No, mes sa kostad või kos sa pistad?

Veebruari lõpus käisime Manniga Eestis. Oli vaja Manni ID kaarti vahetada. Tumedad pilved kogunesid juba Malaga lennujaama taeva kohal. 
Mann jäi nädal enne reisi haigeks, korraks viskas palaviku üles, kurk oli valus ja köha oli korralik. Tahtsin ta nädalaks koolist koju jätta, et tervist turgutada, mispeale tuli selline nutt ja hala - tema tahab kooli minna. Mul ei õnnestunud kuidagi ümber veenda ja lõpuks mõtlesin, et las siis läheb ja saab sealt positiivseid emotsioone, kui et vedeleb ja nutab kodus.

Eesti võttis meid vastu tüüpilise "talve"ilmaga. Tuul lõõtsus ja alla sadas nii paksu kui vedelat ja see kõik ei häirinud mind kõige vähemalgi määral. Bussiaken ei paistnud eriti läbi. See oli normaalne eesti ilm ja ei tekitanud minus vähemalgi määral stressi.

Ja kohe saabus ka kolmepäevane talv. Kõik oli nii ilus, kui olema peab. Ainus häda, et Mann oli suutnud mu ära nakatada ja köhaviirus rikkus enamuse plaanidest. Igaljuhul on nüüd inimkatsega kindlaks tehtud, et köha nakkab päris kindlasti, kui köhida nii 30 cm kauguselt inimesele otse näkku. Ja siis öelda, ups, mul tuli nii ootamatult... Õnneks ei nakatanud mina ühtegi inimest. 

Käisime Truffes Maitsval Tartul.

Ja korralikul eesti sünnipäeval. Siki "25" nagu ikka.

Samal ajal sõitis Hanna Hispaaniasse ja nad said Kalveriga lõpuks ka suusaninad lumiseks. Olid vaimustuses.

Ja juba lendasimegi tagasi. Tartus tellisin bussijaama sõiduks Bolti takso. Kuna mina ikka veel köhisin ja Mann samuti hommikuti peale ärkamist vajas torude puhtaks köhimist, siis taksos sai paar korda köhatatud. Seepeale pöördus taksojuht meie poole ja küsis: "Lähete bussiga kuhugi? Kas teid peale ikka võetakse - mõlemad köhite?" Hea oli, et meid taksost välja ei visatud. Bussis olin mina ainuke, kes mõned korrad köhatas. Keegi minu poole hävitavaid pilke ei heitnud, enamik magas niikuinii, buss tuli Peterburist. Kui Riiga jõudsime, oli neid üles ärganud köhijaid seal omajagu. Käisin Eestis ka arsti juures ja lasin vereproovi teha. Kõik  oli korras, välja arvatud, mingid näidud, mis nätasid, et ma olen haige olnud ja Dvitamiini puudus... Säh sulle! Igaljuhul ei hakka ma esimese hooga tablette sööma, vaid püüan iga päev vähemalt 10 min päikese käes olla ja siis järgmine kord teen uue testi.

Õhkutõus Riias

Vahemaandumine Londonis

 Mõlemas lennujaamas oli täiesti tavapärane melu. Palju rahvast ja mõned üksikud maskikandjad.

Nässu sai Eestist kummipõrsa. Sätib selle Kalverile varba peale ja ootab, et siga lendu läheks.

 Nerjas algas tõeline Eestimaa suvi. Kõik oli täpselt nii ilus nagu olema peab.

"Emme, me elame paradiisis!" Käsi püsti, kelle laps on niimoodi öelnud. Need teavad, kui eriline see on, eriti padu-teismelise suust ja just nii Mann siin ühel päeval koolist tulle ütleski. Loomulikult oli oma roll ka, et koolist tulles korjasime ta peale ja läksime alla randa lõunale. Aga nii see elu siin käibki. Käiski!

Olen juba varemgi öelnud, et rohkem kui iseenda pärast siia tulles, olin ma mures ikkagi Manni hakkama saamise pärast. Esimene aasta koduõppel oli täiesti asjata. Lihtsustas vaid minu enda jaoks hüpet tundmatusse vette. Mul oli aega aru saada, kuidas siin asjad käivad. Manni seisukohast oleks olnud kõige mõistlikum ta kohe kohalikku kooli minna, arvestades, et ta keelt ei oska ja nö algkooli viimases klassis (viies klass Eesti mõistes) oleks tal õppekava läbimine kindlasti lihtsam olnud.

Eelmises postituses juba kirjutasin, et ühel hetkel lihtsalt krõks käis ära ja aastaga koolis kogunenud keel pääses lõpuks paisu tagant välja.

Küsisin tema enda arvamust, kuidas ta siis keele suhu sai - ise ta arvab, et keel oli selge juba eelmisel aastal, aga lihtsalt ei julgenud rääkida ja keegi ei sundinud ka. Sel aastal juba esimestes tundides lasti ka Mannil vastata. Ta mäletab selgelt oma esimest lauset muusikaõpetuse tunnis, mille ta pidi õpikust ette lugema ja oma tunnet seepeale, et tuli isegi päris hästi välja. Õpetajad olid öelnud, et sa oled nüüd juba teist aastat siin ja oskad juba kindlasti. Ja siis läkski lahti. Samuti ei mäleta ta, et ta oleks õppinud hispaania keele sõnu, nagu mina iga päev, kui Mann koolist koju jõudis, olla küsinud, et mis sõna sa täna õppisid, see kõik tuli korraga. Täpselt nii nagu taanlasest optometrist aasta tagasi, kui käisime silmi kontrollimas, ütles: see kõik tuleb järsku. Tuligi.

Ühel päeval kui koju jōudsime, parkisime maja ette. Tavaliselt sōidame garaaži. Seepärast polnud Mann jupp aega meie maja ees seisnud ning märkas jälle, kui ilus vaade meil maja eest avaneb. Ja lausus: “Mina ikka mõtlen, et kuidas minuga niimoodi juhtus, et ma sealt pori ja sopa seest sellisesse kohta elama olen sattunud. Ja selle kõige eest pean ma teile tänulik olema. Ja, kellele peate teie tänulikud olema? Ilmselt Jumalale."

Ma taban ennastki samalt mõttelt. Tunnen pidevalt, et ma elan paradiisis.

PS Ma ei kuulu ses mõttes usklikke hulka. Piibel ei ole minu jaoks midagi enamat kui legend põhiseadusest ja kuuluda kogudusse on sama, kui kuuluda kuhugi erakonda. Kuid ma usun siiski universumisse. Lihtsalt ristiusk on lihtsustatud versioon universumi toimimisest: Küsi ja sulle antakse. Tee head ja sulle tehakse vastu. Hoia maailma ja maailm hoiab sind.

Nerjas olema sattunud eestlased tähistasid loomulikult naistepäeva. Roosiõied ja kommikarbid olid kõik omal kohal.

 Õhtuti käime jalutamas

 See oli veel põhimõtteliselt eile.

Neljapäeval tuli Mann koolist ja teatas, et esmaspäevast, 16. märtsist on nad kaks nädalat koduõppel. Saime aru, et nüüd hakkavad siin Itaaliat tegema ja suundusime igaks juhuks poodi varusid täiendama. Olimegi hiljaks jäänud. 

Kätepuhastusvahendid otsas, ok, me neid ei vaja ka. Seebist ju piisab. Seepi siis veel oli, laupäevaks ei olnud seepi ka enam.

Lihaletid tühjad. Laupäevaks olid tühjad ka sügavkülmutatud lihatooted.

 Ja muidugi vetsupaber. Läind! Ok, eile oli vetsupaberit jälle lademetes.

 Siin on tavaliselt sibul, kartul jms.

Nagu Eestiski tegelikult nälga tulemas ei ole, lihtsalt rahvas läheb veidike hulluks. Ise varusime ravi eesmärgil vanakest, cocat ja ingverit ja loomulikult rukkijahu. Seda saab ainult kindlast poest ja ma imestan, et veel keegi peale minu siin ostab rukkijahu. Vana Tallinn saab ka kohe poest otsa, meist jäi riiulile veel viimane pudel.

Ja siis hakkas järjest sotsiaalmeedias levima uudiseid karantiini minemise kohta ja laupäeva õhtul kuulutati see ametlikult välja kogu riigis. Kuni märtsi lõpuni tänavatel liikuda ei tohi, va toidupoodi, apteeki või vanurit abistama ja siis ka võib autos viibida ainult üks inimene. Avatud on ka bensiinijaamad ja tubakapoed ning nii absurdne kui see ka ei ole, juuksurid ja loeriimüügikioskid. Rannad ja laste mänguväljakud piirati juba päev varem lintidega, et koolist vabaks saanud noored ei hakkaks kogunema. Reeglite rikkujaid ootab trahv 500 kuni 2000 euroni.

Mul on tuline kahju, et lugesin just läbi kaks ülipõnevat kriminulli, mis sünnipäevaks sain. Tundub, et tuleb rahulik aeg. Kalver tiris riilulist välja juba Eestis alustatud Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa". Minu lemmiku nr 1. Mul on veel Hargla viimane romaan ootamas.

Kindlasti kedagi huvitab, kuidas me nüüd hakkama saame. Saab ju sellest hiinlase korraldatud tohuvapohust suurima löögi transpordi ja turismisektor. Loomulikult tühistatakse praegu järjest aprilli ja mai broneeringuid ja teisest otsast juba broneeritakse peale. Kui inimeste siseriiklik liikumine lubatakse, siis oleme päästetud.

Tundub, et elu läheb ikka edasi.