse rääkida loomade keelt, oli side nende vahel endiselt tugev ja rõõm taaskohtumise üle mõlemapoolselt suur.

 Loomulikult täitsime kohustusliku turismiprogrammi Frigilianas.

Aga samuti Torrox Costal.

 Ja Torrox pueblos.

Küla keskväljak on suviti kaetud päikesekaitseks vihmavarjudega. Saabuva halloweeni puhuks tõmmati need ribadeks.

Jõudsime otsaga ka Pampaneirasse, kus küpsed harilik kastanid parajasti puu otsast alla potsatasid. Praegu on kastanite tipphooaeg ja neid müüakse tänavanurkadel  nagu Eestis maasikaid. 14 kohapeal vanadest õlitünnidest meisterdatud grillahjudes küpsetatud kastanit maksab 2€, mis minusuguse koi jaoks on muidugi liig mis liig, seega ostsin ise ühe kotitäie ja viskasin kodus lihtsalt ahju, viitsimata (üldse mitte minu moodi) põhjalikumalt asjasse süübida, kuidas neid kodustes tingimustes küpsetatakse. Tulid täiesti head. Teise laari tegin juba õpetuse järgi tehes koore sisse väikesed lõiked ja leotades mune 15min soolvees. Imelikul kombel ei tulnud neil koor pärast üldsegi nii hästi lahti. Ei teagi nüüd, mis see õige moodus oleks.

Sierra Nevada tipud on juba lumised. Selleks nädalavahetuseks ennustatakse suuremat sorti tormi koos korraliku vihmaga. Suusakuurort juba saadab sotsiaalmeedias ootusärevaid sõnumeid - vihm meil tähendab lumesadu neil ja prognoosi järgi peaks seda nüüd rohkesti antama.

Lõpetuseks lennutame nunnumeetri ka lakke.