Väike karantiiniblogi
1. päev, 15. märts
Hakkab kehtima vähemalt 2 nädalat kestev karantiin kogu riigis. Tänavatel liikuda on lubatud ainult ükshaaval trajektooril kodu - töö - toidupood - tubakapood - pank - juuksur - bensiinijaam. Lubatud on ka koeraga jalutada või minna abivajaja juurde. Sotsiaalmeedias jagatakse kellegi rõdult filmitud kaadreid, kuidas kangekaelsed turistid ikkagi jalutavad Euroopa Balkonil ja politsei neid sealt ära ajab.
Kalver sõitis lennujaama Tiinale ja Kevinile vastu. Kõik lennud toimuvad. Lennujaam on rahulik, keegi ei paanitse ega torma koduriigi poole. Maantee on tühi nagu öösel. Elektroonilised viidad teatavad, et ilma mõjuva põhjuseta reisimine on keelatud. Samas kedagi kontrollimas ei olnud.
Õhtul kell 20 tulid kõik kohalikud terrassidele, rõdudele või oma korteri akendele ja aplodeerisid, avaldades tunnustust kõikidele inimestele, kes epideemia tõttu lisatööd peavad tegema. See hakkab siin nüüd igal õhtul toimuma.
Kõik märtsi lõpu ja peaaegu kõik aprilli broneeringud tühistati.
Hommikul koeraga jalutamas oli täiesti tavaline hommik. Liikusid mõned sõiduautod. Kõrvaltänava ehitusel algas töö. Poodides olevat riiulid jälle kaupa täis. Poodi sisse lastakse ainult jaokaupa. Meie ise lähme homme nädala sisseoste tegema. Kuna bensiinijaamad on avatud, siis üks meie tuttav läks oma rendiautot puhastama (eestlase värk), sest homme nad lähevad Eestisse tagasi. Ta ei saanud seal 10 min toimetada, kui täisrelvastuses politsei lendas peale ja oli ikka päris kuri. Nõuti dokumente ja mingeid tšekke näha, mis kapotile laotati ja siis sealt tuulega minema lendasid. Lõpuks käratati, et viivitamatult kadugu oma koju tagasi. Igasugune muu tegevus peale tankimise on bensiinijaamas keelatud. Seejärel mindi ja võeti tankla teenindaja samuti ette.
Manni koduõppest ei tulnud midagi välja, sest kohalik ekool jooksis kokku.
Aprilli on juba paar uut bronni tehtud. Inimesed ilmselgelt loodavad liikuma saada.
Õhtul saime teada, et Riia lennujaam on homsest kinni. Meie sõbrad siin ei saa homme tagasi minna.
3. päev, 17. märts
Hommikul tuli tänaseks broneering. Hispaaniasse kinni jäänud sakslased tulid Granadast ja ootavad võimalust ära lennata. No, meil kiiret ei ole. Algas eestlaste päästeoperatsioon. Lisaks neile, kelle lend täna ära jäi, on siin veel kohalike eestlaste sõpru ja sugulasi, kes Airbalticuga kuu lõpus pidid tagasi lendama. Nüüd on ettevõtlikud eestlased organiseerimas privaat-tšarterit Malagast Tallinna homme õhtul. Kui see saab teoks, siis homme viime nad kõik lennujaama. Mannile saabusid tellitud kontaktläätsed postimajja. Käisin järel, postkontor on hommikupoolikul avatud. Mõned inimesed ikka liikusid tänavatel, paljudel maskid ees, samuti autod ja rollerid. Mõni liikus ka paarikaupa. Politsei kellegil käsi väänamas ei olnud. Politsei sõidab linnas ringi ja loeb valjuhääldist, et kõigil tuleb kodus püsida. Tundub, et suurem enamus saab asjast päris kenasti aru ka.
Manni koduõpe on kenasti käima läinud. Kõikides ainetes on midagi teha. Mann on ülitubli, muudkui lahendab. Lenguas anti mitme päeva ülesanded korraga kätte ja Mann lahendas kõik korraga ära ka. Ütlesin, et saatku õpetajale ära ja küsigu juurde, siis vaadati mind küll nagu hullu.
Tegin leiba.
Poodi me ei läinudki. Sotsiaalmeedias jagatakse, et kaubad on tagasi, poodi sisenedes tuleb kilekindad kätte panna ja üksteisest meetri kaugusel püsida. Õhtul tuli teade, et eestlaste lennuk homme väljub juba kell 14. Õhtul kell kaheksa olime jälle kõik koos terrassil aplodeerimas. Väga mõnus kogukonna tunne on, inimesed saavad aru, et me oleme selles kõik koos. Kõik on täiesti rahulikud ja mõistlikud. Räägitakse hotellide sulgemisest.
4. päev, 18. märts
Kalver startis hommikul, et viia eestlased lennujaama.
Eestlaste lennuk jõudmas Malagasse.
Poodi jälle ei jõudnud. Saime lahkunud eestlastelt abipakid, jätkub mõneks ajaks jälle.
Mina võtsin Nässuga pikema jalutuskäigu ette. Nii mõnus oli liigutada. Käsi südamel - me ei kohanud ainsatki hingelist lähemal kui 50m, va mõned koerad, kelle peremehed viiruse hirmus üksi jalutama olid saatnud.
Veiniriiul lagunes köögis ära. Lipid vedelevad seina ääres. Küsisin Kalverilt, kas see nüüd jääbki siia vedelema ja ta ütles, et hoiab selle homseks, tegevust peab praegu ajatama. Ei saa kõike ühe korraga ära teha, siis homme ei ole midagi teha.
Oli järjekordne võrratu päev! Kohe lähme terrassile aplodeerima.
5. päev, 19. märts
Eile õhtul teatasid Rio Marina sakslasest kliendid, et neil õnnestus lennukile saada ja panid täna varahommikul minema. Kuna mina olen ootamatult Poska gümnaasiumi 12. klassi sattunud, siis mina õppisin ja Kalver läks koristama. Jutud käivad, et sel nädalal suletakse kõik hotellid ja hostelid. Külaliskorterid nagu meie, võivad edasi tegutseda. See võiks jälle meile kasuks olla. Alumise korteri korteri kliendid pikendasid ühe öö ja pääsevad homme minema. Kalver nägi, kuidas nad hoolimata kahekesi liikumise keelust väravast välja läksid ja ei läinudki palju aega, kui nad politseieskordi saatel koju tagasi tulid ja oma dokumendid esitama pidid. Loodan, et nad nüüd mingit hullu trahvi ei saanud. Päris tõsine on see asi siin. Kõrvalkülas Frigilianas olid mingid lihtsameelsed tahtnud Itaalia kombel naabreid rõõmustada ja laulsid kolmekesi koos! oma maja trepil. Politsei tegi neile reaalselt igale ühele 7000 eurot trahvi.
Koeraga jalutamise kohta tuli uus teade. Jalutada võib oma kodust 300m raadiuses ja kaasas peab olema koera pass, loomulikult ka enda IDkaart, et tõendada, et ikka on tegemist minu koeraga, mitte laenutatuga. Täis jama ju, Nässu on minu nimel passis, aga teoreetiliselt on ta Manni oma. Pm peaks nüüd mina üksi koeraga väljas käima. No, maitea.
Läksin liigutamise mõttes jala poodi, kuna oli ainult nipet-näpet vaja ja jõudsin seljas vedada küll. Poes olid ainult mõned üksikud inimesed. Kell kolm päeval oli vist esimene torm juba poest üle käinud, kui seda enam üldse on. Kõike kaupa oli saada, lihtsalt valik on oluliselt väiksem. Poe ukse ette ja kassade juurde on maha tõmmatud meetrise vahega jooned, et inimesed distantsi hoiaks. Kalver rõõmustab selle üle. Koos me muidugi enam mõnda aega poodi ei saa.
Ringvaates soovitatakse igal õhtul mõnd seltskonnamängu. Eile oli vana hea ülespoomine.
Eile lagunenud veiniriiuli lipid tõsteti täna söögilaua peale. Tegevust tuleb hoida, eks näis kaugele homme selle parandusega jõutakse. Hakkab juba vägisi kohalikku töökultuuri meenutama.
6. päev, 20. märts
Hommikul 7:50 olin Nässuga oma tavapärasel hommikusel jalutusringil. Olen siiani teinud ikka sama ringi, mis enne karantiini, ümber majataguse staadioni, kokku 1km. Olin just jõudnud poole peale, kui Guardia Civil (mupo Eesti mõistes) mu kinni pidas ja teatas, et jalutamine ei ole lubatud. Viitasin oma koerale, et ma ju jalutan temaga. Seepeale küsiti, kus ma elan ja öeldi konkreetselt: pissitad oma koera ainult oma maja ees. NO WALKING! Nässu ei olnud veel kakadagi jõudnud, tal on oma kindlad kohad, kus seda toimetada. Ega midagi, eks ma siis hõõrun edaspidi meie maja ees edasi-tagasi, kuni ta aru saab, et tuleb teha kohe või jääb tegemata. Mingist 300m raadiusest ei ole siin enam juttugi.
Käisin lahkunud sakslaste järel korterit koristamas. Üksi. Kahekesi ju autos olla ei tohi. Võtsin kohe mõnuga, et aega veeta, tegin pikalt ja põhjalikult. Huvitav, et pm on tööl käimine lubatud, aga kui vaja autoga minna, siis autos võib olla ainult üksinda. kuidas see teine pereliige tööle peaks saama?
No nii, täna on juba märgata teatavat rahulolematust rahva seas. Järjest hakkas sotsiaalmeediasse ilmuma postitusi sekeldustest politsei ja guardiaga tänaval. Koeraga jalutajad on pidevalt õiendada saanud, ükskõik kui kaugel sa kodust oled, ikka on paha. Hullem veel, kui sa oled teel poodi või poest koju. See, et võid minna jalgsi poodi tähendab, et võid minna kodule (sel hetkel kui politseiga kohtud) kõige lähemal olevasse poodi, ei ole nii, et sulle meeldib teine poekett või on vaja mingit spetsiifilist asja. Täpselt sama on tubakapoega, need siin asuvad tavalisest toidupoest eraldi. Üks mees, keda peatati kolmel korral teel toidupoodi, suitsupoodi ja koju tagasi, suunati suitsu ostma lähemal olevasse tanklasse ja Lidl asemel kästi minna Mercadonasse. See ei loe, et seda konkreetset marki sigarette müüakse ainult tubakapoes.
Samas mõni ikka hoopleb, et tal õnnestus käia kõigis kolmes Nerja suurimas toidupoes ja lisaks kohtas teel oma linnaosa elanikke kahekesi koos koeraga jalutamas julgelt rohkem, kui miili kaugusel kodust ja ei näinud ühti korravalvurit.
Veel üks uudis liikumispiirangu kohta. Pereliikmete lennujaama viimine ei käigi hädavajaliku transpordi alla. Kel vaja lennujaama minna, peab minema liinibussiga? või tellima transfeer-takso, kusjuures taksos võib lisaks juhile olla ainult üks inimene. Odavam takso-ots Malaga lennujaama on 65€.
See kõik ajab siin inimesi üsna närvi. Pikalt heietati ka eile Frigilianas naabrite rõõmustamiseks laulnud kolmest inimesest, kes kõik olla ühe pere liikmed ja igaüks sai trahvi 7000€. Ühed ütlevad, et see on liig mis liig, teised jälle, et reeglid on kõigile ühesugused.
Selline korralik hirmutamine käib, eks sotsiaalmeediast saab seda kõige adekvaatsemat infot ka.
Ametlikult anti teada, et hotellid ja hostelid uusi kliente lisaks võtta ei või ja olemasolevad kliendid võivad jääda veel maksimaalselt 6 päevaks. Seejärel lähevad hotellid ja hotelli tüüpi turismiettevõtted kinni.
Põltsamaa Kange sinepi-sibulaleib vs küüslauguleib
7. päev, 21. märts
Palju õnne, me oleme juba nädal aega karantiinis olnud. Pole olnud mingit probleemi. Õnneks on siinne rahvas Fred Jüssi poolt eestlastele soovitatud molutamisega ammu harjunud, kellegil pole erilist probleemi mitte millegi tegemisega oma aega veeta. Täna oli esimene päev, kus meil ei olnud samuti pm mitte midagi teha. Eestis elav õde just ütles, et tal ei tule õhtul und, kui ei ole ennast päevase rabelemisega ära väsitanud - no, ei näe probleemi.
AGA see ei ole naljaasi. Kõik teavad, mis toimub täna Itaalias, Hispaania on juba poolega sealmaal ja Eesti võiks oma naiivsed silmad lahti teha. Ainus, mis meid päästab on karantiin - täielik. Pole vaja ära oodata, kui vanureid sadades surema hakkab, meil kõigil on eakaid sugulasi, nad kõik on ohus. Uudistes öeldi, et kusagil hooldekodus on pm kõik patsiendid surnud. See ei ole tavaline viirus, mis nakkab tõesti ainult siis, kui sulle konkreetselt näkku köhitakse, nagu ma omal nahal hiljuti tunda sain. Seekord nakkab see palju salakavalamalt. Palun, püsige kodus!
Mis me siis molutades tegime? Öösel kallas vihma nagu pangest. Selle üle on hea meel, sest esiteks pole kaks kuud sadanud ja teiseks, ehk peseb seda jama õhust ja tänavatelt maha. Täpselt nagu telefoni ilmaennustus lubas, kell 7 oli sadu üle. Hommikul käsin nagu ikka Nässuga väljas, seekord siis tõesti ainult meie enda tänava peal edasi tagasi. Number kahte jõudis ta teha ainult ühe korra (tavaliselt teeb kaks), aga muus osas usun, et oli edukas käik. Siis tuli päike välja ja kuna järgmisteks päevadeks lubatakse pidevat sadu, siis võtsime terrassil Dvitamiini vanne lausa kaks tundi. Siis tuli lõuna, tegin hispaanlaste feria-rooga Patatas asadas rellenas, meie pere suur lemmik. Siis vaatasime kohalikke uudiseid kuni Aktuaalse kaamera uudisteni, mille saatel on hea pesu triikida ja nii ta läkski.
Ahjaa, tõe huvides pean mainima, et veiniriiul sai liimitud juba eile hommikul. Kuna PVAd meil kodus ei olnud ja igasugu tarbekaupa saab ainult hiinlase peost, mis loomulikult on kõik suletud, siis tuli kasutada Margareti liimipulka. Näis, kaua see kestab.
Nüüd siis algas jälle sadu.
8. päev, 22. märts
Hommiku esimene uudis oli, et valitsus pikendas karantiini 15 päeva võrra ehk 12. aprillini. Rahvas on pisut rahulolematu ja suuremates linnades peksti uudise tulles juba potte ja panne rõdudel kokku.
Teine, milles selgust saime, uusi broneeringuid me võtta ei või. Üks õnnetu küsis sotsiaalmeedias, kas kellegil on talle aprillis sümboolse hinnaga majutust pakkuda. Seepeale läks jälle selline torm lahti, et valus oli lugeda. Kutsuti kriminaaliks, teiste tervisest mittehoolijaks ja kästi kodumaale tõmmata.
Tänane jalutuskäik Nässuga ei olnud nii edukas. Tegin küll sama tiiru, mis eilegi, kuid Nässukene ei saanudki hakkama. Küll harjub ära. Linn oli nii kohutavalt vaikne, et keeldusid ja käskusid ütlesin koerale sosistades. Kõvemat häält oleks olnud imelik teha.
Öösel kallas jälle korralikult, sellegipoolest sõitis tsisternauto hommikupoolikul meie tänavalt läbi ja kastis laia kaarega tänavat nii, et kõik tee äärde pargitud autod said ka ära desinfitseeritud.
Täna anti teada, et esimene kohalik politseitöötaja on viiruse tagajärjel surnud. Lisaks on pidevad üleskutsed jagada politseiga kokku krabatud maske ja kummikindaid. Kohalikus lehes kirjutati, et meist 25km eemal linnakeses on üks perearst teinud hoolsalt tööd, olles ise nakatunud. Iga päev olla tal kuni 50 patsienti käinud. Juba on positiivsed ka kaks kolleegi. Seal võib nüüd tõsisemat laksu oodata. Peaminister ütles, et hullem osa ootab veel ees.
Mind hämmastab, et Itaalia alles täna liikumiskeelu kehtestas. Hämmastav vastutustundetus. Eile näidati telekast Roomat, inimesed kõik koperdsid ringi, tegid pilte ja püssimees lihtsalt seisis kõrval. Arvasin, et see on mingi vanem video, aga ju siis ei olnud. Nerjas oleks nad kõik seina äärde pandud...
Meil ei ole ühtegi nakatumist seni tuvastatud.
Õhtul rõdul aplodeerides panime tähele, et päris paljud terrassid jäid tühjaks, aknad olid pimedad. Huvitav, kuhu need karantiinis inimesed kadunud on...
Kui me eile ei teinud midagi, siis täna ei teinud me mitte midagi. Kaheksa päeva möödas, kakskümmend veel minna.
¡Madre mía!
9. päev, 23. märts
No, ei ole meil siin häda mitte kui midagi. Ilmselt oleme niiehknii suht kodused inimesed, seega kodus passimine ei sega meid küll kuidagi.
Maasikakilo hinnaga 2.98 Natuke ikka võib.
Hommikul läks Kalver kohe Rio Marinasse, kuna olime reedel välja kutsunud meie interneti tehniku. Viimased sakslastest kliendid kurtsid hakkiva TV pildi pärast ja kui ma reedel (oli see üldse reede?) koristamas käisin, siis tõesti hakkisid kõik kanalid nii meie kui ka all korteris, mis praegusel ajal, kus info kätte saamine on ülioluline, ei ole üldse aksepteeritav. Loomulikult toimis visiitefekt ja kõik kanalid mängisid tehniku saabudes nagu peab. Arvati, et ehk on võrk ülekoormatud. Ega enam ole vahet ka, kõik korterid on tühjad nagunii.
Mina koostasin nädala menüü ja läksin poodi. Üksi loomulikult. Poe parkla oli autosid täis nagu jõululaupäev oleks saabumas. Kuna ma ei kannata järjekordades seismist, siis hetkeks isegi mõtlesin, et sõidan kohe minema ja tulen homme. Täiesti üllatuslikult ei olnud mingit järjekorda ja poes inimesi suhteliselt hõredalt. Lihtsalt tavaliselt käiekse poes kogu perega, siis nüüd oli iga auto kohta ainult üks inimene. Kohe poe uksel anti kilekindad kätte, mask oli mul endal taskus. Hästi oli, sest ilma maskita inimest vaatavd siin kõik kahtlase pilguga. Kuigi ka siin meedias korrutatakse, et maski peaks kandma ainult haige inimene, siis olgem ausad, praegu peab ikka igaüks kahtlustama, et ta võib haige olla.
Poes oli olukord täiesti normaalne. Lihavalik on taastunud, köögiviljad ka kõik olemas, vetsupaberi mäed. Puudu on värske piim, sellist, mis kuni jaanipäevani säilib on saada, aga ma pole päris kindel, kas seda ikka piimaks nimetada saab, ja spets kohvi, mida meie joome, ei ole ka tagasi jõudnud, kookospiima ei olnud Mercadonas, aga kõrval olevas Supersolis oli täitsa olemas nii, et kogu nimekirja ulatuses kõik kaubad sain kätte.
Meil on veel ühed kliendid, kes sel reedel lendavad tagasi Kanadasse. Neil ei ole autot ja kuna taksodele pandi piirang, et peale võib võtta ainult ühe inimese, siis nad palusid, et ehk oleme nõus neid lennujaama viskama. Muidugi olime, aga igaks juhuks läks Kalver täna veel politseijaoskonda küsima, kas see on ikka ok. No, muidugi ei ole. Kalverile öeldi: You estas en casa ja kliendid mingu taksoga. Mis teha! Mul endal ka süda rahulikum, kui ta praegu kodus püsib, mitte klientide heaolu nimel trahvide või vangistusega riskib.
Ülejäänud päev möödus uudiseid vaadates, lugedes ja kui uni juba väga peale hakkas kippuma, siis triikisin veel viimased pesud.
Saabus ka esimene hea uudis! Malaga maakonnas, kuhu ka meie kuulume, eilse päeva jooksul ei surnud viiruse tagajärjel mitte üks inimene ja uusi nakatunuid tuvastati ainult 15 inimest. Teised Andalucia maakonnad seevastu on küll kõik veel kasvutrendis, aga ma ikkagi usun, et asi hakkab paranema.
Paneb nagu mõtlema, või mis???
10. päev, 24. märts
Kui käekell kuupäeva ei näitaks, ei oleks õrna aimugi, mis kuu- või nädalapäevaga tegu on.
Eilne eufooria lõppes kohe, kui hommikul tuli uudis, et surmajuhtumite arv Andaluusias oli eile 145 ja kogu Hispaanias 514. Madriidis on surnuid nii palju, et kohalikud krematooriumid ei pea mahule vastu ja seetõttu rajati ajutine külmkamber kohalikku jäähalli. Kujutate ette sellist asja Tartus Lõunakeskuse liuväljal? Mul tõmbab süda kokku mõeldes, et Eesti valitsus jätkuvalt ei suuda otsust vastu võtta ja karantiini kehtestada. Meedia jätab mulje, et praegu kehtestatud mõningased liikumispiirangud ongi karantiin. Muidugi ma saan aru, et suur hulk inimesi saab asja tõsidusest aru ja on ennast vabatahtlikku karantiini pannud, aga eile AKs näidati mänguväljakut, mis kubises lastest ja mammadest. Õudne vaadata lihtsalt! Tallinn nüüd suutis oma mänguväljakud ja pargid sulgeda, mujal käib möll ikka edasi. Tegelikult suleti ka Nerjas rannad ja pargid enne, kui peaminister suutis otsustada, aga selline asi kestis ehk ainult päva, kui tuli riiklik otsus täieliku karantiini osas.
Kalver käis täna oma tubaka poes. Pood oli kinni, tuli leppida teises poes pakutava kaubaga. Väljas käimine tekitab siin täielikult uutmoodi aistingu. Selline hirmuga segatud tunne, nagu teeks midagi valesti või keelatut. Et, kui politsei mu kinni peab ja väljas liikumise kohta pärib, siis kas minu põhjendus on ikka piisav või tehakse trahv. Kui Nässuga hommikul väljas käin ja eemalt läheneva auto mootorimürinat kostab, on tunne, et tahaks peitu pugeda, et kükitaks parkivate autode vahele või põikaks kuhugi nuka taha. Kalver ütles, et tal oli täpselt sama tunne. Ausalt öeldes ei tahagi enam kuhugi välja minna. Kodus on turvalisem.
Toidukauplused on teinud viimase nädala statistikat: oluliselt on vähenenud õli ja wc paberi ja lausa 78% on kasvanud õlle müük. Pean ütlema, et veiniriiulid olid samuti pooltühjad, kõnekas on ka see facebookis jagatud pilt, kus taarakonteiner on ülekoormatud.
Mängisime Ringvaates soovitatud järjekordset seltskonnamängu, sai palju nalja. Soovitame.
Panin uue leivajuuretise ka hakkama. Nii see elu siin läheb.
11. päev, 25. märts
Järjekorde võrratu päev!
Mul on kujunenud oma teooria, miks see viirus tabab kõige hullemini Itaaliat ja Hispaaniat. See on selle hirmsa musitamise kombe pärast ja teiseks välisjalanõudega kodus olemise pärast. Nüüd siis jagatakse meedias õpetusi, kus lisaks käte pesule, soovitatakse jalanõud ära vahetada ja inimeste vahel distantsi hoida. Ma arvan, et see elementaarne asi võib põhjamaid päästa.
Täna oli eriti tegutsemisrohke. Eile õhtuks olid meil kehahoid võtnud juba diivani kuju ja saime aru, et nii see enam kesta ei saa. Hommikul läks leib kerkima ja alustasin üle pika aja keeleõpingutega. Tellisin juba suvel endale Amazonist hispaania keele õpiku ja töövihiku, mille järgi Mann eelmisel aastal koolis koos ülejäänud võõramaalastega, kes keelt ei osanud, õppis. Algus on küll väga lihtne, eks olen päris algajate tasemest veidi edasi ka liikunud, näis milleni ta jõuab. Kokku on 14 peatükki, teen ühe päevas. Telekast on nii villand saanud, et hoidsime täna üldse kinni.
Seejärel oli leib juba piisavalt kerkinud ja sai tunni aja pärast valmis, seni lugesin oma apteeker Melchiori. Ja oligi lõunasöögi valmistamise aeg. Kevin tuli leivale järgi ja ajasime tunnikese juttu.
Kuna suurest diivanil istumisest on meid tabanud täielik kangestus, siis õde soovitas Kaisa Pilaatese stuudio live-treeningul osaleda. Kuna me pole pilaatesega varem tegelenud, siis valisime kell 18 algava algajate trenni. Ok, oli tõesti väga soft. Tegime pärast veidi jõutrenni peale ja lõpuks rullisin massaažirulliga oma kanget selga ka, väega hää oli. Homme teeme edasijõudnutega kaasa. Pean otsima youtubest mingi jooga video, sellest tunnen juba ammu puudust. Niuts, praegu tuli korraks nostalgia peale, MyFitness ja Aina jooga, siin sellist luksust ei ole.
Vaatame praegu Pealtnägija saadet. Masendav. Aru ei saa, milleks selline nutulaul. Elu läheb edasi ja mul on tunne, et midagi põnevat ootab ees.
12. päev, 26. märts
Asi hakkab juba rutiinseks muutuma. nagu ei olegi midagi uut kirjutada. Kõik on muutusteta. Praegu on Eesti uudiseid isegi põnevam jälgida, kui kohalikke. Lihtsalt huviga ootan, millal Eesti valitsusel mõistus pähe tuleb. Kogu aeg nagu annab lootust ja siis otsustatakse jälle mingi poolik asi. Nagu Toots, kui tervet otsust vastu ei jõua võtta, siis võetakse poolik. See, mis eile Sportlandis seepeale lahti läks näitas värvikalt, kui hästi eestlased vabatahtlikus karantiinis olla oskavad.
Siin näidati üht videot, kus pisarates arst tunnistas, et on otsustatud vanureid enam mitte aparaatide all hoida. Lihtsalt leevendatakse nende kannatusi, kuni... Aparaate on vaja noorematele. Isegi kui see oli PR trikk, siis igal juhul mõtlemapanev.
Andaluusia on suutnud jääda Hispaania kõige vähem nakatunud piirkonnaks. Eile oli uusi nakatunuid 396. Ealnikke 8,4 miljonit. Meie lähimates külades 20km raadiuses ei ole ühtegi. Kogu Hispaania peale on uute nakatunute hulk kahjuks veel tõusvas joones.
Täna jagati sotsiaalmeedias infot, et politsei kontrollis linna sisenevaid ja väljuvaid autosid, kes oma liikumise kohta piisavat põhjendust ei andnud, pidi tagasi keerama. Jutud käivad ka, et lubatakse viibida autos ka kahekesi, kui mõlemal on maskid ees ja teine isik istub tagaistmel.
Mina tegelesin hommikul oma keeleõpinguga, kuni Kalver mind terrassile kupatas. Täna oli jälle imeline päikeseline päev, võtsime tunnikese Dvitamiini vanne. Lugesin mõnuga oma raamatut edasi ja tegin pooleli oleva õppetöö lõpuni. Siis algas trenn. Tegime Kaisa pilaatese trenni kesktasemele. Minust ei saa vist väga pilaatese fänni. Homme proovin mõne joogavideo leida.
Roland käis leiva järel ja tõi oma aiasaadustest kokku pandud abipakikese. Nii armas.
13. päev, 27. märts
Täna olime korraks tagasi kahe nädala taguses ajas ja oli täiesti tavaline tööpäev. Kurb selle juures on ainult, et meie kanadalasest kliendid, kes pidid olema aprilli lõpuni, otsustasid ikkagi kodumaale tagasi pöörduda ja lahkusid täna. Sai seal siis kohe mõnuga kraamitud ja lõpuks olin ma nii väsinud, et teatasin perele, et täna mina lõunasööki ei tee. Oligi hea, sai kõik toidujäägid ära süüa.
Kalver käis toidupoes ja õnneks on nüüdseks kõik kaubad poodi tagasi jõudnud: kohv, mida meie armastame, cappuccino-jäätis mulle ja shokolaaditükikestega Mannile, üks külmutatud köögiviljapläust, mille me viskame õhtul pannile, kui mingit paremat ideed õhtusöögiks ei ole, ja värske piim.
Seepeale lugesime raamatuid, kuni saabus õhtusöögi aeg ja see oli meil täna hoopiski eriline - koos sõpradega. Loomulikult ei kogunenud me kellegi juurde koju või veel vähem, mõnes mõnusas Nerja restoranis. Kõik olid oma kodus FaceTime's. Oli äärmiselt lõbus ja nagu Kevin järgmisel hommikul tõdes: saime teada, et virtuaalne pidu on täiesti teostatav, kuid pohmell on hommikul täiesti reaalne ning isegi hullem, kui võiks virtuaalsest peost arvata :) ;)
Telekat täna ei vaadanud. Niipalju infot on, et paar päeva on Hispaanias uute nakatunute arv võtnud hoogu veidi maha, surmajuhtumite arv paraku lendab veel püstloodis ülesse.
Päev läks jälle nagu niuhti. Homsega saab kaks nädalat täis. Esialgu ju oligi jutt, et karantiin kestab kaks nädalat. Kui see nüüd olekski kõik, siis peab ütlema, et midagi rasket siin küll ei olnud, isegi mõnus time out. Aga see ei ole kõik, pool on veel ees.
14. päev, 28. märts
Kui seni käis ümberkaudsetel ehitusplatsidel veel kibe töö, siis nüüd teatas peaminister, et kõik mitte hädavajalikud ettevõtted tuleb sulgeda. Rahvas oli juba ammu marus, eriti need, kes ehituste kõrval elavad. Kui muidu sai päeval randa või kuhu iganed minna, siis nüüd olles 24/7 kodus, on ikka päris hirmus päev läbi seda tampimist kuulda.
Airbnb'st tuli teade, et kui ma tahan, võin oma tühjad korterid anda tasuta või sümboolse tasu eest meditsiini ja päästetöötajatele, kes igapäev haigusega kokkupuutudes ei saa enam oma kodudes elada. Homme uurin neid tingimusi lähemalt, ehk annangi.
Eilsel õhtusöögil tuli jutuks, et Terje ja Rolandi naabrimees on väikepõllupidaja ja tema müügiputkas ei käi enam kedagi. Võtsime siis kollektiivse otsuse vastu, et täna hommikul teeme ühiskülastuse. Kuna tema imeväike parkimisala sai meie hulgast kohe täis, siis minul tuli auto jätta sõidutee äärde. Ilmselt seal ei tohi parkida, sest just keset maksmist hakkasid müüja ja see sama põlluharjast onu kisama, millest ma sain aru kaks sõna: coche - auto ja policia - politsei. Politsei oli minu auto taha seisma jäänud. No, parkimistrahv on see viimane, mida ma praegu saada tahaksin nii, et panin oma maasikakastiga ühes kaenlas, tomatid ja pataadid teises, auto juurde jooksu. Õnneks oli policia päris rahumeelne, ei väänanud mind kapoti peale ega midagi. Ütles, et kui ma tahan siin oste teha, siis pean oma auto ikkagi sisse ajama. No problemo.
Ja nagu ikka, kui küsid, siis sulle antakse. Alles ma igatsesin siin Tartu treener Aina joogatrennide järele, kui juba täna olingi tema trennis. Virtuaalselt muidugi, aga seda mugavam ju. Super mõnus.
Nii see päevake jälle läks.
15. päev, 29. märts
Tänane päev sai küll lihtsalt maha magatud. Kõigepealt tegin oma koolitööd. Siis sai paar tundi päevitatud, siis oli lõuna ja peale lõunat me lihtsalt magasime 2,5h ja ärkasime parasjagu "Maskis laulja" ajaks. Kõik. Oli kena päev, nagu ikka.
Positiivne uudis on, et arvatakse ikkagi, et uute nakatanute tipp on saavutatud. Uusi haigeid registreeriti eile 6549, mis on 1670 vähem kui üleeile. Surnute arv paraku ikka tõuseb ja Madriidis sai liuväli ka täis. Nüüd kohandati surnukuuriks lisaks üks ladu, mis on kohe haigla kõrval ja mugav toimetada. Õudne.
Igal õhtul kell kaheksa kogunevad kõik naabrid jätkuvalt rõdudele aplodeerima. Täna, tänu kellakeeramisele, oli esimene õhtu, kus oli väljas veel valge. Saime näha ka, kes kus elab. Ühel rõdul oli vähemalt kümme inimest. Kahtlaselt suur pere neil. Seal läks pärast tantsuks ka. Kui policia seda märkab, siis oioioi.
16. päev, 30. märts
Nüüd on selge, et võtsin liiga suure ampsu, kui plaanisin iga päev ühe peatüki hispaania keele õpikust läbi võtta. Täna pusisin eile pooleli jäänud viiendat lõpuni teha ja kuuendast ainult kolm lehekülge. Sellega läks terve hommik. Peale lõunat istusin veel tunnikeseks, et teha tunnikontroll. Kerge enesepiinamine on alati olnud minu tassike teed.
Kell viis algas meil Aina joogatund ja siis juba saabus õhtu, kus mõnusasti teleka ees istuda saab.
Täna käisime ja lülitasime kõikidest tühjadest korteritest elektri välja. Hea uudis on, et ühe korteri šotlastest kliendid otsustasid kriisiperioodi Nerjas mööda saata ja pikendasid oma olemist.
Üks uus probleem on siin veel inimestele lisandunud - kuna autodega sõidetakse nii harva, siis akud lähevad tühjaks ja on probleeme käivitamisega. Mõni päev tagasi oli meie naabrimees hädas, täna aitas Kalver ühel teisel naabril käivitada.
Sotsiaalmeedias levitati pilte, kuidas kaitseülikondades mehed pritsitünnidega ühte Nerja majja sisenevad. Nerjas on väidetavalt kätte saadud üks Madriidist pärit kodanik, kellel kahtlustatakse koroonaviirust ja käidi tema rendikorterit desinfitseerimas. Nüüd on naabrid paanikas, kuna maja kõrval on kohe toidupood, kus kõik ümberkaudsed koos selle haigega mõnda aega ilmselt koos viibinud on.
Muus osas on muutusteta.
17. päev, 31. märts
Esimene uudis täna oli, et kohaliku Tervisehäirete ja hädaolukordade koordineerimiskeskuse direktor, kes kogu seda olukorda siin juhtinud on ja, kes iga jumala päev hommikust õhtuni telekas pressikonverentsidel rääkis, sai eile koroonaviirusele positiivse diagnoosi. Tal on juba kaks nädalat niimoodi hääl ära olnud, et ma ütlesin kohe, et see ei ole õige asi ja nüüd siis ongi käes. Pressikonverentsid siin on ilma ajakirjaniketa, kõikide küsimused loeb kuskilt kaugemalt ette üks inimene, aga igasugu muid ametimehi seisis seal küll iga päev viirusehaigega kõrvuti.
Eilne statistika oli nii hirmus, et tegi tagasi kõik eelneval kahel päeval langenud numbrid. Tänased olid jälle paremuse poole, aga ega siin enne küll ei julge hõiskama hakata, kui vähemalt nädal aega uusi nakatunuid vähemaks jääb.
Eesti sündmusi vaadates, teeb muret, et sõna hakavad võtma igasugu skeptikud, kes arvavad, et kogu asi on ülepaisutatud ja igal aastal haigestub ja sureb gripiviiruse tüsistustesse 50 kuni 100 inimest niikuinii. Uskuge, see mis toimub Madriidis või Kataloonias, ei ole võrreldav ühegi seni nähtud gripihooajaga. Nüüd ei lubata enam ka matuseid korraldada. Surnut võib ära saatma tulla maksimaalselt 3 inimest.
Kalver käis täna poes ja märkas, et siinsed inimesed on kurvad. Muidu oli toidupood alati sagimist ja rõõmsat elevust täis. Nüüd norutavad kõik omaette, maskid ees ja pilk maas.
Margaret sai täna lenguas (hispaania keel ja kirjandus) hindeks 8. Ilmselt oleks kümnegi saanud, aga ta oli ühe ülesande kahe silma vahele jätnud. Alles see oli paar kuud tagasi, kui ta sai esimest korda 6,5 ja me nii rõõmustasime. Siis veel ütlesin, et aga ühel päeval äkki saab juba 8,5 ja ta välistas selle täielikult. Palun väga!
Ma arvan, et paljud lapsevanemad julgevad peale seda koduõppemöllu oma lastega koduõppele jäädagi. Onju laste kooliharidus üks peamisi põhjusi, miks oma unistuste elluviimist muudkui edasi lükatakse. Tegelikult on see äge, kui esimesed nädalad üle elada. Ja kogu maailm on valla. Ühel päeval...
Šotlasest naabrinaine tõi meile täna omavalmistatud keeksi. Nii armas!
18. päev, 1. aprill
Täna ei toimunud küll mitte midagi. Elu on täielikus rutiinis ja tegelikult on väga mõnus, ei kujuta enam ettegi, et kuidagi teisiti peaks olema. Hommikul õppisin, siis ajas Kalver meid terrassile d-vitamiinile. Vahepeal kerkis leib. Siis oli lõuna, raamatu lugemine ja kell viis algas joogatrenn. Kuhu see päev kadus, mina ei tea.
Nerjas jätkatakse tänavate pritsimisega, linna peale ja poodidesse korda hoidma toodi appi sõjavägi.
Iga päev räägitakse uudistes mingist stabiliseerumisest, aga kui uute nakatanute arv viimasel neljal päeval on olnud 6549 / 6398 / 9222 / 7719, siis ma ei ole päris kindel, mis siin stabiliseerumas on.
19. päev, 2. aprill
Mingisugused sõjaväelased ja soomukid on nüüd teedel autosid kontrollimas. Kohalikud välismaalased on väga häiritud sellise hirmutamise pärast. Meiesuguseid Nõukogude Liidus karastunuid kodanikke jätab ka tank tänaval küll täiesti külmaks. Oli siis keegi neist kinni peetud, nõutud kõik võimalikud dokumendid esitada ja küsitud, kust tuleb-kuhu läheb. Vastas, et poest, mispeale küsiti ostetud kaupa näidata. Näitas siis oma mõned puuviljad ja kala ette ja öeldi, et liiga vähe on. Poes võid käia korra nädalas. Koostasin ise ka nädala menüü ja käisin täna poes. Kõige kauem säiliv kana, mis riiulil, oli 6. aprilli säilivustähtajaga. Kuidas siis nädalaks toitu varuda, kui lihatooted säilivad kõige rohkem 4 päeva?
Jätkuvalt tulevad kõik inimesed igal õhtul kell 8 terrassidele päästeameti ja kõigi teiste kriisitöötajate austuseks aplodeerima. Politsei ekipaažid sõidavad siis mööda linna ja lasevad valjuhääldist Hispaania hümni. Täna jõuti meie tänavale ka. Numbrid on jätkuvalt nii kehvakesed, et see karantiin ei lõppe siin veel nii pea. Saame veel palju plaksutamas käia. Pakun, et aprilli lõpuni.
Tänasega sai läbi mõnepäevane vihm. Nagu ikka tähendab siin vihmaperiood seda, et igal päeval paistab ka päike. Viimased loojuva päikese värvitud pilved triivivad praegu kagu suunas, homsest peaks suvi tagasi olema.
Päeva tippsündmus, tegelikult lausa ajalooline sündmus toimus ka täna: Mann sai lenguas oma esimese 10!!!
20. päev, 3. aprill
Täna tuli uudis, et valitsus peab plaani pikendada karantiini veel 14 päeva, kuna ei ole mõistlik lõpetada piiranguid, kui olukord ei stabiliseerunud. Ja tänaste numbrite järgi ei ole seda märki veel näha. Nii et 26. aprillini.
Tegelikult hakkab siit ja sealt kostma arvamusi, et tuleks ikka hakata piiranguid vaikselt lõdvendama, kuni Punabi tänahommikuse intervjuuni, et surm ongi paratamatu asi siin elus. Mine siis võta kinni. Malagas võeti surnukambrina käiku juba kolmas väga uhke jäähall. Masendav. Nerjas paar päeva tagasi Madriidi haiglast põgenenud kinni püütud noormees osutus korduvtestimisel negatiivseks, nii et püsime jätkuvalt nakatunute arvult nulli peal.
Meie tänane päev oli täiesti rutiinne, välja arvatud Kalveri väike kõrvalhüpe Rio Marinasse, kus suure vihmaga hakkas lagi lekkima ja täna käidi koos Manologa katusel seda auku paikamas. Mina õppisin, tegin süüa, siis lugesime raamatuid ja joogatasime. Kõik. Rohkem poleks jõudnudki.
Juhuu, 20 päeva on juba läinud, 23 on ees. Keegi siin möödunud kellakeeramise peale ütles, et keeraks kohe 4 kuud edasi. Vägisi hakkab tunduma, et oli päris hea plaan.
21. päev, 4. aprill
Siia me sureme. Täna teatatati ametlikult järjekordsest kahest karantiini lisanädalast. Kui seni veel sai elevust tekitada rääkides, mida meie või kõik teised siinsed inimesed teevad, kui karantiin ükskord läbi saab, siis praegu on selline ükskõiksuse tunne. Lõpp on kaugel ja läheb järjest kaugemale. Nagu jõule lükataks kogu aeg edasi. Või nagu õrritatakse millegi ahvatlevaga, mida kuidagi kätte ei saa ja lõpuks enam nagu ei tahagi. Ja seda kõike selle pärast, et need paganama numbrid sugugi alla tulla ei taha. Uusi nakatunuid eile 7026, mida on 400 võrra vähem kui eile.
Kalver käis täna poes, kuna mõned elutähtsad asjad nagu Vana Tallinn ja jäätis olid otsa saanud. Poes olla inimesed veel rohkem norus. Manni nõudmisel tegin täna hernesuppi. Päris hea sai.
Nässu on juba päris segadusse aetud, miks me kogu aeg kodus oleme. Kui nüüd keegi meist korrakski välja läheb, on paanika päris suur. Ma ei kujuta ette, kui Mann tagasi kooli ja meie tööle lähme, kuidas ta siis üksi olemisega jälle harjub.
22. päev, 5. aprill
Saabunud "pühade" ajaga on rannikul nõiajaht lahti läinud. Kardetakse, et Madriidist on tulemas põgenike laviin oma suvekodudesse. Kõik muudkui jagavad sotsiaalmeedias, et kui näete kuskil uusi naabreid, siis kutsuge kohe politsei. Natuke vastik.
Tänased numbrid uute nakatunute osas olid nii tuhande võrra väiksemad, 6023. Tahaks juubeldada, aga ei julge.
Ise veetsime hommikupoole paar tundi terrassil, väga mõnus oli. Jama ainult, et nüüd on mul kõik majas leiduvad raamatud läbi loetud. Ilmselt hakkan otsast jälle pihta. "Tuulte tallermaad" pole juba aastaid taaslugenud.
23. päev, 6. aprill
Oiiii, nüüd küll nagu tahaks natuke hõisata. Täna on juba veidike tunne, et äkki see jant lõpebki ära. Tänased numbrid olid juba OLULISELT kukkunud ja see teeb väga rõõmsaks, 4273 uut positiivset, mis on 1750 võrra vähem kui eile. Alates aprillist oleme tublis languses.
Meil on nüüd koolivaheaeg, mis tähendab, et Mann satub sagedamini oma toast välja tulema. Käib ja teeb külmkapi ust pidevalt lahti, vaatab jupp aega sisse, ohkab ja paneb jälle kinni. Mul on oma taktika, kuidas karantiiniaja ülekaalust kõige kergemini lahti saada - lasta seda üldse mitte tekkida, ehk ei vea koju üleliigset näkitsemist. Naabrinaise keeks meeldis Mannile nii väga, et eile õhtul kell kümme hakati seetõttu veel küpsetama. Ja siis sõid nad Kalveriga selle keeksi kohe ära ka...
Nüüd siis spekuleeritakse, et haigus on maailmas ringelnud juba oluliselt varem ja kõik, kes selle aasta alguses kerges viiruses on olnud arvavad, et neil oli ilmselt samuti juba koroonaviirus. Kalver on jumala kindel, et minul ja Mannil oli see ka. Siiski ma ei usu, et see nii lihtsalt käib. Meil muidugi siin veebruari alguses langes Manni klassi- ja trennikaaslasi küll nagu loogu ja kõik olid hullu köhaga, küllap oli mingi tavaline viirus siiski. Tegin veebruari lõpus Eestis küll vereproovi ja see näitas, et mul on äsja viirus läbi põetud, aga ega siis veel keegi osanud koroonat kahtlustada. Hiinas ma polnud ju käinud.
Kohalikele on muidugi lihavõttenädala ära jäämine tõsine löök. Hispaanlased on väga usklikud ja igasugu protsessioonid, kus pühakujusid ühest kirikust teise veetakse ja, mis alates eilsest siin toimuma pidid, on tühistatud. Uudistes näidati üht linnakest, kus tänavad olid juba äragi ehitud ja nüüd valitses seal tühjus ja vaikus. Ühe rõdu peal oleva tädikese käest küsiti, et mida tema sellest olukorrast arvab ja ta ei saanudki sõna suust, nutt nööris kõri ja see oli nii kurb.
Muus osas oli täiesti tavaline rutiin: väheke õppimist, liiga palju uudiseid ja jooga. Päevad lähevad sellise hooga, et ei saa arugi.
24. päev, 7. aprill
Polegi nagu midagi lisada. Seis on sama. 1400 uut nakatunut on täna rohkem kui eile, ei mingit eufooriat.
Kui uudistest juba mõõt täis sai, sattusin telekas kanaleid tappes mingit hispaania seriaali vaatama. Oli selline klassikaline "Tahmanägu", jäi täitsa juhuslikult pisut kauemaks ette, kuni Kalver küsis, et kas me jäämegi nüüd seda vaatama. Vastasin, et kuulan seda puhtalt keeleõppe pärast, mispeale Kalver ütles, et ta sai aru vähemalt poolest, mis seal räägiti ja ma vastasin, et mina ka. Kalver hakkas suure häälega naerma ja soovitas mul laua taha edasi õppima minna. Ta on siiani seisukohal, et temale hakkab hispaania keel ise külge ja mina muudkui õpin. Tundub, et tal on tõesti ses osas õigus. Ikka oleme ühel pugal. Aga äkki mulle lihtsalt meeldib õppida.
Minu kallis papá sai täna 80 aastaseks. Tegime sel puhul koogi. Palju õnne veelkord!
25. päev, 8. aprill
Tänane päev läks jälle nii kiiresti, et ei jõudnud isegi raamatut kätte võtta. Isver, ma vist ei õppinud täna ka. Päevad on nii sarnased, et enam ei mäleta, mis oli täna, mis eile. See kella keeramine möödunud pühapäeval (oli see ikka möödunud pühapäev?), on mu päevast siiani ühe tunni ära röövinud. Nässu magab ka tund kauem ja eks tema järgi meil see hommikune liigutamine siin käib. Ta on meie uue hommikuse ringiga ka kenasti ära harjunud. Liigutamise mõttes lisasin distantsile ka umbes 60 trepiastet, nii sada viiskümmend meetrit meie majast eemal. Seal tunnen küll, et olen juba keelutsoonis ja süda natuke väriseb. Tuppa jõudes tuleb päeva tähtsaim söögikord ehk hommikusöök, milleks kulub praegu paar tundi. Olen kerges sõltuvuses ETV hommikustest seriaalidest ja siis veel Terevisioon.
Seejärel panin teleka kinni ja leiva kerkima. Siis tegime kõrvalhüppe ühte rendikorterisse. Meil sattus vahepeal klient olema. Lasime patsillidel natuke laagerduda ja täna käisime koristamas.
Siis tuli lõunategu ja avastasin, et mul pole hapukoort. Kalver ütles kohe, et tema ei julge ainult hapukoore järele poodi minna. Täna just jagati infot, et meie toidupoe parklas on politsei ja trahvib neid ullikesi, kes kahe või lausa kolmekesi autoga poodi olid tulnud. Pooleliolev hakklihakaste tuli kõrvale lükata ja kogu pere istus maha järgmise seitsme päeva menüüd koostama. Sushi ja mehhiko tortilla võeti vastu häälteenamusega, kogu ülejäänud menüü ühehäälselt. Homme ja ülehomme on siin seoses suurte pühadega toidupood suletud, seetõttu oli kella kolmeks riiulitelt paras torm üle käinud ja paljud kaubad olid jälle otsas. Kahe poe peale sain ikka kõik vajalikud kaubad kätte.
Lõpuks, kui lõuna valmis ja leib ahjus, sain jälle oma ajud gümnaasiumi füüsikaga krussi ajada. Kevin võttis julguse kokku ja tuli omakandi rahva leivale järgi. Saime natuke aega sotsialiseeruda.
Ja jõudiski kätte aplodeerimise aeg. Tundub, et rahvas hakkab sellest plaksutamisest natuke väsima, vastasmaja terrassid jäävad aina tühjemaks.
Koroonanumbrid olid täna jälle suuremad kui eile. Tundub, et lisaks Madriidile ja Katalooniale, kus stabiilselt haigeid palju, hakkavad nüüd vaikselt kerkima ka kõik seni väga väikeste numbritega silma paistnud piirkonnad. Ma ei ole päris kindel, kas see karantiini värk ikka toimib. 25 päevaga peaks ju kõik haiged olema terveks saanud ja kui kõik kodus püsivad, siis kust neid uusi nakatunuid kogu aeg juurde tuleb? Isegi kui ma olingi kolm nädalat tagasi haige ja nakatasin kodus olles kogu oma pere ära, siis ka nemad peaks ju selle aja peale terveks saanud olema. Miski on mäda siin...
26.-27.päev, 9.-10.aprill
Ütlen ausalt: kergelt hakkab villand saama. Eile õhtul tundsin, et mul ei ole mitte midagi kirjutada. Igasugu mõtteid hakkab pähe tulema. Kogu see asi on nagu liiale läinud ja pole õrnematki aimu, kas suurem enamus maailmast välja lülitada on olnud õige otsus või lihtsalt paanika külvamine. Selline tunne on nagu midagi on jäetud rahvale ütlemata või, mis tõenälisem, riikide valitsused ei tea ise ka, mis toimub. See komöödia, mis kaitsemaskide ümber praegu käib on ka juba üle igasuguse piiri läinud. Ma arvan, et ma lihtsalt põhimõtte pärast ise enam maski ette ei pane. Kilekinnastel ei näe samuti mingit mõtet. Nendest kahjuks loobuda ei saa, ilma ei lasta lihtsalt poodi sisse.
Ilm oli ka eile terve päev pilves.
Täna hommikul päike jälle paistis ja Nässuga tiirul, tabasin end mõttelt, et äh, ainult kaks nädalat veel. Arvestades, millise hooga neli nädalat on läinud, siis need kaks ei ole enam mingi probleem. Ja kohe pirises väike saatan minu õlal, et kes ütleb, et ainult kaks nädalat veel?
Tegelikult tuli mul eile üks hea mõte ka. Kui me sellest supist nüüd veel eluga välja tuleme, siis järgmise aasta märtsi teeme endale täiesti kohustuste vabaks. Oleme nüüd kaks aastat 24/7 oma klientidele saadaval olnud ja see juhtme välja tõmbamine oli silmi avav. Maailm on nii suur ja meil on veel nii palju nägemata. Selle ühe kuu aastas võtame edaspidi ainult iseendale.
Täna olime pool päeva väljas - terrassil. Toast ja diivanist on nii kõrini. Päike kadus pilvekihi taha just siis kui ma päfkadega siruli tõmbasin, aga jäi mõnusalt soojaks, et ei hakanud higistama, aga külm ka ei olnud, just selline super õues olemise ilm. Lugesime raamatuid.
Õppisin muidugi ka. Eile tegin endale parasjagu sõnadetööd, kui Mann tuli ja pistis nina juurde. Hakkasin siis temalt neid sõnu küsima ja nagu oligi arvata, enamust ta ei teadnud. Siis vedas enda inglise keele vihiku välja. Nemad ju õpivad inglise keelseid sõnu hispaania keele baasil, ja hakkas minu käest nende sõnu küsima. Naljakas on, et ta ei teadnud päris paljude sõnade eesti keelset tähendust.
Tänased numbrid on jällegi lootustandvad. Aga noh, lootus on teadagi kelle lohutus. Arvestades, et Itaalias asi ei idane ega mädane, siis mina ei looda siin mitte mütsigi. Las ta olla nagu on.
Viskasin pilgu ka lennukaardile. Nii lennukipuhast õhku ei ole enne näinudki. Airbaltic on päris põnnama löönud ja ära tühistanud kõik lennud kuni juuli kuuni, kaasaarvatud minu maikuu lõpu Tallinna lennu. Ole veel uhke ja plaani otselennuga tulla. Mind muidugi ei ole nii lihtne eemale hoida. Mai lõpus ma tulen Eestisse niikuinii. Meil on vaja naistega spaasse minna.
28. päev, 11. aprill
Kaks päeva olid kõik poed siinkandis pühade puhul suletud ja kuna pühapäeviti on siin niiehknii kõik poed kinni, siis täna oli vallandunud tõsine toiduvarude täiendamise kampaania. Loomulikult oli ka policia sellepeale ärevam ja linna sissesõidul ja toidupoodide juures korraldati kontrolli.
Ikka kahtlustatakse, et Madriidist on suurem hulk inimesi pühadeks rannikule põgenenud ja neid nüüd aetakse paaniliselt taga. Facebookis levis video, kuidas lakkamatu autodevool on suunaga Madriidist välja, kuigi ma ei suuda kuidagi uskuda, et see video paaripäeva tagune olla võiks.
Lisaks jagatakse videosid, kus politsei reaalselt nuiadega mingeid üleannetuid noori inimesi maha peksab ja kui mingi vanaonu vahele üritas minna, sai ise ka koosa. Nerjas on küll nii vaikne ja rahulik nagu vana jumala selja taga. Kuna kõik istuvad valdavalt kodus, siis on terrassidel grillimine väga populaarseks muutunud, mis kortermaja puhul pole naabrite jaoks just kõige meeldivam. Terrassi ust ei saa enam lahti hoida, kõik liha kärsatamise aroomid pressivad sisse.
Esmaspäevast on lubatud tööstustel ja ehitustel jälle tööd alustada. Nemad on ainult 2 nädalat karantiinis olnud. Ei tea, miks neid siin eelistatakse. Laste kooli minemisest pole küll mitte piiksugi räägitud.
Meie ei teinud täna jälle mitte midagi kasulikku. Hakkasin Netflixist üht praegu Hispaanias ülipopulaarset seriaali vaatama, "La casa de papel". Saan panna hispaania keelsed subtiitrid alla, nii on lihtsam jälgida. Vähemalt siiamaani tundub mulle küll, et hispaania keelne kõne on üks keerulisemalt arusaadav keel, vähemalt millega mina kokku puutunud olen. Terve rida uusi sõnu muidugi tuleb ka ette ja püüan neid käigu pealt tõlkida. Huvitav on, et terve rida erinevaid sõnu tõlgitakse eesti keelde ühtmoodi "kurtat", kas google ei ole tõesti suuteline veidi otsesekohesemalt tõlkima. Sõimusõnad on ju ikkagi väga oluline osa keelest ja kultuuri(tuse)st.
Minu kallitega tegime ka ühe tunni pikkuse FaceTime kõne, saime mõnusasti naerda.
29. päev, 12. aprill
Küll on tore, et on pühapäev. Sest just see on koroonaajastu tähtsaim päev nädalas, kõik vaatavad "Maskis lauljat" ja saavad sõpradega kaasa mängida. Täitsa ootan kohe. ❤️
Hommikul poole kümne ajal, olime Nässuga kahekesi üleval ja teised veel põõnasid, kostis uksel vaikne koputus. Tavaliselt läheb Nässu täitsa pööraseks, kui keegi ukse taga on, siis seekord tegi ainult ühe vaikse haugatuse. Ukse taga olid reas kolm shokolaadist jänest ja ülemine naabrinaine oma väikse tütretirtsuga piilumas trepimademel: Felices pascuas! No, kas pole armas.
Kõik saatsid Eestist oma pühadetervitusi, mõnel on isegi isiklik jänes poseerima panna.
Õppisin pool järgmisest peatükist ja vaatasin uue osa La Casa de Papeli, hakkab isegi päris huvitavaks minema. Täna võtsin sõnaraamatu ka ligi. Ma ei tea, kas oleks ikka pidanud. Eestlasele on selline vandumine võõras. Oleks olnud kergem pidada kõiki neid pidevalt korduvaid sõnu lihtsalt kuradiks. Aga äkki on neile kuradi nimetamine hullem patt kui kõigide nende muude elundite ja nendega sooritavate aktide väljendamine. Hullult usklik rahvas ju. Kordagi ei ole tähele pannud, et nad kasutaks vanduses sõna diablo.
Tegin pühade puhul koogi ja sushi. Ja joogatasime ka. Ainal on uus video üles pandud. Lihtsalt super!
Numbrid langevad. Vähemalt uute nakatunute osas tublisti. Ainult surema kipuvad endiselt. Hoolega jagatakse infot, kuidas peaks käituma, et nakatumist vältida. Alates jalanõude ära võtmisest välisukse juures, pm üleüldse võiks välisukse juures ennast paljaks koorida ja kõik sinna maha jätta, siis mobiili desinfitseerida ja käsi pesta. Aga musitamise keelust pole kuskil mitte üks piuks...
30. päev, 13. aprill
Võiks öelda, et kopp on ees. Õppimisest on nii kõrini, samas mitte midagi muud ei ole ka teha, nii istungi jälle õpikute taha. Kalver tundis mulle kaasa, ironiseerides, et oleks ometi pusletki panna, seepeale veetsin tund aega online pusle poodides ja ei suutnud lõpuks ikkagi midagi ära tellida, valik on nii suur.
Tänases Laseris oli lõik kappide koristamisest põhimõttel, et kõigest, mis sulle enam konkreetselt rõõmu ei paku, tuleb loobuda. Mõtlesime, et peaks oma kappe ka koristama hakkama, sest juba pikemat aega on tõsine probleem riiete äramahutamisega ja saime kohe aru, et praegu ei julge küll midagi ära visata, keegi ju ei tea, millal jälle midagi osta saab, mõni vana räbal äkki pakub veel pikka aega rõõmu, et üleüldse on midagi selga panna.
Tänasest alates võib ehitustel jälle tööd teha. Meie lähedal uue korterelamu müüridel läks kibe askeldamine kohe hommikul lahti, kuigi täna sada enamus päevast vihma. Varem võrdus siin vihmane ilma riikliku pühaga.
Kuigi numbrid kukuvad nüüd juba päris kenasti, ei räägi keegi veel normaalsesse ellu tagasipöördumisest. Ses osas on natuke kurb kuulata Austria ja Taani plaanidest tasapisi jälle liikuma hakata. Siin, mulle tundub, et ei tehta sellekohaseid plaanegi veel mitte. Mannil hakkas ekool tänasega jälle pihta.
31. päev, 14. aprill
Tänane päev läks nagu niuhti. Margaretil oli tehnoloogia tunni raames kodutööks ehitada Rube Goldbergi masin, mille tööaeg oleks min 15 sek ja eesmärgiks oli jääkuubiku klaasi saamine. Mann oli ses osas esialgu täiesti osavõtmatu ja kavatses üldse tegemata jätta. Vaatasime YouTube'st erinevaid videosid ja olukord tundus täiesti lootusetu, kuna meil lihtsalt ei ole kodus poiste mänguasju nagu korrusparkla ja mudelautod, samuti ei ole meil mingeid torusid või kanaleid. Vaatasime siis lahtise pilguga ringi ja asusime olemasolevate vahenditega (neli harjavart, kümme tühja õllepurki, kolm raskemat potsikut, paar Nässu palli, 2 karpi doomino klotse, kõik kõvakaanelised raamatud, nöör ja veel mõni pudipadi) tööle. Kolme tunniga olime 8 sekundit kestva mehanismi valmis saanud ja tegime tunni ajase pausi ehk d-vitammini kuuri. Kuna konstruktsioon oli ehitatud kööki, siis pidin lõunasöögi valmistama justkui ämblikuvõrgus sipeldes. Seejärel jätkasime otsaga juba elutoas. Kõige jubedam osa oli doomino ahela ladumine, see kukkus pidevalt poole ladumise ajal kokku ja vallandas kogu ahelreaktsiooni, kuni jääkuubiku klaasi kukkumiseni. Jää asemel kasutasime vannisoola-pallikest. Ma arvan, et kümme korda vähemalt midagi juhtus nii, et sarvilised ja mõni muu peenem sõna lendasid pidevalt ringi ja Kalver sai kõvasti naerda. Tema vastutusala oli robottolmuimejaga masina käivitamine ja esimesed paar meetrit lollikindlat palliveeremist. Igaljuhul oli väga vahva. Kella neljaks saime asja videosse ja elamise ära koristatud.
Numbrid kukkusid täna juba väga kenasti. Ei tea, kas keegi jäi lugemata?
32. päev, 15. aprill
Mida oligi arvata, pooled pühade-nädalavahetusel võetud proovid olid analüüsimata, seega põrutati täna näidud jälle lakke. Seepeale lasti juba ootuspäraselt lahti jutt karantiiniaja pikendamisest 11. maini. Ma söön oma mütsi ära, kui nad ei peaks pikendama.
Pressikonverentsil tõstatati ka küsimus, et miks nüüd, kus me oleme juba üle kuu aja täielikus isoleerituses olnud, ikka uute nakatunute arv nii visalt langeb. Selle peale vastati, et nüüd on hakatud võtma proove ja väheste haigusnähtudega või üldse ilma sümptomiteta inimestelt. Sellega suudavad nad seda näitu veel poole suveni piisavalt kõrgel hoida.
Eile torkas veel ebameeldivalt silma üks kohaliku meedia artikkel, kus räägiti, et laste pikaaegne kodus hoidmine mõjub väga halvasti nii laste kehakaalule, sotsiaalsele suhtlemisele ja õppeedukusele ja laste psüühika kannatab, sest nad on mures oma vanemate pärast, kuna need on kaotanud töö. Ja iroonilisel kombel lugesin kohe analoogse artikli ka eesti meedias. Justkui google translatoriga oleks tõlgitud. Nii Hispaania kui ka Eesti peaministrid peavad täpselt üksühele kõnesid ja kogu valitsuste tegevus on nagu copy paste. Sellised "kokkulangevused" jätavad kuidagi halva tunde. Justkui oleks tsenaarium ette kirjutatud.
Laste kodushoidmise vastu kirjutati, et testimiste alusel lapsed tegelikult olulisel määral ei haigestu ja seetõttu võiks koolid ja lasteaiad vabalt töötada. Varasem statistika on näidanud, et puuduliku algkooli haridusega langetakse secundariast päris kiiresti välja, seega need lapsed, kes peaksid sügisel järgmisse kooliastmesse minema ja nüüd kodus ise õppimisega hakkama eriti ei saa, on suures riskigrupis. Tervelt 14% on õpilasi, kellega õpetajatel puudub igasugune kontakt, sest neil ei ole internetti. 23% õpilastest on peres ainult üks arvuti, millega vanemad üritavad kaugtööd teha ja lapsed õppida. Nüüd jagati sotsiaalmeedias, et ekool jätkub kuni juuni lõpuni ja siis algab suvevaheaeg. Ma ei julge Mannile öeldagi... Tagatipuks ei ole seegi kindel, kas koolid ka septembris avatakse, sest nagu me juba teame, selleks ajaks on ette nähtud uus laine.
Natuke lohutust pakub, et Austria ja isegi Itaalia hakkab vaikselt avanema, lubades avada väiksemaid poode.
Täna käisin toidupoes. Lihtsalt paari asja oli vaja ja maski ka ei pannud ette. Nii, et täielik kriminaal. Panin oma isiklikud kilekindad kätte, sest need poes jagatavad on lihtsalt tohutult ebamugavad ja rikuvad mu poeskäigu elamust. Kui oma kinnastega poodi minna siis peab käed kohepeal desinfitseerimisvahendiga üle laskma. Minu arust oli see seal otsas, aga vahet muidugi ei olnud ka. Loomulikult ei hakka ma kodus poest toodud asju üle pesema ja kasutan ikka jätkuvalt korduvkasutatavat poekotti. Igal asjal on piir.
Poes sain vaikselt naerda ka - üks tädi, tundus kohalik inglane, oli lausa kahe maskiga. Pabermask oli all ja respiraator peal. Ime, et ta üldse hingata sai. Oleks võinud ju kuklasse ka ühe panna, äkki viirus ründab selja tagant. Ok, see oli natuke õel.
33. päev, 16. aprill
Küsisin just Kalverilt, et rääkigu mulle, mis ta täna tegi ja vastus oli, et tegi seda sama, mida viimased 32 päeva. Küsisin seepeale, et mis ma siis blogisse kirjutan, mis me täna tegime ja Kalveri vastus oli: Lugege eelnevat 32 osa.
Ma nüüd üritan keskenduda ja meenutada. Telekas jooksis ka parasjagu kokku, on hea vaikus, et mõelda.
Täna ärkasin vara, pool kaheksa on vara minu jaoks. Viimasel ajal näen väga värvikaid unenägusid, hetkel ei suuda küll meenutada mida. Nässuga oleme oma uue hommikutiiruga juba kenasti harjunud, nüüd on tal asjatoimetusteks uued kohad valitud. Väike sörk treppidel ka, täna lugesin astmed üle, neid on kokku lausa sada. Hommikusöök on minu jaoks päeva tähtsaim osa, kolm võileiba ja Rannahotell. See seriaal hakkab juba kergelt ära tüütama. Siis jäin liiga kauaks internetti midagi vahtima. Ei mäleta mida. Seejärel tegin viimase kahe peatüki peale sõnadetöö. Õpin keskmisele kooliastmele mõeldud õpiku "Hispaania keelt algajatele" järgi ja seal on terve hulk minuarust täiesti ebavajalikke sõnu. Elukutsete peatüki all on näiteks sõna maza - nui, koos muidugi hädavajalike kruvikeerajate, näpitstangide, naelatangide ja labidatega. No, kes kasutab tänapäeval nuia, et seda sõna teadma peaks. Valikuliselt jätan vahele sellised sõnad, mida ma eesti keeleski ei kasuta, näiteks esparadrapo - rullplaaster, piisab, kui tean tirita - plaaster. Ega minu vana pea ei ole nagu prügikast, kuhu kõike sisse toppida võib.
Peale lõunat vaatasin La Casa de Papel 8. osa, homme on viimane. Läks päris põnevaks.
Lõpiks võtsin ette külmkapi pesu, nii tühi pole ta juba ammu olnud. Homme on poepäev. Täna panime perekondlikul üldkoosolekul nädalamenüü jälle paika. Seekord oli juba raskem ja rahval oli palju eriarvamusi, õigemini ei olnud mingeid arvamusi ja kui keegi mingi ettepaneku tegi, olid teised sellele kindlalt vastu. Lõpuks saime tehtud.
Ja nii ta läks.
34. päev, 17. aprill
Täna tegime jälle uudistevaba päeva ja kohe on parem olla. Kalver käis vaatas meie tühjad korterid üle ja peale seda toidupoes. Külmkapp ja veiniriiul on jälle triiki täis. Manniga mängisime laevade pommitamist ja mingil hetkel sattusime koos peegli ees oma hambaid vahtima. Mannil on üks esihammas veidi viltu kasvanud, täiesti minimaalselt, aga preilit häirib ja nõuab breketeid. Näitasin talle siis enda viltuseid hambaid, muidugi mind häirib samuti ja praegu lasevad ka keskealised endale breketeid panna. Seepeale ütles Mann, et ärgu ma hakaku enda peale küll raha raiskama, niikuinii suren varsti ära. Saate aru, juba oodatakse!
Täna õppisin ka uue ameti selgeks. Turismiga on ju kriips peal. Hakkasin juuksuriks, esialgu meeste-. Kalver ütles, et tal ei ole elu sees nii suurt hirmu juukruri ees olnud ja nii värisevate kätega juuksurit ka pole olnud. No, mul on ju see treemor, see on diagnoos, mina ei närveerinud midagi, lihtsalt päevad on nii segamini, et ilmselt unustan pidevalt tabletti võtta, aga Kalver kisendas kui ratta peal. Esiteks ta kartis oma kõrvade pärast ja teiseks, neitsi tähtkuju ju, muretses, et tema soeng ära rikutakse. Juuksed on ju taastuv loodusvara, mis seal karta, kui olekski veidike liuhka läinud. Küsisin, et kas ta Keithi juures ka niimoodi õpetab ja õiendab, aga ei, seal olevat ta täiesti vait. Eks nüüd lasi minu peal kõik paisu tagant välja. Praegu vaatan kõrvalt, et mõni karv ikka veidi turritab veel siit ja sealt, aga ma ei hakka talle seda ütlema.
Ja nii ta jälle läks.
35. päev, 18. aprill
Tänane postitus viibis, sest me kuulume samuti nende vaeste hulka, kellel on peres 1 arvuti ja sellega vaadatakse praegu mingit elutähtsat filmi.
Tänane päev oli nagu ameerika mäed. Esimene pauk oli nii suur, et siiamaani käib pea veidi ringi või on see ginist, mis seepeale joodud sai.
Kõik algas sellest, et tegin klassikalise vea ja lugesin uudiseid. Keegi jagas artiklit, kus oli kirjas, et Hispaania kaalub jätta baarid, restoranid ja hotellid suletuks kuni aasta lõpuni. Sellega saabuks küll meie äri kuulsusetu surm ja jätaks töötuks 5 miljonit inimest Hispaanias. Avada saavad eelkõike need majutusasutused, kus suudetakse tagada võimalikult minimaalne inimestevaheline kontakt ja mis suudavad oma töötajate arvu võimalikult väikse hoida, mis oleks justkui väike lootuskiir meile, aga kuna see toimuma hakkab, ei tea praegu keegi. Igaljuhul tundub, et elul on midagi meile veel pakkuda. Ootan lausa põnevusega.
Loomulikult ajab selline uudis rahva mässama ja Kalver otsustas, et nüüd aitab, me lähme külla. Minul valmis leib ja kuna kauba kojukanne on lubatud, siis mina läksin leiba viima ja Kalveri pakkisime pakiruumi. See oli lõbus sõit, pakiruumist kostus pidevat oigeid ja kobinat, et kas ma vean kartuleid.
Võtsime kaasa ka Nässu pügamise masina, millega saab väga edukalt meeste juukselõikust teha ja ma tuunisin Kevini samuti ära.
Õhtul tuli üks positiivne uudis ka. Nädala pärast lubatakse lastel õue minna. Mis tingimustel, selgub lähematel päevadel.
36. päev, 19. aprill
Täna ma murdusin. Korraks. Eilsed uudised ikkagi suutsid mind rööpast välja ajada. Tavaliselt on olnud nii, et kui mingi jama on, siis aitab magamine ehk hommikuks on alati tuju parem. Täna ei olnud. Kohe kui silmad lahti tegin, tundsin, et kass on peal. Mul on nii kohutavalt kahju, et meie unistuste elu on ribadeks tõmmatud. Mul on kõik, mida ma tahtnud olen. Ma ei suutnud endale uut pusletki tellida sellepärast, et olen seda seni ikka unistuste pildi alusel valinud, mida siis tükk tüki haaval täide viia. Aga mul ei ole praegu unistusi, ma äsja elasin selles. Ei aidanudki muud kui teha korralik pisarakanalite puhastus. Aitas. Meil on nüüd plaan B, juhuks, kui täna sündivad lapsed ei saa kunagi teada, mis asi on turism. Väljaarvatud see, mida nad ajaloo tunnis õpivad.
Täna oli super ilm. Hommikul tegin väikse jalutuskäigu. Viisin pakendid konteinerisse ja käisin apteegis. Tore oli. Ainult hullult palav hakkas, jälle olin unustanud, et 20 kraadiga ei oleks vaja jopet selga panna.
Päevitasime mõnuga, UV oli lausa 7. Oli kohe tunda, kuidas kärsatab, õnneks aegajalt tuli mingi pilvevine ette. Rääkisin Mannile meie plaan B ära ja pakkusin, et kui ta tahab, siis võib Eestisse minna. Saab ju seal ka oma ekooli teha, aga ta oli täiesti üllatunud sellisest ettepanekust ja teatas, et tema ei lähe küll kuhugi.
Ja täna oli ju p ü h a p ä e v. "Maskis laulja" tõi sõbrad jälle kokku. Meie detektiivide meeskond on väga terane.
Hea uudis ka. Kuna kõik on maailmas jätkuvalt s...i, siis meie viimaste klientide järjekordne lend 1. mail on tühistatud ja nad pikendasid oma majutust meil. Tegelikult ma näen, et nad kohe ei tahagi kuhugi ära minna.
Nagu Reet Linna ütleb Prillitoosi lõpus: Elame veel.
37. päev, 20. aprill
Täna on teine päev, kus hoidsin ennast 100% igasugusest meediast eemal ja on kohe parem. Mul pole õrna aimugi, kuhu poole elavate ja surnute numbrid liiguvad, tehku mis tahavad. Mannilt kuulsin nii palju uudiseid, et järgmisel esmaspäeval kehtima hakkav laste liikumisvabadus hõlmab ainult kuni 12a vanuseid lapsi, kuna neil on niikuinii keelatud üksi tänaval liikuda, siis lapsevanem saab seda liikumist piirata ja kontrollida. Vanemad lapsed jätkavad kodusistumise taktikaga.
Ise võtsin täna üleüldse täieliku time out ja ei teinud mitte muhvigi, lõunasööki ka ei teinud. Praegu meenus, kuidas Mann kord lasteaias kasvatajale teatas, et tema emme ei tee kodus üldse süüa. Kasvataja küsis siis, et mida meie peres siis süüakse ja Mann vastas: toorest. Praegugi mul tuleb naer peale, eriti arvestades asjaolu, et nii tol ajal kuni tänase päevani ma põhimõtteliselt iga jumala päev teen neile nii lõuna kui õhtusöögi. Täna sõime eilseid jääke ja grillisin ise ennast terve päeva terrassil, lõpuks küll ainult päikesevarju all ja lugesin raamatut. Suutsin isegi Manni pooleks tunniks voodist välja meelitada. Ma lihtsalt ei saa jätta siinkohal jälle ülistamata Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa" romaanisarja. Kokku on 5 köidet ja vot see on eesti rahva tõde ja õigus, kus tehakse tööd ja nähakse vaeva ja tuleb ka armastus ja kõik läheb üleüldse nii hästi kui minna saab. Vähemalt esimeses kolmes osas. Siis saabusid sõjad ja nõukogude aeg ja sellepärast olen kahte viimast osa lugenud ainult ühe korra. Kolme esimest, nagu kõiki teisigi oma lemmikuid alates Pipi Pikksukast, olen lugenud korduvalt. Saab näha, kas seekord jõuan kaugemale. Midagi masendavat kindlasti lugema ei hakka.
Kell viis algas trenn. Ainal on uus lihastreeningu video üles pandud. Neli päev tagasi juba tegime korra selle järgi ja olime pärast kolme päeva jooksul mõlemad nagu kaigastega peksa saanud. Täna tahtsin kergemat joogat teha, et tegeleda oma keha tasakaalus hoidmisega, aga Kalver nõudis jälle lihastrenni. Jooga paneb temal selja valutama. Nõrk selg siis. Praegu olen küll nii väsinud, et ei jõua eriti diivanilt tõustagi. Mõnus.
38. päev, 21. aprill
Kolmas päev täielikus infovabaduses. Minusugusele kontrollifriigile on see väljakutse. Küll saan üle.
Nii ma ei teagi, mis seis meil siin on, aga ilmselt midagi head ei ole, sest juubeldamist pole kuulda. Tiinalt kuulsin nii palju, kui nende torumees teadis rääkida: Malaga haiglas kedagi intensiivis enam ei olevat; lapsevanemad on avaldanud protesti, et üle 12a vanused lapsed ei tohi esmaspäevast alates välja minna ja üleüldse on suur segadus, kuhu lapsed siis koos ühe vanemaga minna tohivad, kuna praegu on nimetatud, et lapsed võivad kaasa minna sinna, kuhu vanemadki, ehk siis justkui toidupoodi ja apteeki ainult ja uus plaan on, et nina võivad ukse vahelt välja pista kuni 14 aastased; ja Andaluusia piirkonna valitsusjuhud olla tegemas taotlust, et rannikualadel lubataks suveks hotellid ja restoranid mingitelgi tingimustel avada.
Täna käisin Torrox Costal, mis jääb Nerjast 7km kugusele. Turismi keelustamise ajajärgul oleme meie piisavalt hullud, et võtta kortereid juurde. Nüüd on meil üks rendikorter lisaks. Hommik Nerjas oli super soe ja mõnus, läksin Torroxisse t-särgi ja lühikeste pükstega. Kohapeal olles vaatasime terrassil istudes, kuidas ilm muutus 15 minutiga täielikuks stiihiaks. Nerjasse tagasi jõudes oli 12 kraadi ja paduvihmahood lõppesid alles tunni aja eest. Jube, kui külm oli.
Super päev. Eilne vihm on minevik ja suvi on tagasi. Kõigepealt õppisin korralikult. Siis olime jällegi terrassil ja päeva tippsündmus oli grillipidu La Norias. Tegime jälle pattu ja käisime Tiina ja Kevini juures grillimas. Õhtu oli super soe kuni päikese loojumiseni. Mann oli muidugi väga kurb, et tema ei saanud kaasa tulla, aga arvasime, et kahekesi meie auto pakiruumi ei mahu. On siin ju jätkuvalt nõue, et üks inimene auto kohta. Kuigi põhimõtteliselt ei ole kirjeldatud mitu võib olla pakiruumis. Tagasi sõites kobisin ise taha ja ruumi jäi nii palju üle, et oleksime võinud vabalt Manniga seal koos olla. Järgmisest nädalast võib liikuda koos kuni 14a lapsega, siis saame juba koos perega külla minna. Nägime oma tänaval juba tänagi väikeste lastega jalutajaid.
40. päev, 23. aprill
Täna piilusin korraks uudiseid. Tahaks ju, et midagigi paremuse poole liiguks. No visalt, väga visalt. 400+ sureb päevas ja 4000+ saab positiivse diagnoosi ja 3000+ tunnistatakse terveks. Kuna Andaluusia on jätkuvalt kõige väiksema viiruse levikuga piirkond, siis õnneks on hakanud Andaluusia president tegema konkreetsemaid avaldusi, et erinevaid piirkondi tuleb käsitleda erinevalt. Madriid ja Barcelona ei ole võrreldavad väikeste külade ja linnakestega, kus suuremas enamikus ei ole ühtegi nakatunut olnudki. Andaluusias on 100 tuhande elaniku kohta 30 nakatunut. Nõutakse, et hotellid ja restoranid tuleb avada residentidele, isegi lapsed tahetakse koolidesse tagasi lubada. Ei tea, kas see on mingi valimiskampaania või lihtsalt hüüdja hääl kõrbes. Otsustasime, et ootame kuu lõpuni, kui nad siis ka karantiini lõpu edasi lükkavad, oleme sunnitud oma plaan B käiku laskma. Tiina ja Keviniga pookisime meie plaanile veel nüansse lisaks ja sellest sai nüüd plaan B1.
Üleriiklikku karantiini pikendati 9. maini. Alates esmaspäevast peaks olema kõikides apteekides saadaval kirurgilised maskid hinnaga 97 senti tükk.
Täna piilusin korraks uudiseid. Tahaks ju, et midagigi paremuse poole liiguks. No visalt, väga visalt. 400+ sureb päevas ja 4000+ saab positiivse diagnoosi ja 3000+ tunnistatakse terveks. Kuna Andaluusia on jätkuvalt kõige väiksema viiruse levikuga piirkond, siis õnneks on hakanud Andaluusia president tegema konkreetsemaid avaldusi, et erinevaid piirkondi tuleb käsitleda erinevalt. Madriid ja Barcelona ei ole võrreldavad väikeste külade ja linnakestega, kus suuremas enamikus ei ole ühtegi nakatunut olnudki. Andaluusias on 100 tuhande elaniku kohta 30 nakatunut. Nõutakse, et hotellid ja restoranid tuleb avada residentidele, isegi lapsed tahetakse koolidesse tagasi lubada. Ei tea, kas see on mingi valimiskampaania või lihtsalt hüüdja hääl kõrbes. Otsustasime, et ootame kuu lõpuni, kui nad siis ka karantiini lõpu edasi lükkavad, oleme sunnitud oma plaan B käiku laskma. Tiina ja Keviniga pookisime meie plaanile veel nüansse lisaks ja sellest sai nüüd plaan B1.
Üleriiklikku karantiini pikendati 9. maini. Alates esmaspäevast peaks olema kõikides apteekides saadaval kirurgilised maskid hinnaga 97 senti tükk.
Üles vaatav koer ja alla vaatav koer.
41. päev, 24. aprill
Hämmastav kuidas päevad lendavad ilma midagi tegemata. Või noh, midagi ju sai tehtud ka, lihtsalt varem mahtusid need tänased põhitegevused muude toimetamiste vahele nii, et ei märganudki. Jälle üks õppetund - märgata elu väiksemaid detaile.
Täna koostasime kõigepealt nädala menüü, läks seekord kuidagi libedalt. St kõik olid kohe minu ettepanekutega nõus. Seejärel läksile suurele ringsõidule. Kõigepealt veterinaari juurde, sest Nässul kõndis eile karvade peal puuk, mis tuletas meile meelde, et aegajalt tuleb talle puugi- ja kirbuvastane tablett anda. Otsisin vana karbi välja ja oligi täpselt kolm kuud täis. Ilmselt see puuk oli parasjagu lahkumas, kui sai aru, et Nässu on vaksineeritud. Veterinaari uks oli kinni, kuigi tema roller oli maja ees. Seisin hetke nõutult, kui juba lükatigi aken lahti ja teenindati sealt.
Auto oli mul jäänud nii 50m kaugusele ja kui tagasi kõndisin ristus mu tee ühe vanema prouaga. Nii kui tädi mind märkas, nõksatas seisma justkui pidalitõbist nähes. Olen vist ilma maski ja kinnasteta tõeliselt hirmuäratav. Veterinaari juurest sõitsin Iranzosse, kus müüakse rahvusvahelisi toidukaupu. Meil on menüüs kartulivorm ja seda juba ilma jõhvikamoosita ei söö. Ja jõhvikamoosist pole hispaanlased kuulnudki. Seda saab ainult Iranzost. Parklast poe poole kõndides sattus mulle ette üks papi. Samuti ilma maski ja kinnasteta. Jäin temast viisakalt paari meetri kaugusele, et las taat läheb rahulikult, mul ei olnud ju ometigi kuhugi kiiret. Ja siis papi köhatas. Sellist kõige tavalisemat köhatust ja, ma ütlen ausalt, tundsin, kuidas mul käis nõks põlvest läbi. Haigelt paranoiline on see maailm. Iranzos on ukse peal käte desinfitseerimisgeel ja selle kõrval ripuvad pisikesed kilekotid, mitte kindad. Ma ei saa aru, kas neil on kindad otsas ja nad tõesti eeldavad, et ma panen endale kilekotid kätte. Mina igatahes seda küll ei teinud, aga üldsuse närvide rahustamiseks loomulikult desinfitseerisin oma käed.
Mann täna kurtis, et ta igatseb oma rutiini taga. Kooli ajal ta pidi raudselt hommikul 7.24 tõusma, et õigeks ajaks kooli jõuda, isegi vetsust väljumiseks oli tal kindel kellaaeg. Nüüd läheb vahel magama kell 4 öösel ja tõuseb kell 12. Täna rääkisime, et homme lubab vihma. Küsisin, et mis kell sadama hakkab ja Mann vastas, et kell kaks hommikul...
Kalver ütles, et ma oma blogiga vanasid Eestis väga muretsema ei paneks. Vastasin, et ei pane, mul on täna juba parem tuju, mispeale järeldati: Aa, sa pole täna jälle uudiseid lugenud.
Ei ole tõesti
42. päev, 25. aprill
Põrutavad uudised täiesti sisutu päeva lõpuks. Alates 2. maist võivad inimesed ükshaaval kodust välja minna jalutuskäigule või välitreeningule. Eks nüüd lähipäevil kuuleb, kas antakse mingi kohustuslik trajektoor ja distants ka või võib tõesti kohe mäe poole ajama panna. Kahemeetrine ohtuskaugus matkal on niiehknii elementaarne, seal on ikka vaja jalge ette vaadata, ei saa üksteise sabas käia.
Juba homsest pidid mõned maakonnad kusagil rannad avama, kuna lapsed lubatakse õue ja rannas oleks teoreetiliselt ruumi neid hajutada. Saab näha, kas see on mingi libauudis või kuidas inimesed "vaba" liikumisega hakkama saavad.
Lisaks on plaan, et eri piirkonnad hakkavad karantiinist erinevalt välja tulema. Täiesti mõistlik, peaasi, et meie esimesena.
43. päev, 26. aprill
Maailma lõpp ei ole enam kaugel! Praegu sama lugesin uudist uuest normalitadist en Espana ja must-valgel on kirjutatud: Adios a los besos y apretones de manos. Hüvasti suudluste ja käepigistustega. No, seda tahan ma näha. Näomaskid on soovituslikud supermarketis ja ühistranspordis ning kahemeetrine distants võõrastega jääb kohustuslikuks kuni aasta lõpuni. Juba täna, kui lapsed välja lubati, on Barcelonas tehtud piltidel näha tihedamat koos olemist nii, et ega see suuremates linnades ilmselt väga ei õnnestu, kui kõik välja lubatakse.
Täna on juba kogu meedia täis uudiseid, et lähinädalatel hakkavad piirangud kaduma. Juba räägitakse, et mai algusest võib jalutama või jooksma minna ka kahekesi, kui paariline elab samas peres. 11. maist lubatakse avada väiksemaid poode ja restorane.
Dr Kuus hõiskas rõõmust, sest tema pandud koroonaviiruse diagnoos mulle ja Mannile on täna USA teadlaste poolt kinnitust saanud. Üks haiguse sümptomeid, lisaks köhale, mis meil oli, on ka silmapõletik, mis meil mõlemal samuti oli. Ootame igatahes põnevusega ehk õnnestub kunagi antikehade test teha. Loomulikult ma tahaks, et see jama oleks nii lihtsalt läbi põetud. Kuid jäägem realistideks, mul ei õnnestunud nakatada sel juhul Eestis käies mitte kedagi teist ja ka dr Kuus ise on terveks jäänud, kuigi ta tunnistas, et meie Eestis olles ta ennast natuke haigena oli tundnud küll.
Elame, näeme.
44. päev, 27. aprill
Nüüd siis juba tuleb uudistesse ridamisi igasugu plaane, kuidas karantiiniajast väljuda. Praegu jääb selline mulje, et mai lõpuks on põhimõtteliselt karantiini eelne olukord taastatud. Muidugi on siililegi selge, et keegi ei julge võtta vastutust ja seepärast saab kõik olema erilistel turvameetmetel, mis laias laastus üsna jaburad.
Kõigepealt lubati lapsed juba alates eilsest välja. Ühe lapsevanemaga võib korraga väljas olla kuni kolm last. Ema-isa ja kolm last ei ole lubatud ja trahv sellise rikkumise eest on 601 eurot. Samas kui isa on kahe lapsega ja ema ühega, siis võiks ju ok olla, kui nad üksteisest kahe meetri kaugusele hoiavad. Järgmisest nädalast on lubatud ka teistel inimestel väljas jalutamas/sportimas käia. Jalutamisel tuleb hoida vahet 5m, jooksmisel tuleb 10m ja rattaga sõites 20m Selleks, et sportijad, vanurid ja lapsed kõik korraga välja ei satuks on igale vanusegrupile omad ajad päevas ette nähtud. Sportida võib hommikul 7-10 või õhtul 21-23. Penskarid võivad peale hommikusportijaid välja tulla kell 9-14 ja seejärel alles lapsed kell 16-19.
Koolid tahetakse ka kiiremas korras avada, esmajärjekorras algkoolile. Klassis peab õpilaste vahel olema 2m vahed, st klassiruumid paigutatakse ümber ja jagatakse õpilased laiali. Ilmselt hakkab selline õpe toimuma lapse jaoks ülepäeviti, et kõik saaks õppetegevusest osa. Erinevatel klassidel algavad tunnid eri aegadel, sellega hoitakse ära korraga liikumine.
Baarid ja restoranid avatakse loodetavasti 18. mai paiku. Seal piiratakse samuti külastajate arvu ja üks klient/laudkond peab 90 minuti jooksul oma isud rahuldama ja lahkuma.
Kõige lõpuks avatakse hotellid 25. mail, kus samamoodi piiratakse numbritubade kasutamist, buffet hommikusöögid jms olla ajalugu.
Randades tuleb samuti distantsi hoida, esialgu on plaan paigutada tasulised päiksevarjud ja lamamistoolid vastavalt nõuetele, eks saab näha, kuidas nendega saab, kes oma lamamislinadega randa tulevad
Kõik see käib ainult Andaluusia kohta ja on esialgu alles plaan, vajab kongressi kinnitust ning võib ka külade kaupa täielikult erineda.
45. päev, 28. aprill
Täna oli suurepärane päev. Esiteks tuli hommikul ühte korterisse walk in broneering. Kaheks ööks küll, aga abiks ikka. Tööga seoses on lubatud reisida ja majutusteenust pakkuda ja õnneks meil siin ümberringi on suured ehitused kerkimas, seetõttu on Nerjasse vahest ka kaugematel ehitusfirmadel asja. Meie check in on täiesti kontaktivaba ja kõikidele nakkusohtu vältivatele standarditele vastav.
Teiseks oli järjekordne supersoe päev, st 26 kraadi sooja, aga taevas oli kerges pilvevines, nii ei olnud üldse palav ja lasi mõnusasti terrassil raamatut lugeda. Kui nüüd ilmaprognoosi uskuda, algaski suvi, tuleb joped ja teksapüksid kokku pakkida ja voodi alt suveriided välja tirida.
Tegin täna jälle uudistevaba päeva. Kalverilt nii palju kuulsin, et numbrid langevad hoogsalt ja õige saa asi küll olla ei saa. Nüüd on avaldatud ka kõikide väikeste linnade ja külade nakatunute arvud ja Nerjas on positiivse viiruse testi teinud seitse inimest. Kõige muu osas on kord ikka endine, olgugi et lastega on lubatud tunniks ajaks päevas välja minna, siis meie kandis küll mingit olulist liikumise kasvu ei ole märgata. Politsei kimbutab endiselt kodust välja tulnud inimesi ja nii sai täna üks proua trahvi, kuna oli käinud poes ainult paari asja pärast, mis politsei hinnangul ei olnud elutähtsad. Ise käisin ka paari asja ostmas, aga nende hulka kuulus ka vesi, vein ja õlu nii, et ikka elutähtsad kaubad. Nässule närimiskondid ka on ju tähtsad.
Mannil saabub iga päev mingi hetk üleküllastus oma voodist ja internetist, siis me mängime seltskonnamänge. Ma ei kujuta ette praegu peresid väikeste lastega. Meie oma on märgata ainult trajektooril oma toast külmkapini ja tagasi. Eelmine kord kui poes käisin, tundsin, et stress on peal ja kõige parem stressi ravim on ju söömine. Sellepärast lubasin endale kohe kõike, mida hing ihaldas - pasteles de nata, apelsinimarmelaadiga küpsised, shokolaadiga täidetud hommikusöögi padjakesed rändasid korvi ilma mingi süümepiinata. Kaalu pärast ka muretsema ei pea, Mann sööb kõik selle ära enne, kui ma maha istuda saan. Manni esialgu küll veel tulevaste kilode pärast võiks ju muretseda, aga tänapäeval ei tohi lastele kaalu pärast märkusi teha, saavad kohe toitumishäired. Minu onu hoiatas mind kogu mu õrna puberteedi aja, kui ma liiga hea isuga olin, et ma pean oma ema vaatama, kuni olin ehk kolmekümnene, siis ta loobus tõdedes, et ma vist ikkagi ei lähegi emasse. Ei mingeid häireid. No, ma ka ikka loen epistlit rasvarakkude paljunemisest ilma millelegi vihjamata.
46. päev, 29. aprill
Täna olin tubli. Õppisin hoolega hispaania keele prepositsioone ja ebareeglipäraste tegusõnade pööramist. Miks peab olema nii palju ebareeglipäraseid sõnu? Ilm oli täiesti pilvitu, terrassil sai olla ainult päikesevarju all. Isegi ilmateates tuletatakse inimestele meelde, et kasutada tuleb päikesekaitsekreemi.
Kalver läks Rio Marinasse lilli kastma ja sai nii möödaminnes meile ka järgmiseks kuuks ajaks kliendi. Ühe vanema Kanada hollandlasest proua, kes on Nerjasse kinni jäänud. Ta oli just Hispaaniasse saabunud, kui karantiin pihta hakkas ja jättis end ilmselt nimme Kanadasse tagasi pöörduvatest lennukitest maha. Nüüd juba ei teagi, millal ta üleüldse tagasi koju saab. Kuidagi sattus ta Rio Marinas üht teist korterit rentima ja ei olnud sellega üldse rahul. Kui Kalver paar nädalat tagasi lilli kastmas käis, siis proua märkas teda ja tuli rääkima, kas saaks meile alates maist üle kolida. Kalver andis prouale oma tel numbri, et kui tädi soov on kindel, siis andku teada, aga tädi enam kontakti ei võtnud. Mõtlesime, et ju ta siis otsustas ikkagi esialgsesse korterisse jääda. Täna tuli välja, et tädi ei osanud välismaa numbrit telefonis kasutada ja oli terve möödunud nädala üritanud whatsappis suhelda mingi araablasega, kes oli vist nii umbkeelne, et ei suutnud isegi tädile vastata, et ta ei saa muhvigi aru, miks tädi tema juurde sisse kolida tahab.
Ja nii ta päevapealt meie apartmenti tuligi. Kalver aitas tal asju kanda. Tädi olla aednik. Suur armastus taimede vastu lööb niimoodi välja, et kuu ajaga on ta jõudnud terrassile troopilise aia luua, mis nüüd meile üle koliti. Meie terrassil olid eelmise suve potililled koomasse langenud, aga tädi lubas ka need elule tagasi poputada.
Täna võtsin ette riidekapi koristuse. Suur suvi on saabunud, vaja oli talveriided ära panna ja suveriided voodi alt välja otsida. Tegin julmalt ja külmalt. Kõik riided, mis olid alles hoitud lootuses, et ma ennast neisse veel kunagi sisse näljutan, samuti hunnik pulstunud kampsuneid, läksid taaskasutusse. Margareti eelmise aasta suveriietele tegime samuti inventuuri meetodil, "kas see riideese valmistab sulle rõõmu". Tal oli väga raske vahet teha, kas eelmise aasta rõõm mõnest pulstist võiks ka sel aastal korduda, seepärast arendasime seda meetodit veidi edasi "kas see riideese valmistab su emale rõõmu" ja saime nii mõnestki lahti.
Igasugu karantiinist välumise programme tuleb aina juurde ja ei saa enam aru, kas need on plaanid või mingid konkreetsemad otsused. Põhimõtteliselt saab olema neli erinevat faasi, millised piirangud tekivad või kaovad on igas faasis kenasti ära kirjeldatud, aga millal üks või teine faas algab, see on suhteliselt segane jutt. Praegu oleme null faasis ja positiivne on, et kui jõuame esimesse faasi, siis on kohe lubatud ka hotellid ja muud turistimajutusasutused avada. Iseasi on, kust need turistid tulema hakkavad, sest erinevate autonoomsete piirkondade vahel läheb liiklemine lahti alles neljandas ehk viimases faasis. Esimeses faasis on lubatud jälle ka merele minna. Mida veel võiks õnneks vaja olla?
47. päev, 30. aprill
Rahvas hakkab rahutuks muutuma. Täna korraldati meie vastasmaja katuseterrassil sünnipäevapidu. Vähemalt 10 inimest tuli kokku, musid laksusid kõigil mõlemale põsele ja koos lauldi sünnipäevalaulu nii, et terve küla kajas. Üks neist oli isehakanud tenor ja tegi veel mõned valjuhäälsed aariad lisaks. Grill ja chill kogus aina hoogu. Kalver jõudis veel öelda, et vaatame kaua aega läheb enne, kui politsei kohale jõuab ja ei läinud tundigi. Kolm guardia civil ekipaaži lendas kohale ja pidu vaikis. Keegi ikkagi jõudis kaevata. Nii palju, kui mina nägin, siis guardia neile korterisse küll ei läinud, kedagi laiali ei aetud ja seltskond kolis lihtsalt tuppa.
Täna on märgata inimeste rahulolematust valitsuse karantiinist väljumise plaaniga. Laupäevast alates võib kodust välja jalutama minna, aga ainult 1km raadiuses ja koos üke inimesega, kellega koos elatakse. Sportida võib pikemal distantsil, aga ainult üksinda. Autoga kuhugi jalutamiseks või sportimiseks sõita ei tohi. Ja seda kõike ainult hommikul kuni kella kümneni või õhtul alates kaheksast. Päevane aeg jääb penskaritele ja lastele.
Nädala pärast peaks algama esimene faas, siis on lubatud avada hotellid ja baarid-restoranid 30% täituvusega. Paljud restoranid on juba öelnud, et nad pigem jäävad suletuks, sest sellise külastatavusega nad teenivad ainult kahjumit ja riigi toetused võetakse neilt, kes avavad, ära. Esialgu on veel segane, kuidas inimesed restorani minna saavad, kui kodust kaugemale kui 1km liikuda ei tohi. Jätab suhteliselt läbimõtlematu mulje. Hotellid aga küsivad, kes neile üleüldse ööbima peaks tulema, kui maakondade vaheline liikumine on keelatud.
Homne 1. mai on kohalikele eriliselt tähtis püha, kus traditsiooniliselt perekonnad terveks pikaks nädalavahetuseks mere äärde tulevad. Sellega seoses oodatakse jälle Madriidi elanike põgenemiskatseid linnast välja, juba paigaldatakse meie linnakeste sissesõitudele tõkkeid ja homme pidi suurem autode kontrollimine jälle lahti minema.
Suuremad hotellid on oma müügi avanud alles alates juunist. Hinnad paistavad eelmise aastaga suhteliselt sarnased. Välismaalasi sel aastal eriti ei oodata, kuid ega sellest siin vist suuremat lugu polegi, vähemalt meil on siiani suvel 100% kohalikud olnud.
Täna vedelesin terrassil päikesevarju all ja jälgisin pilvi. Taevas oli pilvitu, ainult mäe tagant kerkis väikeseid pilvetutte ja hajus rannikule jõudes laiali. Pilveke pilvekese haaval.
Tervitused Benalmadenast! Aitäh taaskord hea lugemise eest. Oleme perega teie toimetuste pikaaegsed jälgijad.
VastaKustutaLiha säilitamise osas soovitaks nippi, mida ise kasutame: poest saabudes pista liha kohe sügavkülma - säilib vähemalt kuu või kauemgi. ;)
Tervisi ka koolivend Kalverile.