Unistuste täitumise aasta

Ma nägin imelikku und. Mul oli sünnipäev ja kuna me olime juba pikemat aega plaaninud minna Malagasse jõulutulesid vaatama, siis Kalver tegi ettepaneku ühendada sünnipäeva-õhtusöök ja valgusmäng. Ta oli lausa nii armas, et pani meile Malaga kesklinnas restoranis laua kinni. Nii me siis sõitsimegi 1. jaanuaril Malagasse ja astusime restorani sisse JA SEAL ootasid mind minu kaks kõige paremat sõbrannat Eestist koos Tiina ja Keviniga. 

Ja kuigi mul on seda siiani raske uskuda, see ei olnud uni!

Vana aasta õhtul mõtisklesin, et möödunud aasta oli üks ägedamaid viimaste aastate jooksul, kuid nüüd on uus aasta alanud sellise hooga, et ilmselt tuleb veel ägedam. Ma juba tean, et tuleb.

Kohe kui kingipakid kuuse alla tekkisid, võttis Nässu valvepositsiooni sisse. 

Käisime Nerja puhkpilli orkestri jõulukontsertil. Olen siin tõelises kultuurinäljas ja kontsert oli vaimustav. 

Jõululaupäeval olime külla kutsutud ehk mina ei pidanud köögis rabelema ja võtsime ennelõunal chillilt. Talv on parim aeg päevitamiseks - ei hakka üldse palav ja on mõnusalt sossu.

 Torrox Costal oli pidulaud kaetud ja kuni part ahjus küpses läksime promenaadile aperitiivile.

 Pidu oli inglaste stiilis. Kõigil olid korralikud jõulukampsunid seljas.

Nässu sai pühadetuti.

 Pidusöögi lõpetas inglise jõulupuding, mis koosneb kuivatatud puuviljadest, vürtsidest ja konjakist ning on ränkmagus.

 Et jõululaupäeva söömaorgiat kompenseerida, läksime järgmisel päeval matkama. Seekord  Sedellast Canillas de Aceitunasse. Õhk oli erakordselt selge ja kui olime 800m kõrgusele jõudnud nägime palja silmaga üle mere Aafrika rannikut.

 Kaljukitsed.

Ühe matka juurde käib ka mõõdukas raksus käik. See apelsinipuu oli küll vist juhuslikult kasvama hakanud ja viljad olid üsna hapud, kuid hiljem korralikult üle istanduse aia kaarduvatelt okstelt võetud apelsinid olid veel kordades hapumad.

 Käisime jällegi kohalike taidlejate jõulukontserdil, kus ka Manni tantsugrupp esines.

 Ühel päeval veel enne vana aasta lõppu võtsime ette rattamatka. Jalgsi matkadel oleme ikka sattunud radadele, kus tundub, et võiks olla ülilahe seal ka ratastega sõita.

 Kuid hoopis üks asi on käia jala ja teine, kui pead endaga ka jalgratast kaasa vedama. Tee oli kohati nii paganama konarlik ja kivine, et ma ei julgenud ratta seljas ollagi.

Olime 4km mäest laskunud kui jõudsime jõe äärde, kust kuiva jalaga üle ei olnud võimalik saada ja kuna põhi oli täiesti kivine, siis mina ei julgenud läbi sõita. Mõtlesin ka tagasi teel ees ootavale 4km tõusule ja nii me seal ümber keerasimegi.

Tagantjärgi ei olnud see tõus minu jaoks üldse nii raske ja võtame ilmselt sama raja lähiajal uuesti ja juba pikemalt ette.

Uue aasta vastuvõtmiseks läksime jälle Nerja kesklinna Euroopa balkonile. Rahvast oli jälle nagu murdu ja ilutulestik tavapäraselt tagasihoidlik.

 Ja nii jõudsimegi 1. jaanuaril Malagasse jõulutulesid vaatama. Uue aasta esimene päev on laias laastus kõik restoranid kinni. Kurvaks tegi ainult see, et meie kohalikud sõbrad Tiina ja Kevin, ütlesid, et ei saa meiega ühineda, kuna Tiina tundis ennast haiglasena. Ma ei hakanud siis ka meelde tuletama, et mul on nagu sünnipäev ja vaikselt lootsin, et võtame malagast mõnest panaderiast mingi koogi kaasa ja kutsume nad siis koju jõudes kohvile. Õnneks tänu sellele plaanile kraamisin enne lahkumist ka elamise ära. 

Malaga poole sõites ütlesin autos, et panen igaks juhuks taskurätikupaki ka käekotti. Kalver küsis veel, et miks ja mina viskasin nalja, et äkki tuleb nutt peale, et mul nii hea mees on ja mulle sellise sünnipäevapeo korraldas. Ja Kalver hakkas suure häälega naerma. Tavaliselt ta mu naljade peale väga ei naera...
Ta teadis juba augustist saati, et tüdrukud Eestist tulevad ja pidas salamahti nendega plaane.
No, kas ma saan teda veel kunagi üleüldse usaldada???

Jumal tänatud, et ema on mind kasvatanud teadmisega, et kodust lahkudes tuleb toad alati enne ära koristada, sest kunagi ei tea, kellega koos sa koju tagasi tuled. Nelikümmend viis aastat tulin koju tagasi nii nagu ära läksin. Lõpuks ometi tasus ema elutarkus kuhjaga ära. Ei olnudki niisama jutt.

Ootamatute külalistega võtsime ette kiire ja eriti konsentreeritud turismiprogrammi. Kuna meri lubas, põrutasime kõigepealt merele. Maro juga, mis suvel täielikult ära kuivas, oli suurejooneliseim kui kunagi varem. Nüüd on ka ujujate ja paatide vahele piiri tõmbavad boid ära koristatud ja saime sõita kaljudele päris lähedale. Seal lausa kubises meduusidest. Terve suvi oli praktiliselt meduusivaba ja nüüd on nad tagasi. Loodan, et triivivad kevadeks jälle mujale.

 Loomulikult Ayo paella.

 Päikeseloojang Playazo rannal.

 Loomulikult ei tuldud Eestist ilma soolapeki ja setu hansata. Suu hakkab kohe vett jooksma.

 Ronisime kohalikule munamäele.

 4. jaanuaril sai Mann 14. Mis võiks olla parim sünnipäevakink?

 Ja juba lendasidki mu kallid tagasi. Eesmises reas veel üks eesti pere, kes talvepuhkuse Nerjas veetis.

 Unenägu lõppes :(

Mannil sai koolivaheaeg läbi ja juba täiesti normaalse lapsena ei tahetud sugugi jälle hommikul enne päikesetõusu liigutama hakata. Esimeselt koolipäevalt tuldi aga tagasi juba uue energiaga - matas veel enne vaheaega tehtud kontrolltööd jagati kätte ja Mann sai ainukesena klassist 10. Ja ometigi ei tõlgi ma mata õpikust juba ammu enam ühtegi rida. Ma isegi ei tea, mida nad seal õpivad. Hakkab see kooli asi mul jälle vaikselt käest libisema, kui minu abi enam hädasti vaja ei ole, siis laiskus ei lase ka liigselt panustada. Ajaloo õpiku tõlkimine on ka puhas eralõbu. Õpetajal on kombeks tunnis oma enda materjali lugeda ja õpilased konspekteerivad. Ka kontrolltöö küsimused tulevad vihiku materjalide peale, samas kodused ülesanded tuleb teha õpiku abil.
Üks hea nali ka, eile selgus, et eelmise aasta lõpul toimunud spordipäeval täitis Mann kuulitõukes kvalifikatsiooni ja nüüd tuleb tal sel reedel oma kooli võistlustel esindama minna. No, mis teha.
Meie muidugi käisime jälle matkamas. Sellest juba küllalt ei saa. Sedakorda liikusime edasi Canillas de Aceituna - Alcaucin.

 Lõunapoolsetel tuulevaiksetel mäekülgedel on mandlid juba täisõites.

 Cueva De La Fajara, kus on leitud neoliitikumi ajast pärit nooleotsi ja inimluid.

Silmapiiril paremale jääva mäe mäe nimi on Härjaküngas. Paistab väga ahvatlev ehk jõuame järgmisel korral sinnagi.

Midagi pole teha, eestlase hing igatseb talvekuudel ka ikkagi natukenegi lund. Eelmisel aastal sain lume-elamuse Eestis. Seekord võtsime ette tutvumisretke Sierra Nevadasse. Oligi nagu päris talv. Ja kahtlemata võimsamaid mäesuusakeskusi, kus me käinud oleme.

Kalver oleks tahtnud kohe koju suuskade järele sõita. Minul võttis küll veidi kõhedaks, aga ilmselt lähipäevil tuleme siia tagasi. Koos suuskadega.

Ei ole need nõlvad nii lauged midagi, kui pildil paistavad. Käisime suusaliftiga kõrgemal, kust omakorda tõstukid veel kõrgemal asuvate radadeni viivad. Pikim rada on 6km. Liftiga tagasi sõites sattusid meiega kokku hispaanlastest prouad. Kui hakkasime alla jõudma, küsis üks neist, kust me pärit oleme. Tema oli kuulanud meie keele kõla ja see olla väga ilus, nagu muusika. Kas pole armas.

Päiksepoolsel terassil oli tõeliselt soe, mitte küll bikiinide väel ringi jooksmiseks, aga piisas täielikult kampsunist. Kui läksime teiselepoole maja viludasse, oli koheselt talv. Temperatuur +5.

No, mis on elul viga. Eile käisime lumel, täna päevitasime kodus terrassil. On elu!