Väike karantiinist väljumise blogi
48. päev, reede, 1. mai
49. päev, laupäev, 2. mai
49. päev, pühapäev, 3. mai
50. päev, esmaspäev, 4. mai
Jätkan oma "väikest" karantiiniblogi uues postituses. Poleks osanud halvimaski unenäos näha, et see nii pikaks võiks venida. Kalver arvas, et jube ebamugav on uue sissekande lugemiseks telefoni ekraani alla kerida, nii ma siis alustan uuelt lehelt ja loodan väga, et seekordne tuleb oluliselt lühem.
Uudistest nii palju, et kõik on ikka üks paras pudru ja kapsad. Igasugu plaane ja kavasid "normaalsesse" ellu tagasi pöördumiseks tuleb igalt poolt, mõni kisub lausa komöödiaks. Olen end teadlikult eemale hoidnud kohalike välismaalaste sotsiaalmeediagruppidest. Enamus neis on üle 70 aastased ja kardavad igat liigutust, vähemalt need, kes sõna võtavad. Kui mõni söandabki mõne julgema avalduse teha, siis tambitakse ta teiste poolt korralikult mutta nii, et vastik lugeda. Täna tekkis huvi, mida hispaanlased ise valitsuse plaanidest arvavad ja lugesin mingit suvalist kohalikku kommentaariumit. Oi, see oli hullem veel. Võib-olla hispaanlased tunnevad oma rahvast paremini, igaljuhul on suurem enamus kindel, et alates homsest hakkavad suured rahvamassid "sporti" tegema ja ennustavad, et kahe nädala pärast hakkab inimesi kukkuma nagu kärbseid. Eks saame näha. Eriti kurjad ollakse Madriidi nö rikkurite vastu, kellel on suvekodud rannikul ja tahavd hirmsasti nädalavahetustel või puhkuseks mere äärde tulla. Need tembeldatakse kõik surmakutsariteks. Mulle tundub, et meie sugused väikelinnad saavad kenasti hakkama, iseasi, mis suuremates linnades toimuma hakkab. Madriidis lõpetas ühte tohutu suurde näitustehalli rajatud haigla tänasest tegevuse, sisseseade hoitakse mõned nädalad veel stardivalmis.
Komöödiaks läks siis, kui hakati kaugemaid tulevikuplaane avalikustama. Seal muidugi ei tea, mis tõsi või mis kellegi hea nali on. Randade avamisest räägitakse, et lamamistoole tuleb hakata internetis ette broneerima, see veel on enamvähem jutt. Ilmselt huumorirubriiki kuulub järjekorra-automaatide sisseseadmine, umbes nii nagu lihaletis. Arendasime siin ise ideed edasi, et guardia civil hüüab seal siis numbreid välja: 351, 353 ja 355 lähevad ujuma, keeravad külge või lubatakse pissile.
Kuid suurem enamus ju lamab lihtsalt liival. Sinna pidi hakatama tükimaad mõõtma. Kõlab naljakalt, kuni nägime videot, kus täna juba tehti Torre del Mar rannal katsetusi traktoriga liiva peale ruudustiku tõmbamisest. Igaüks saab endale 2,5x2,5m rannatüki. Õnneks randades toimuv meid ei puuduta. Me ei käinud eelmine suvi üldse rannas.
Karjalaskepäev. Tänasest võisid kõik inimesed paarikaupa välja minna. Väga paljud kasutasid võimalust. Oli ka suuremaid seltskondi, aga hoiti üldiselt ikka viisakalt 2+2 vahet. Et asjast maksimumi võtta, koostasin meile marsruudi, mis kulges nii palju kui võimalik mööda ringjoont, mille keskpunkt on meie kodu ja raadius 1km. Jalutada on lubatud tund aega, eks see on sümboolne, sest kuidas nad tõestavad, mis kell ma kodust lahkusin. Kuna meie härra magab julgelt kümneni, siis hommikune sport kella kuuest kümneni ei ole meie jaoks, läksime kella kaheksastega. Esialgu tundus tänaval väga vaikne, aga kui keerasime Rio Chillari matkarajale, siis oli inimesi ikka omajagu. Küll mitte nagu Eesti loodusradadel. Maski ei kandnud mitte keegi, kuigi seda on soovitatud. Kõik oli täpselt nii nagu enne karantiiniaega või ehk siiski pisut ülevam. Inimesed tervitasid vastu tulles, isegi autojuhid viipasid. Tundsin, kuidas hing hõiskab. Roitsime mööda täiesti tundmatuid teid Nerja külje all Chillari oru istanduste vahel, kohalikud koerad olid väga üllatunud sellisest voorimisest. Üsna rääbakas on neil see istanduste värk siin, aga mõnus oli.
Jõudsime sellest ringist teha natuke üle 1/3 ehk. Kokku tuli 5,2 km. Läks natuke üle tunni, aga me ikka peatusime ja nautisime vaateid ka.
Võrratu päev. +27 kraadi, terrassil kannatab istuda ainult päikesevarju all, samas toas ka ei taha olla.
Mann hakkas nõudma, et ma õpetaks teda õmblusmasinaga õmblema. Ta tundvat ennast nii mõtetuna, kui midagi ei oska. Kui me kappe koristasime, siis ühe mono ta otsustas päästa juhul, kui sellest saab kahe osalise komplekti teha. Täna siis tegigi. Laps on emasse, õppis väga kiiresti.
Hommikul tegime Nässuga oma vana ringi ümber staadioni, kuna eile õhtul tuli uudis, et koera võib oma päevas 1x lubatud jalutuskäigule kaasa võtta. Ma ei näe, miks ma ei võiks teha hommikuse jalutuskäigu koeraga ja õhtuse siis pereliikmega. Mann ei taha ju üksi jalutada, nii tegin täna õhtuse jalutuskäigu Manniga. Eks siis homme saab Kalver jälle kaasa. Manniga on hea jalutada, ta kõnnib sama kiiresti kui mina või siis kiiremini. Kalver lohiseb alati kuskil taga ja kisub tempot maha ning süüdistab mind, et mina olen pioneer, kes peab alati rinnaga ette suruma. Kui mina võtan tempot maha, et teda järgi oodata, siis võtab tema ka tempo maha. Ma võiks lausa seisma jääda ja ta seisaks ka, 20m kaugemal.
Mann oli täna esimest korda 50 päeva jooksul kodust kaugemal kui 100m. Tegime selfi ja Mann tõdes: Mõlemad täielikult meikimata ja nii kenad neiud ikka. Ütle, seda lapse suud. Ma ei hakkaks muidu siia ilma meigita pilti panema, aga olin nii liigutatud. Minu rahustamiseks lisas ta ka kohe: Täna ju emadepäev. Jah, täna on Hispaania emadepäev. Kuskilt poolt aru küll ei olnud saada. Ütlesin Mannile, et oma kooki ma ootan siis ikka järgmiseks pühapäevaks.
Olime juba tagasiteel, kui üks jooksja meist mööda läks. Meesterahvas oli vist juba pikemalt jooksnud, särk oli läbimärg seljas. Mann tegi fuihh ja ma tõmbasin automaatselt hinge kinni, et ebameeldivaid aroome vältida. Noormehel oli aga parfüümi pudelil vist kork pealt kukkunud, kõndisime tema lõhnapilves veel jupp aega. Kui koroona lõhnaks, oleks palju lihtsam.
50. päev, esmaspäev, 4. mai
Tundub, et iga päevaga ma teen järjest vähem. Päevad lendavad sellise hooga, ei jõuagi rohkem. Ma ei kujuta ette, kuidas sellest laiskuse-mugavustsoonist ühel päeval jälle välja tulema peaks.
Täna hommikusel ringil Nässuga, sõitis policia meist mööda. Vastik tunne käis jälle läbi, kas ma ikka olen lubatud ajal ja lubatud kohas, koos sooviga kuhugi poole jooksu pista ja end ära peita. Seekord sõideti rahulikult edasi.
Kusagil fb grupis jagati infot, et üks juuksur olla põrandaalust teenust pakkunud ja äsja tema juures käinud klient peeti politsei poolt kontrolliks kinni. Politseile jäi silma mehe praeguse aja kohta liigselt toretsev soeng ja ta pidi nad juuksuri juurde juhatama. Mõlemad said trahvi 30 tuhat eurot.
Ise korraldasime samuti illegaalse grillipeo Tiina ja Kevini terrassil. Loodan, et see oli mu viimane sõit auto pakiruumis. Vähemalt sel aastal. Järgmisest nädalast on lubatud ühe pere liikmetel kuni neljakesi autos viibida ja sõprade-sugulaste juurde sõita. Samuti otsustati ümber baaride ja restoranide maksimum täituvuse osas. Nüüd võib olla järgmisest nädalast kuni 50% laudadest hõivatud.
Ise korraldasime samuti illegaalse grillipeo Tiina ja Kevini terrassil. Loodan, et see oli mu viimane sõit auto pakiruumis. Vähemalt sel aastal. Järgmisest nädalast on lubatud ühe pere liikmetel kuni neljakesi autos viibida ja sõprade-sugulaste juurde sõita. Samuti otsustati ümber baaride ja restoranide maksimum täituvuse osas. Nüüd võib olla järgmisest nädalast kuni 50% laudadest hõivatud.
Viimastel päevadel on temperatuur tõsiselt suvine olnud. +27 kraadi varjus, kuid seda varju ei ole meil praegu kuskilt võtta. Tuleb ära kannatada.
51. päev, teisipäev, 5. mai
Olen avastanud ühe asjaliku FB grupi, kus seltskond aktiviste on võtnud vaevaks, kõik ametlikud teadaanded inglise keelde tõlkida ja jõudumööda ka tõlgendada, sest väga tihti on need üsna segaselt kirja pandud, mis pidi kohaliku seadusandluse igivana probleem olema. Kuna terve päev ei ole seal ühtki põnevamat uudist tulnud, panin täna kohaliku TV uudistekanali telekas mängima, et mingit uut infot saada. Tundub, et täna midagi põnevat ei otsustatudki. Ainus, mis silma jäi oli, et tulevikus on õpilaste arv klassis 15.
Tegime täna jälle kodus trenni. Mina lasen ikka Aina veebitrennide järgi, mulle väga meeldib asjatundliku inimese dikteerimise järgi toimetada, Kalver koostas endale oma treeningkava. Ning kui väljas käimine on ametlikult lubatud, siis kuidas sa jätad sellise võimaluse kasutamata, nii käisime veel õhtul kell kaheksa 4 km pikuse jalutusringi ka. Inimesi on ikka kordades rohkem liikumas, kui enne karantiiniaega. Kas nüüd kõik on hakanud liikumisest rõõmu tundma või varem jagunes see seltskond terve päeva peale ja ei torganud nii palju silma, igaljuhul on tänavad ja matkarajad inimestest tulvil ja ega see arusaam distantsi hoidmisest ka eriti kohale ei jõua. Ratturid lasevad ikka grupis ja ka jalutajad on suuremate puntidega.
Alates eilsest on restoranidel lubatud ettetellimisel kaasamüük. Veebi teel või telefonitsi tuleb tellimus esitada ja siis kokkulepitud ajal oma toidule järgi minna. Nägime ainult ühte selliselt tegutsevat inglaste steak house'i ja seal oli lausa väike järjekord. Õlut ja kohvi müüdi ukse ees ka kaasa võtmiseks. Tegime ise ka pattu ja jalutasime oma lubatud 1km raadiusest välja mere äärde. Nii kurb oli kõigist neist suletud restoranidest mööda jalutada. Ega neist ükski enne karantiini aega reeglina 100% täis olnudki. Loodan, et järgmisest nädalast nad julgevad ikka avada. Meie suur lemmik Nerja popim chirinquito Ayo's ootab samuti paremaid aegu.
PS Vaevalt, et on palju majutusasutusi, kes täna saavad kelkida 75% täituvusega. Meie saame!
52. päev, 6. mai
Meil on nüüd nii kujunenud, et ühel päeval jalutan ma Kalverit ja teisel päeval Manni. Mõlemad punnivad kergelt vastu, diivan on neile nii armsaks saanud. Täna oli Manni kord ja vingerdas, mis ta vingerdas, kell kaheksa võtsime ette sama tiiru, mis Kalveriga eelmisel korral. Kui koju jõudsime, ütlesin Mannile, et oli ju tore ja Mann vastas, et lobiseda oli tore küll, aga seda oleks saanud ka kodus voodis teha.
Täna lükati eriolukorra lõppu Hispaanias edasi 26. mai peale. Sellepeale tõusis tohutu rahva pahameel, sest inimesed said aru, et järgmisest esmaspäevast algav karantiinist väljumise 1. faas lükkub ka sellega edasi. Nüüdseks on juba selgitatud, et kõik muud seni planeeritud faasid jäävad ikka endiste kuupäevadega kehtima. Ma ei saagi aru, mis nad selle kuupäevaga mängivad. Öeldud ju on , et on neli faasi, iga üks neist vähemalt kaks nädalat, seega enna juuni lõppu mingit eriolukorra lõppu polegi oodata.
Poes on tekkinud uued defitsiitsed kaubad. Koera kakakotid on otsas, kõigis poodides. Täna tõmbas Nässu ka oma kaelarihma katki ja uut osta pole praegu kusagilt võimalik. Tuli olla leidlik. Käiku läksid väikesed kilekotid, kuhu Manni koolilõunat pakkisin ja kaelarihmaks kohendasime Nässu kutsikapõlve traksid.
53. päev, neljapäev, 7. mai
Esmaspäevast võivad baarid ja restoranid oma uksad jälle avada. Esialgu küll ainult väliterrassid, aga enamus restorane, siin väjaspool toimetabki. Nii tore on vaadata sotsiaalmeediasse järjest enam tulevaid reklaame ja videoklippe, kus restoranid teatavad oma taasavamisest. Normaalse elu tunne hakkab tagasi tuema.
Nüüd on rahval uus probleem. Lastega võib praegu õues olla kell 12-19, aga suur suvi on saabunud ja kui meil siin rannikul on õhutemperatuur +27, siis sisemaal viskab juba +34 peale ja lapsed ei jõua sellise palavusega väljas olla. Valitsus pidi täna seda probleemi arutama.
Kell kaheksa läksime jälle jalutama, saime Tiina ja Keviniga kokku, täiesti seaduslikult, kuna meie kilomeetrised raadiused Rio Chillari lõigul osaliselt kattuvad. Rahvast oli päris palju, paljud nagu ikka suuremate salkadena. Päästeamet sõitis ka mööda, suuremate puntide juures jäi seisma ja ootas, et inimesed laiali tõmbaks, aga ei tuldud isegi autost välja ja ei ole kuulda olnud, et kusagil keegi oleks viimastel päevadel valesti väljas liikumise eest trahvi saanud. Maske ei kanna ka mitte keegi.
54. päev, reede, 8. mai
Oi, kui tige ma hetkel olen! Täna siis tõmmati meie esmaspäevasele faas 1-le vesi peale. Vähemalt nädala istume veel rahulikult kodus edasi. No, mis meil saab selle vastu olla, kodus on ju nii hea. Lihtsalt selline tunne on nagu vanemad oleks mulle lubanud esmaspäeval lõbustusparki minna ja kuna ma olen täna veidi nohune, siis öeldi, et üritus jääb ära. Hästi toetav on lugeda ka kohalike penskarite sellega kaasnevat kiidukoori. Peaasi, et oleks hästi turvaline ja pahad rumalad hispaanlased, kes ronivad kodudest välja ja saavad karja kaupa kokku, võiks üldse kuhugi mujale küüditada.
Nutt kurgus läksin Mannile teatama, et meie esmaspäevaks planeeritud grilli- ja basseinipidu jääb ära. Õnneks võttis ta seda nii rahulikult, et mul hakkas ka pisut kergem. Tegime suurest kurvastusest kaks pitsi Vana Tallinnat.
Kalver käis täna juuksuris. See on sellest nädalast ka veel lubatud. Siin on kombeks, et vähemalt meeste juuksuris on nn elav järjekord. Eestis tänapäeval täiesti mõistetamatu nõukaaegne meetod toimis seni väga lihtsalt, no kuhu sul ikka kiire on, arvestades, et ootamise ajal on juuksuris õlu, kangemad napsud ja kohv tasuta. Nüüd siis tuleb endale juuksurisse minekuks aeg kinni panna. Siinne rahvas, aga ei ole ju niimoodi harjunud, nii kurtis juuksur Keith, et eile jäi neli klienti tulemata ja täna keskpäevaks juba üks. Juuksuri juurde minnes peab sul oma mask ees ja kummikindad käes olema. Kui Kalver enne sisenemist neid ette-kätte pusima hakkas, hakkas juuksur sees naerma ja andis märku, et las olla.
Manniga täna õhtusele jalutuskäigule minek ei läinud enam nii libedalt. Tuli ikka veenda, et me nüüd tõesti lähme välja end liigutama ja esimestel meetritel õues kostus jätkuvalt porinat. Lohutasin ennast ja last, et see on loomulik voodisõltuvusest võõrutamise kõrvalnäht. Täna kohtasime lausa kahte politsei ekipaaži, kuigi peab ütlema, et ühtegi suuremat seltskonda kui kolm inimest meie küll ei kohanud, küll oli nii mõnigi kaitsnud ennast maski ja kummikinnastega. Kui keegi suudaks mulle jalutamise ajal kummikinnaste kandmise pointi selgeks teha?
57. päev, pühapäev, 10. mai
Kui nüüd just midagi ekstraordinaarset ei toimu, jätkaksin oma postitustega üle päeva. Paar päeva tagasi oli Ringvaates üks nõretav lugu perekonnast, kus ema lastega vaevleb juba kaks kuud Hispaanias karantiinis ja isa jäi Soome tööga seoses kinni. See ema siis ütles, et nende päevad on kõik ühetaolised, mispeale Mann mu kõrval kommenteeris: Ja sina pead siin iga päev blogi...
Noh, eile oligi selline poolkõva päev, kus sai tublisti nagu jokutatud.
Päeva tippsündmuseks on kujunenud õhtul kella kaheksane jalutuskäik. Üle päeva koostan uue marsruudi, millekõigepealt läbime Kalveriga ja järgmisel päeval Manniga. Nii oleme sattunud täiesti seni tundmatutesse nukatagustesse. Täna tegime Manniga väikse kõrvalhaagi ka sisse ja mingi hetk ma enam üldse ei hoomanud, kus me oleme, aga välja vedasime.
Üldine meeleolu on jätkuvalt endine. See, kes julgeb piiksatada, et väiksemad ettevõtted lähevad selle piirangute leevendamisega venitamise peale pankrotti, tambitakse teiste poolt kiiresti mutta. Inimelude päästmine on ikka praegu kõige tähtsam. Ma ei ole enam väga kindel, kas ikka on vaja selle elunatukese küljes nii kangesti rippuda. Mulle küll selline maailm ei meeldi. Eriti hale on vaadata, kui telekas näidatakse pidevalt varasemaid kontserte või spordiüritusi ja mõelda, et sellist maailma enam ei tulegi. Ma siiski tahaks loota, et valitsused võtavad ükskord mõistuse pähe. Öeldud ju on see paganama viirus ei kao enam kunagi, meil tuleb lihtsalt õppida sellega elama. Hispaania valitsus lubab, et kui me nüüd oleme algava nädala jooksul hästi tublid lapsed, siis järgmisest esmaspäevast saame ka faas 1-te, nagu suurem osa riigist juba homme.
Ahjaa, emadepäeva tähistasime ka täna. Mõtlesin, et kui ma emadepäevaks kooki tahan saada, siis selle koogi pean ma ise valmis tegema. Hommikul vaatasin retseptist, et parim oleks olnud see juba eelmisel päeval valmis teha, see rong oli paraku juba läinud. Tagatipuks ebaõnnestus kohupiimakreemi, kondenspiima ja vahukoore kokku segamine, millest oleks pidanud tulema kreem koogi vahele, kuid sain ainult imeliku tükislise vedeliku. Kuna torti ei õnnestunud sellest kokku laduda, siis lõin kogu kupatuse koogivormi, vähemalt ei saanud kreemvedelik kihtide vahelt minema joosta. Kook tahenes külmkapis lõunaks päris söödavaks tordilaadseks käkiks. Homme on ilmselt veel parem, kui biskviit rohkem imbunud on. Ja, kui me ei suuda seda ära süüa, siis teen jääkidest moorapead. Need lähevad kindlalt kaubaks. Mannil hakkas emmest hale ja lõi kiirkorras veel ühe küpsisetordi ka kokku. Meie magusasoolikata perel kulub nüüd ilmselt terve nädal sellest kogusest läbi närimiseks.
59. päev, teisipäev, 12. mai
Tänane päev erines teistest. Juba öösel hakkas sadama ja kallas kuni kella üheni päeval. Kui vihm möödus ja päike välja tuli, oli õhk jälle kevadiselt värske. Täna õhtusel jalutusringil Manniga tõdesime, et on selline mõnus eestimaine suveõhtu, pika püksiga ei olnud palav, aga külm ka ei olnud. Kuna Nerja ümber kulgevad tänavad ja rajad on nüüd enamasti läbitud, siis eile õhtul tegime Kalveriga väga põneva tiiru Nerja Capistrano linnaosades, mis Nerja mäekülgi mööda üles tõusevad ja meie terrassilt kätte paistavad, aga kuhu me veel kunagi sattunud ei olnud. Tavapärasest kordusringist Mann keeldus. Tema ei soovi nüüd mõnda aega mäest üles ega ka alla kõndida. Palusin siis näidata, millises suunas me saame oma kodust liikuda, et mägesid vältida. Täna käisime Manni valitud trajektooril, mis kulges Nerjast Marose. Tõusumeetreid tuli 70. Eile oli 115m.
Tundub, et paljud armastavad seda lauget rannikut pidi kulgevat teed, jube tüütu siiberdamine oli. Jooksjaid, rattaga sõitjaid ja kõndijaid ikka tihedalt. Policia sõitis ka paar korda mööda, aga ei tülitanud kedagi, ka mitte kolmekesi kõrvuti jooksvaid mehi, kuigi reeglid näevad ette, et jooksjate vahe peaks olema 10m, ratturitel 20m ja võõrastel kõndijatel 5m.
Tänaste uudiste põhiteema oli, kuidas esmaspäeval esimesse faasi lubatud piirkonnad distantsi hoidmisega hakkama ei saa. Sellele järgnes muidugi kommentaaride sadu, et hispaanlasi ei saa karantiinist välja lasta. Tegelikult näitasid kõik kanalid üht ja sama lõiku Sevillas asuvast baarist, mis tõesti suht tihedalt täis oli, kõik muidugi kallistasid ja musitasid nii nagu vanasti ja kuidas siis policia inimesi sealt välja ajas.
Alates eilsest on lubatud ühe pere inimestel koos autos sõita. See on lubatud ka meil, kes me oleme veel null faasis. Iseasi on, et kahekesi või perega koos ei tohi mitte kuhugi minna, see tekitaks justkui küsimuse, milleks meile siis üldse selline võimalus. Aga täna oli juba märgata mitmeid julgeid kahekesi sõitjaid. Isegi käisime eile Kalveriga kahekesi Frigilianas oma eestlastest sõprade majale pilku peale viskamas. Jälle oli selline kahtlane tunne, et kas oleme asjast ikka õigesti aru saanud või teeme midagi keelatut.
61. päev, neljapäev, 14. mai
Eile oli leivapäev. Sain uued kunded. Tiina ja Kevini naabripoisid said eelmine nädal nende juures illegaalsel klaasikesel veinil minu leiba maitsta ja tellisid järgmiseks korral endale ka pätsikese. Üks neist on iirlane ja teine vist oli waleslane. Minu jaoks põhimõtteliselt inglased, aga brittide jaoks pidi vahet tegemine ülioluline olema. Olgem siis täpsed. Üks neist töötas Nerja ühes parimas restos kokana ja teine kelnerina. Mõlemad nö ametlikult tööl, mis hispaania mõistes tähendab, et ametlikult näidatakse olematut töökoormust ja ülejäänud tundide eest makstakse mustalt. Märtsikuu ametlikke töötunde oli kirja pandud 12 ja mustalt 50 või umbes nii. Siit võib neid vahekordi, mille eest makse makstakse, hoomata. Nüüd on poisid juba kaks kuud tööta kodus olnud ja pole siiamaani sentigi riiklikku toetust saanud. Nad on toetuse saamiseks kõlbulikuks tunnistatud, päevaraha 12eurot välja mõistetud, kuid märtsikuu töötutoetus pidi laekuma alles 1. juunil. Täiesti sürr. Poisid olid ikka väga õnnetu olemisega. Täpselt samasugust infot tuleb sotsiaalmeedias ka teistelt inimestelt. Valitsus on määranud, et kedagi ei tohi rendi, vee, elektri või mis tahes muude maksude tasumata jätmise pärast praegusel ajal teenusest ilma jätta. Võlakoorem kasvab, aga elu ei normaliseeru. Täna juba tuli uus artikkel kusagil, et Malaga kandis on uusi nakatunuid jälle liiga palju juurde tulnud, täitsa hirmuga juba mõtlen, mis meie esmaspäevasest 1 faasist saab...
Eile "sattusime" Tiina ja Keviniga koos õhtusele jalutuskäigule, loooooomulikult hoidsime sotsiaalset distantsi. Vallutasime uue seni külastamata künka Nerjas. Oli väga kena õhtu, prognoosi kohaselt pidi sadama, aga nagu ikka siinkandis enamasti lihtsalt ähvardatakse. Pilved olid see eest jällegi maalilised.
Täna vahetati lõpuks veebruaris tellitud Rootsi onu korteris magamistoa aken. Meil oli vahetus tellitud 4. maiks, kuna veebruaris akent tellides oli see esimene vaba kuupäev rootslase korteris. Vahepeal tekkis aknafirmal raskusi klaasi tarnimisega, kuid nüüd sai töö tehtud. Kalver läks hommikul kell 9 kohale ja kella kolmeks said töömehed valmis. Kalver tuli koju ja teatas, et ta on jumala väsinud, ise lihtsalt passis seal 6 tundi.
Manniga käisime õhtusel jalutuskäigul ja rikkusime kolme seadust. Kõigepealt liikusime oma 1km raadiusest kaks korda kaugemale. Siis ületasime sõiduteed 50m enne ülekäigu rada ja lõpuks ületasime sõiduteed veel punase fooritulega. Ise naersime, et oleks hea, kui meid nüüd vangi pannakse, saaks riigileivale.
62. päev, reede, 15. mai
Tänane päev oli pinget täis - valitsus kogunes otsustama, kas ja kes saab null faasist esimesse. Marupessimistid hakkasid kohe hommikust peale jagama uusi hullult kõrgeid numbreid Andaluusias. Nerjas on sel nädalal tuvastatud lausa 1 uus juhtum, mis teeb kahe kuu jooksul kokku 9 nakatunut ja kõik jagavad pisarates emoticone. Inimesed ei saa üldse aru, et see viirus jääb täpselt sama moodi siia ringlema nagu kõik teised viirused.
Otsustasime Nässul küüsi lõigata. Iseenesest pole seal midagi keerulist, meie hommikune jalutuskäik tänavatel on piisavalt pikk ja Nässu tirib rihmaotsas nii tugevalt, et jalad käivad all ringi. Kalver ei luba tal niimoodi tirida, tema arvates peab koer peremehe jala kõrval käima, mina aga lasen tal nimelt ja võtan seda kui küünte viilimist. Kuid koertel on veel mingisugused lisavarbad, mis vastu maad üldse ei puutu ja minu õuduseks on ühel käpal selle küünis must ehk küünenäsa ei ole näha ja lõikamine on lihtsalt pimesi. Ja esimest korda lõikasin ma näsasse sisse. Õnneks ei olnud Nässul valus, vähemalt ta ei teinud piiksugi, aga õige pea oli igalpool verepiisad maas ja pilt selge, mis juhtunud on. Ja see veri ei jäänud üldse kinni. Puhastasime piiritusega ja sidusime käpa kinni, siis hakkasin googeldama, et mis teha tuleb. Loomulikult ei olnud meil hõbenitraati ega kaaliumpermaganaati ja kuskil ei öeldud, et ärge muretsege, veri jääb ise kinni. Teatasin Kalverile, et nüüd lähme veterinaari juurde. Seal ei võetud varvast isegi lahti, samuti ei antud ühtegi internetis soovitatud vahendit verejooksu peatamiseks. Öeldi, et jääb ise kinni.
Käisime täna Manniga poes. Laps polnud kaks kuud poes käinud ja uus normaalsus oli tema jaoks täiesti ärevakstegev. Pidin 14a inimesele õpetama, kuidas käiakse ses haiges maailmas poes. Kõigepealt tahtis ta parklas minu kõrval käia - ajasin eemale. Eskalaatoril kukkus minuga lobisema -käratasin, et ärgu rääkigu minuga, poes tohib käia ainult üksi. Enne poodi sisenemist pidin hüüdma, et käed desinfitseerida ja kindaid kätte ajades tahtis juba riiulite vahele minna, aga ei tohi. Poes liikusime eraldi ostukärudega. Ühesõnaga tema tahtis tegutseda nii nagu on normaalne ja mina surusin seda temas alla. Ilmselgelt on minu aju juba pestud.
Kell läks. Valitsuse uudiseid ei tulnud, ega tulnud. Kell kaheksa - ei midagi. Aplodeerimas ei käi ka keegi enam. Hakkasime just jalutuskäigule minema, kui Tiinalt tuli sõnum, et nende naabrid hispaanlased hakkasid karjuma. Nüüd on, kas väga head või väga halvad uudised. - Olid head! Esmaspäevast saame me faas 1te.
Baila, baila!
65. päev, esmaspäev, 18. mai
Vabadus! Ega enne ei oska nii mõnestki asjast lugu pidada, kui sellest ilma oled jäänud. Liikumisvabadust peame ja nii iseenesest mõistetavaks, et sellest ilma jäämine tundub absurdsena, Ometi me kõik siin Hispaanias istusime nagu üks mees kaks kuud kodus ja peaaegu ei virisenudki. Täna on see möödas. Malaga provintsis tohime nüüdsest jälle ringi liikuda just nii nagu tahame ja siis kui tahame. See on super! Hommikul sõitsime kahekesi koos sõiduauto salongis (ma ei pidanud enam pakiruumis hinge kinni hoidma) Rio Marinasse. Rootsi onu korteri eelmisel nädalal vahetatud akna ümbrused tahavad viimistlemist. Värvimiseni me täna ei jõudnudki, kerged pahteldused oli vaja ikkagi enne teha, vaatame homme värvimise osas uuesti. Terrass oli kahe kuu jooksul korralikult tolmu ja liiva kogunud, tegime seal suurpuhastuse, kes teab äkki tuleb mõni klient juba homme.... Seepeale suundusime Laderat koristama, kuna sinna tuli hommikul jälle bronn. Oleme saanud püsikunded Madriidi külje alt ühest akendevalmistuse firmast. Nad on meil juba neljandat nädalat esmaspäevast reedeni. Seekord oli meil korter nädalavahetuseks Margaretile välja renditud. Lubasime tal sõbrana külla kutsuda, ja et meil oleks rahulikum ja neil privaatsem, andsime vaba korteri neile. Noortele sobis see nii hästi, et jäädi lausa kaheks ööks. Tagajärjeks kaks lillaks värvitud juustega teismelist ja kaks untsu keeratud vannilina. Vähemalt oma nõud olid hästi puhtaks pesnud.
Ja siis saabus päeva tippsündmus vabaduspidu San Rafaelis. Nüüd on lubatud peod kuni 10 inimesega siseruumides ja kuni 15 inimesega õues. Meid oli ainult tagasihoidlikud 5 inimest ja koer. Nässu oli vabadusest nii vaimustusest, et hüppas kohe basseini ja kuna meist keegi ei teadnud, kas ta ujuda üleüldse oskab, siis hüppas Kalver talle basseini järgi, tuues ohvriks nii oma püksid kui ka pihus olnud e-sigareti. Kõik jäid terveks ja kohe ka selgus, et Nässu oskab ujuda. Vesi oli tõesti juba päris mõnus.
Homseks on meil plaanis Rio Chillari matk, ülehomseks mäematk, neljapäevaks merele minek, sinna vahele kuhugi tahaks panna veel linna peal jalutamise ja ühe vahelepõike Algarrobosse jne.
51. päev, teisipäev, 5. mai
Olen avastanud ühe asjaliku FB grupi, kus seltskond aktiviste on võtnud vaevaks, kõik ametlikud teadaanded inglise keelde tõlkida ja jõudumööda ka tõlgendada, sest väga tihti on need üsna segaselt kirja pandud, mis pidi kohaliku seadusandluse igivana probleem olema. Kuna terve päev ei ole seal ühtki põnevamat uudist tulnud, panin täna kohaliku TV uudistekanali telekas mängima, et mingit uut infot saada. Tundub, et täna midagi põnevat ei otsustatudki. Ainus, mis silma jäi oli, et tulevikus on õpilaste arv klassis 15.
Tegime täna jälle kodus trenni. Mina lasen ikka Aina veebitrennide järgi, mulle väga meeldib asjatundliku inimese dikteerimise järgi toimetada, Kalver koostas endale oma treeningkava. Ning kui väljas käimine on ametlikult lubatud, siis kuidas sa jätad sellise võimaluse kasutamata, nii käisime veel õhtul kell kaheksa 4 km pikuse jalutusringi ka. Inimesi on ikka kordades rohkem liikumas, kui enne karantiiniaega. Kas nüüd kõik on hakanud liikumisest rõõmu tundma või varem jagunes see seltskond terve päeva peale ja ei torganud nii palju silma, igaljuhul on tänavad ja matkarajad inimestest tulvil ja ega see arusaam distantsi hoidmisest ka eriti kohale ei jõua. Ratturid lasevad ikka grupis ja ka jalutajad on suuremate puntidega.
52. päev, 6. mai
Meil on nüüd nii kujunenud, et ühel päeval jalutan ma Kalverit ja teisel päeval Manni. Mõlemad punnivad kergelt vastu, diivan on neile nii armsaks saanud. Täna oli Manni kord ja vingerdas, mis ta vingerdas, kell kaheksa võtsime ette sama tiiru, mis Kalveriga eelmisel korral. Kui koju jõudsime, ütlesin Mannile, et oli ju tore ja Mann vastas, et lobiseda oli tore küll, aga seda oleks saanud ka kodus voodis teha.
Poes on tekkinud uued defitsiitsed kaubad. Koera kakakotid on otsas, kõigis poodides. Täna tõmbas Nässu ka oma kaelarihma katki ja uut osta pole praegu kusagilt võimalik. Tuli olla leidlik. Käiku läksid väikesed kilekotid, kuhu Manni koolilõunat pakkisin ja kaelarihmaks kohendasime Nässu kutsikapõlve traksid.
53. päev, neljapäev, 7. mai
Esmaspäevast võivad baarid ja restoranid oma uksad jälle avada. Esialgu küll ainult väliterrassid, aga enamus restorane, siin väjaspool toimetabki. Nii tore on vaadata sotsiaalmeediasse järjest enam tulevaid reklaame ja videoklippe, kus restoranid teatavad oma taasavamisest. Normaalse elu tunne hakkab tagasi tuema.
Nüüd on rahval uus probleem. Lastega võib praegu õues olla kell 12-19, aga suur suvi on saabunud ja kui meil siin rannikul on õhutemperatuur +27, siis sisemaal viskab juba +34 peale ja lapsed ei jõua sellise palavusega väljas olla. Valitsus pidi täna seda probleemi arutama.
Kell kaheksa läksime jälle jalutama, saime Tiina ja Keviniga kokku, täiesti seaduslikult, kuna meie kilomeetrised raadiused Rio Chillari lõigul osaliselt kattuvad. Rahvast oli päris palju, paljud nagu ikka suuremate salkadena. Päästeamet sõitis ka mööda, suuremate puntide juures jäi seisma ja ootas, et inimesed laiali tõmbaks, aga ei tuldud isegi autost välja ja ei ole kuulda olnud, et kusagil keegi oleks viimastel päevadel valesti väljas liikumise eest trahvi saanud. Maske ei kanna ka mitte keegi.
Oi, kui tige ma hetkel olen! Täna siis tõmmati meie esmaspäevasele faas 1-le vesi peale. Vähemalt nädala istume veel rahulikult kodus edasi. No, mis meil saab selle vastu olla, kodus on ju nii hea. Lihtsalt selline tunne on nagu vanemad oleks mulle lubanud esmaspäeval lõbustusparki minna ja kuna ma olen täna veidi nohune, siis öeldi, et üritus jääb ära. Hästi toetav on lugeda ka kohalike penskarite sellega kaasnevat kiidukoori. Peaasi, et oleks hästi turvaline ja pahad rumalad hispaanlased, kes ronivad kodudest välja ja saavad karja kaupa kokku, võiks üldse kuhugi mujale küüditada.
Nutt kurgus läksin Mannile teatama, et meie esmaspäevaks planeeritud grilli- ja basseinipidu jääb ära. Õnneks võttis ta seda nii rahulikult, et mul hakkas ka pisut kergem. Tegime suurest kurvastusest kaks pitsi Vana Tallinnat.
Kalver käis täna juuksuris. See on sellest nädalast ka veel lubatud. Siin on kombeks, et vähemalt meeste juuksuris on nn elav järjekord. Eestis tänapäeval täiesti mõistetamatu nõukaaegne meetod toimis seni väga lihtsalt, no kuhu sul ikka kiire on, arvestades, et ootamise ajal on juuksuris õlu, kangemad napsud ja kohv tasuta. Nüüd siis tuleb endale juuksurisse minekuks aeg kinni panna. Siinne rahvas, aga ei ole ju niimoodi harjunud, nii kurtis juuksur Keith, et eile jäi neli klienti tulemata ja täna keskpäevaks juba üks. Juuksuri juurde minnes peab sul oma mask ees ja kummikindad käes olema. Kui Kalver enne sisenemist neid ette-kätte pusima hakkas, hakkas juuksur sees naerma ja andis märku, et las olla.
Manniga täna õhtusele jalutuskäigule minek ei läinud enam nii libedalt. Tuli ikka veenda, et me nüüd tõesti lähme välja end liigutama ja esimestel meetritel õues kostus jätkuvalt porinat. Lohutasin ennast ja last, et see on loomulik voodisõltuvusest võõrutamise kõrvalnäht. Täna kohtasime lausa kahte politsei ekipaaži, kuigi peab ütlema, et ühtegi suuremat seltskonda kui kolm inimest meie küll ei kohanud, küll oli nii mõnigi kaitsnud ennast maski ja kummikinnastega. Kui keegi suudaks mulle jalutamise ajal kummikinnaste kandmise pointi selgeks teha?
57. päev, pühapäev, 10. mai
Kui nüüd just midagi ekstraordinaarset ei toimu, jätkaksin oma postitustega üle päeva. Paar päeva tagasi oli Ringvaates üks nõretav lugu perekonnast, kus ema lastega vaevleb juba kaks kuud Hispaanias karantiinis ja isa jäi Soome tööga seoses kinni. See ema siis ütles, et nende päevad on kõik ühetaolised, mispeale Mann mu kõrval kommenteeris: Ja sina pead siin iga päev blogi...
Noh, eile oligi selline poolkõva päev, kus sai tublisti nagu jokutatud.
Päeva tippsündmuseks on kujunenud õhtul kella kaheksane jalutuskäik. Üle päeva koostan uue marsruudi, millekõigepealt läbime Kalveriga ja järgmisel päeval Manniga. Nii oleme sattunud täiesti seni tundmatutesse nukatagustesse. Täna tegime Manniga väikse kõrvalhaagi ka sisse ja mingi hetk ma enam üldse ei hoomanud, kus me oleme, aga välja vedasime.
Ahjaa, emadepäeva tähistasime ka täna. Mõtlesin, et kui ma emadepäevaks kooki tahan saada, siis selle koogi pean ma ise valmis tegema. Hommikul vaatasin retseptist, et parim oleks olnud see juba eelmisel päeval valmis teha, see rong oli paraku juba läinud. Tagatipuks ebaõnnestus kohupiimakreemi, kondenspiima ja vahukoore kokku segamine, millest oleks pidanud tulema kreem koogi vahele, kuid sain ainult imeliku tükislise vedeliku. Kuna torti ei õnnestunud sellest kokku laduda, siis lõin kogu kupatuse koogivormi, vähemalt ei saanud kreemvedelik kihtide vahelt minema joosta. Kook tahenes külmkapis lõunaks päris söödavaks tordilaadseks käkiks. Homme on ilmselt veel parem, kui biskviit rohkem imbunud on. Ja, kui me ei suuda seda ära süüa, siis teen jääkidest moorapead. Need lähevad kindlalt kaubaks. Mannil hakkas emmest hale ja lõi kiirkorras veel ühe küpsisetordi ka kokku. Meie magusasoolikata perel kulub nüüd ilmselt terve nädal sellest kogusest läbi närimiseks.
59. päev, teisipäev, 12. mai
Tänane päev erines teistest. Juba öösel hakkas sadama ja kallas kuni kella üheni päeval. Kui vihm möödus ja päike välja tuli, oli õhk jälle kevadiselt värske. Täna õhtusel jalutusringil Manniga tõdesime, et on selline mõnus eestimaine suveõhtu, pika püksiga ei olnud palav, aga külm ka ei olnud. Kuna Nerja ümber kulgevad tänavad ja rajad on nüüd enamasti läbitud, siis eile õhtul tegime Kalveriga väga põneva tiiru Nerja Capistrano linnaosades, mis Nerja mäekülgi mööda üles tõusevad ja meie terrassilt kätte paistavad, aga kuhu me veel kunagi sattunud ei olnud. Tavapärasest kordusringist Mann keeldus. Tema ei soovi nüüd mõnda aega mäest üles ega ka alla kõndida. Palusin siis näidata, millises suunas me saame oma kodust liikuda, et mägesid vältida. Täna käisime Manni valitud trajektooril, mis kulges Nerjast Marose. Tõusumeetreid tuli 70. Eile oli 115m.
Selliseid nunnusid kõrrelisi kasvab praegu igal pool.
Alates eilsest on lubatud ühe pere inimestel koos autos sõita. See on lubatud ka meil, kes me oleme veel null faasis. Iseasi on, et kahekesi või perega koos ei tohi mitte kuhugi minna, see tekitaks justkui küsimuse, milleks meile siis üldse selline võimalus. Aga täna oli juba märgata mitmeid julgeid kahekesi sõitjaid. Isegi käisime eile Kalveriga kahekesi Frigilianas oma eestlastest sõprade majale pilku peale viskamas. Jälle oli selline kahtlane tunne, et kas oleme asjast ikka õigesti aru saanud või teeme midagi keelatut.
61. päev, neljapäev, 14. mai
Eile oli leivapäev. Sain uued kunded. Tiina ja Kevini naabripoisid said eelmine nädal nende juures illegaalsel klaasikesel veinil minu leiba maitsta ja tellisid järgmiseks korral endale ka pätsikese. Üks neist on iirlane ja teine vist oli waleslane. Minu jaoks põhimõtteliselt inglased, aga brittide jaoks pidi vahet tegemine ülioluline olema. Olgem siis täpsed. Üks neist töötas Nerja ühes parimas restos kokana ja teine kelnerina. Mõlemad nö ametlikult tööl, mis hispaania mõistes tähendab, et ametlikult näidatakse olematut töökoormust ja ülejäänud tundide eest makstakse mustalt. Märtsikuu ametlikke töötunde oli kirja pandud 12 ja mustalt 50 või umbes nii. Siit võib neid vahekordi, mille eest makse makstakse, hoomata. Nüüd on poisid juba kaks kuud tööta kodus olnud ja pole siiamaani sentigi riiklikku toetust saanud. Nad on toetuse saamiseks kõlbulikuks tunnistatud, päevaraha 12eurot välja mõistetud, kuid märtsikuu töötutoetus pidi laekuma alles 1. juunil. Täiesti sürr. Poisid olid ikka väga õnnetu olemisega. Täpselt samasugust infot tuleb sotsiaalmeedias ka teistelt inimestelt. Valitsus on määranud, et kedagi ei tohi rendi, vee, elektri või mis tahes muude maksude tasumata jätmise pärast praegusel ajal teenusest ilma jätta. Võlakoorem kasvab, aga elu ei normaliseeru. Täna juba tuli uus artikkel kusagil, et Malaga kandis on uusi nakatunuid jälle liiga palju juurde tulnud, täitsa hirmuga juba mõtlen, mis meie esmaspäevasest 1 faasist saab...
Eile "sattusime" Tiina ja Keviniga koos õhtusele jalutuskäigule, loooooomulikult hoidsime sotsiaalset distantsi. Vallutasime uue seni külastamata künka Nerjas. Oli väga kena õhtu, prognoosi kohaselt pidi sadama, aga nagu ikka siinkandis enamasti lihtsalt ähvardatakse. Pilved olid see eest jällegi maalilised.
Õhtul kell 22:51 istusin diivanil teleka ees, Kalver oli terrassil ja Mann oma toas. Ühtäkki tundsin, et maja värises. Täiesti ebareaalselt nostalgiline tunne mis saatis mind kogu lapsepõlve, kuna elasime Tartus Puiestee tänava ääres ja see oli Venemaalt läbi Narva Euroopasse suunduv magistraal ning rekkade möödudes maja alati värises. Täpselt nii värises nüüdki, aga ühtku rekkat ei olnud, täielik vaikus oli väljas. Kalver astus tuppa, küsisin, kas ta tundis, et maa värises? Ei tundnud midagi. Teadsin, et on üks leht, mis kõik aktuaalsed maavärinad registreerib ja oligi 3,6 magnituudine maavärin, meist 20km kaugusel. Kohe lõi ka facebooki kihama, epitsentrile lähematel majadel ikka aknaklaasid klirisesid. Väga põnev igatahes. Neid pisemaid värisemisi on siin iga päev, aga kordagi ei olnud veel ise tajunud.
Tänane päev oli pinget täis - valitsus kogunes otsustama, kas ja kes saab null faasist esimesse. Marupessimistid hakkasid kohe hommikust peale jagama uusi hullult kõrgeid numbreid Andaluusias. Nerjas on sel nädalal tuvastatud lausa 1 uus juhtum, mis teeb kahe kuu jooksul kokku 9 nakatunut ja kõik jagavad pisarates emoticone. Inimesed ei saa üldse aru, et see viirus jääb täpselt sama moodi siia ringlema nagu kõik teised viirused.
Otsustasime Nässul küüsi lõigata. Iseenesest pole seal midagi keerulist, meie hommikune jalutuskäik tänavatel on piisavalt pikk ja Nässu tirib rihmaotsas nii tugevalt, et jalad käivad all ringi. Kalver ei luba tal niimoodi tirida, tema arvates peab koer peremehe jala kõrval käima, mina aga lasen tal nimelt ja võtan seda kui küünte viilimist. Kuid koertel on veel mingisugused lisavarbad, mis vastu maad üldse ei puutu ja minu õuduseks on ühel käpal selle küünis must ehk küünenäsa ei ole näha ja lõikamine on lihtsalt pimesi. Ja esimest korda lõikasin ma näsasse sisse. Õnneks ei olnud Nässul valus, vähemalt ta ei teinud piiksugi, aga õige pea oli igalpool verepiisad maas ja pilt selge, mis juhtunud on. Ja see veri ei jäänud üldse kinni. Puhastasime piiritusega ja sidusime käpa kinni, siis hakkasin googeldama, et mis teha tuleb. Loomulikult ei olnud meil hõbenitraati ega kaaliumpermaganaati ja kuskil ei öeldud, et ärge muretsege, veri jääb ise kinni. Teatasin Kalverile, et nüüd lähme veterinaari juurde. Seal ei võetud varvast isegi lahti, samuti ei antud ühtegi internetis soovitatud vahendit verejooksu peatamiseks. Öeldi, et jääb ise kinni.
Käisime täna Manniga poes. Laps polnud kaks kuud poes käinud ja uus normaalsus oli tema jaoks täiesti ärevakstegev. Pidin 14a inimesele õpetama, kuidas käiakse ses haiges maailmas poes. Kõigepealt tahtis ta parklas minu kõrval käia - ajasin eemale. Eskalaatoril kukkus minuga lobisema -käratasin, et ärgu rääkigu minuga, poes tohib käia ainult üksi. Enne poodi sisenemist pidin hüüdma, et käed desinfitseerida ja kindaid kätte ajades tahtis juba riiulite vahele minna, aga ei tohi. Poes liikusime eraldi ostukärudega. Ühesõnaga tema tahtis tegutseda nii nagu on normaalne ja mina surusin seda temas alla. Ilmselgelt on minu aju juba pestud.
Kell läks. Valitsuse uudiseid ei tulnud, ega tulnud. Kell kaheksa - ei midagi. Aplodeerimas ei käi ka keegi enam. Hakkasime just jalutuskäigule minema, kui Tiinalt tuli sõnum, et nende naabrid hispaanlased hakkasid karjuma. Nüüd on, kas väga head või väga halvad uudised. - Olid head! Esmaspäevast saame me faas 1te.
Baila, baila!
65. päev, esmaspäev, 18. mai
Vabadus! Ega enne ei oska nii mõnestki asjast lugu pidada, kui sellest ilma oled jäänud. Liikumisvabadust peame ja nii iseenesest mõistetavaks, et sellest ilma jäämine tundub absurdsena, Ometi me kõik siin Hispaanias istusime nagu üks mees kaks kuud kodus ja peaaegu ei virisenudki. Täna on see möödas. Malaga provintsis tohime nüüdsest jälle ringi liikuda just nii nagu tahame ja siis kui tahame. See on super! Hommikul sõitsime kahekesi koos sõiduauto salongis (ma ei pidanud enam pakiruumis hinge kinni hoidma) Rio Marinasse. Rootsi onu korteri eelmisel nädalal vahetatud akna ümbrused tahavad viimistlemist. Värvimiseni me täna ei jõudnudki, kerged pahteldused oli vaja ikkagi enne teha, vaatame homme värvimise osas uuesti. Terrass oli kahe kuu jooksul korralikult tolmu ja liiva kogunud, tegime seal suurpuhastuse, kes teab äkki tuleb mõni klient juba homme.... Seepeale suundusime Laderat koristama, kuna sinna tuli hommikul jälle bronn. Oleme saanud püsikunded Madriidi külje alt ühest akendevalmistuse firmast. Nad on meil juba neljandat nädalat esmaspäevast reedeni. Seekord oli meil korter nädalavahetuseks Margaretile välja renditud. Lubasime tal sõbrana külla kutsuda, ja et meil oleks rahulikum ja neil privaatsem, andsime vaba korteri neile. Noortele sobis see nii hästi, et jäädi lausa kaheks ööks. Tagajärjeks kaks lillaks värvitud juustega teismelist ja kaks untsu keeratud vannilina. Vähemalt oma nõud olid hästi puhtaks pesnud.
Elagu vabadus! Viva España!
68. päev, neljapäev, 21. mai
Hull tamp on jälle taga. Koos liikumisvabaduse leevenemisega on kohe elu oluliselt kiiremaks läinud. Eile käisime kõigepealt Rootsi onu korterile viimast lihvi andmas, tänaseks tuli sinna juba esimene koroona järgne bronn. Peale seda sõitsime Algarrobosse. Üks Pärnumaa pere, jälle poolhullud loomulikult, ostis vahetult enne koroona algust sinna pisikese elamise, said seda ainult paar nädalat renoveerida, kui juba pidid ummisjalu viimaste Eestisse lendudega tagasi pöörduma. Käisime nüüd inspekteerimas, kas kõik on nende kinnisvaraga korras ja nagu arvata oligi, talvel ja kütmata, uksed-aknad kaks kuud kinni olnud, oli niiskus seal juba jõudnud pahandust teha. Jätsime aknad praokile.
Peale sellist rabelemist, sobis päev lõpetada Tiina ja Kevini basseini ääres. Esmaspäevasest grillipeost olid pooled lihad alles ja need oli vaja ometigi ära süüa.
Täna hommikul põrutasime kõigepealt Frigilianasse teiste eestlaste residentsi inspekteerima. Seal leidsime samuti väikese lekke, mis naabri kastmissüsteemist nende tööriistakuuri pressis. Vastasmaja elanike valvsa naabrivalve pilgu all tuli Kalveril üle aia ronida ja kõrvalmaja kastmissüsteem ära parandada. Ei saanud ju lihtsalt neil vett kinni keerata, siis oleks sakslaste tagasitulekuks nende lopsakast aiast kõrb saanud.
Pärast sõitsime Torrox Costale, kus meil on uus rendikorter. Seal on vaja samuti veidi värskendada ja kõik valmis sättida, kui sisemaalaste parved kord rannikule liikuma hakkavad. Möllasime seal nii kaua, kuni Mannilt tuli sõnum: kas me oleme kursis, et meil laps kodus nälgib. Klassikaline juhtum, kui laps võib külmkapi kõrvale näljast nõrkeda. Just eile ostsin külmiku igasugu külmutatud kiirtoitu täis, et tal oleks võimalus ellu jääda nüüd, kus elu hakkab jälle normaalseks muutuma.
Alates tänasest tuleb kõigil Hispaanias väljas või avalikes siseruumides liikudes maski kanda. Sobib igasugune lapp näo ees kohtades, kus ei ole võimalik teiste inimestega vähemalt 2m distantsi hoida. Ainult sportides ei ole vaja, aga ka seal on klausel, et lapp peab taskus valmis olema, juhuks kui satud mõnest teisest sportlasest lähemalt mööduma. Täna oli 28 kraadi sooja. Panin maski ette, kui väljusin poes juures autost ja kohe tundsin, et ma ei saa sellega hingata. Poes oli kergem, seal on õhk normaalseks konditsioneeritud. Kuid hispaanlastele kohe meeldib see maskimood. Kõik on korralikult maskis ka siis kui liiguvad jumala üksi ja kedagi teist ei ole kilomeetri raadiuses näha. Usinamatel on ka jalutades kummikidad käes.
Nüüd on väga popikas riputada mask tahavaatepeegli külge. Tahtsin ka moodne olla, aga Kalver ütles, et teda häirib see tillerdis.
70. päev, laupäev, 23. mai
Oh, kuidas ma igatsen neid pikki tunde raamatute taga, hispaania keele õpinguid ja seriaale, rahulikke mõtisklusi terrassil pokaali veiniga vaadeldes mägesid, joogatunde Ainaga ja pikki jalutuskäike õhtul kell kaheksa. Oli see alles puhkus!
Nüüd on peamiselt töö töö töö. Kalveril oli muidugi nii suur igatsus merele saada, et andsime talle ühe vaba päeva. Meri oli helde. Neli kala õnge otsas (kõik lasti merre oma igapäevaste toimetuste juurde tagasi) ja neli delfiini, kes olid ilmselt kusagilt lähedalasuvast delfinaariumist vallandatud, sest sellist show'd ei olnud enne nähtud. Tüübid ujusid paadi ees kahekesi kõrvuti ja tegid sünkroonis hüppeid üleni veest välja, kui teised tegid saltoga hüppeid pöörates end veest väljas olla 360ˇ ümber oma telje.
Eile õhtul, peale korralikku tööpäeva, läksime linna peale laiama, et tähistada 10 nädalat karantiinis. Kuigi restoranide ja baaride terrassid võivad olla kuni 50% osas avatud, siis ma pakun, et 90% kohalikest ei ole võtnud vaevaks juba liigutama hakata. Küll on peaaegu kõik india, tai, hiina, itaalia jne välismaalaste peetavad kohad avatud. Töökultuur on ikka teine. Meie eesmärk oli tapaserestoranid, mõned neist, mis meie tee peale jäid olid ka avatud.
Istudes ja teenindava personali toimetamist jälgides ei olnud raske märgata, kui mõtetud need valitsuse ettekirjutused on. Fassaad on paigas - lauad on hõredalt, teenindajal mask ees. Menüü kaardid on keelatud, kuid meile toodud "ühekordne" A4 nägi küll välja nagu seda oleks juba nii mõnedki käed enne meid puutunud. Kui kõrvallauast kliendid lahkusid, istusid samasse lauda kohe uued kliendid ja said oma joogidki enne kätte, kui puhastusteenindaja lauda desinfitseerima jõudis jne. Loomulikult see kõik ei häiri kedagi.
Suurem enamus inimestest kannab tänaval liikudes ka maski olgugi, et praegu ei ole keeruline distantsi hoida. Tundub, et näomaskist on saanud uus aksessuaar, tundsin end meie rohelise opiõe maskiga täiesti eilsest päevast. Trendikas on kanda outfitiga sobivat maski. Enamasti on need tehtud suvalisest kangast ja teadlaste sõnul täiesti ebaefektiivsed.
Täna hommikul kui Nässuga väljas käisin, tuli üks tervisesportlane vastu. Ta oli mustades spordiriietes ja kandis musta maski. Väga kena oli...
73. päev, teisipäev, 26. mai. Muutusteta.
Saime oma Torrox Costa uue rendiapartmendi täna valmis. Jääme nüüd klientide horde ootama. Torrox Costa on puhkuseks ülimõnus. Kõik on käe-jala juures, ei pea mööda mägesid ronima nagu Nerjas, korter on merevaatega ja asub 100m rannast. Luksus.
Homme lahkuvad meie naaberkorterist šotlastest kliendid. Nad pidid olema märtsi lõpuni. Meid hoiti - nad lükkasid oma lahkumist muudkui edasi, kuna nende lennufirma EasyJet tühistas järjest tagasilennud ära. Lõpuks neil kannatus katkes. Homme lendavad nad British Airwaysiga Gibraltarist Londonisse ja rendivad sealt auto, et sõita Šotimaale. Täpselt kaks kuud hiljem, kui oli plaanitud. Meile oli see suureks abiks. Hoolimata olukorrast on nad Nerjast vaimustuses ja broneerisid endale juba järgmiseks aastaks korteri ära.
Teistes rendikorterites läheb ka hästi. Aknafirma poisid, Madriidi lähistelt, on meil nüüd siin kõrvalmajas püsiklientideks saanud. Igal esmaspäeval tulevad ja reedel lähevad, juba 5 nädalat. Rio Marina korteris on kuni mai lõpuni meil üks hollandlasest proua, kelle tagasilennud jätkuvalt muudkui tühistatakse. Järgmine daatum on 19. juuni.
Järgmisest esmaspäevast peaksime saama järgmisse faasi, siis avatakse rannad ja basseinid. Kõik mingite piirangutega, aga sellest ei tohiks meil küll probleemi olla. Rio Marina basseini juures on silt, mis väidab, et basseini maksimum on 70 inimest. Teises faasis võib basseinis olla 30% lubatud mahust. No, ei ole minu silm seal kunagi üle kümne inimese korraga näinud. Kui sinna 70 inimest sisse ajada, siis seisaksid küll kõik külg külje kõrval nagu silgud karbis. Ainus probleem on, et kahe nädala jooksul võivad inimesed liikuda jätkuvalt ainult oma provintsi piires. Meie oleme Malaga provintsis, mis Eesti mõistes tähendaks, et Tartusse võivad puhkama sõita ainult Tartu maakonna inimesed. Natuke ebareaalne.
Täna oli meil peaaegu vaba päev, kasutasime võimalust ja käisime Frigilianas.
Neljapäev, 28. mai
Eile lahkusid meie šotlastest kliendid. Nendest oli sel segasel ajal suur abi. Kuid nende lahkumisega sai läbi ka meie kõrvalkorteri rendiäri. Anname selle ära ja võtame vastu uued väljakutsed. Lisaks Torrox Costal asuvale korterile tuleb peagi turule meie uus pärl - San Rafaeli villa. Viis magamistuba, kolm tualetti, kaks kööki, 20m privaatne bassein, vaade üheltpoolt üle Nerja, teiselt poolt Frigilianale. Hetkel tegeleme usinalt selle sisustamise ja rendivalmidusse viimisega, poole juuni pealt võiks ideaalis valmis olla. Senikaua lustime ise.
2. juuni, teine päev 2. faasis
Nüüd ei ole enam hoo ega hoobi vahet. Mann juba ütles, et tal on tunne, et ta elab meie korteris üksinda. Hommikul, kui tema ärkab (tema jaoks on hommik kell 12 päeval), oleme meie juba lahkunud, vahepeal käime kodus riideid vahetamas ja läheme jälle ära. Temale pidid see väga sobima. Saab rahulikult laiekraanilt oma Netflixi vaadata ja keegi ei käse nõusid ära viia.
Pühapäev möödus tablettide mõju all. Hommikul kella 11ks oli mul juba päevane maksimusannus Ibubrofeeni sisse võetud. Päris hästi võtab valu ka ära tegutsemine. Käisin Nässuga nii pikal jalutuskäigul, et lõpuks ei tirinud enam Nässu mind edasi vaid mina Nässut.
Hästi mõjus ka koristmine ja söögi tegemine. Ainult kartuleid ei saanud ise koorida. Ilma põidlata on ikka väga keeruline toimetada. Loomulikult lugesin läbi kogu interneti, et end kurssi viia jäsemete muljumistraumade raviga. Mitte kuskil ei öeldud, et laske lihtsalt olla ja läheb ise mööda. Mina ikka lootsin.
Esmaspäeval kolis meie Hollandi tädi siis lõpuks ikkagi alla Rootsi onu korterisse. Koristasime Rio Marinat 5 tundi. Lõpuks oli mul tunne, et pöial kohe plahvatab. Kuna meil oli veel plaanis Malagasse minna, siis otsustasin enne ikkagi oma pöialt arstile näidata ja läksime EMOsse. Õnneks ei hakatud minuga seal keskaegseid piinamisvõtteid rakendama nii nagu ma kartsin. Keegi ei tahtnud küünt maha tõmmata. Kasutati teist meetodit, millega ma samuti tänu Google'le juba kursis olin. Süstlanõelaga puuriti küüne plaadi sisse kaks auku ja lasti sealt kaudu veri välja. Kohe öeldi ka, et see ei ole valus, kuna hematoom on nii suur ja kohe küüne all. Ei olnudki ja võttis kohe olemise paremaks. Käisime veel Malagas Bauhausis, Ikeas ja Fuengirolas ühes secondhand mööblipoes. Villa sisustamine on täies hoos.
Täna hommikul oli pöial jälle ümmarguseks paistetanud ja sain aru, et on vaja jälle aadrit lasta. Tänu eilsele praktikale ja ikkagi arsti tütrena, sain nüüd juba ise hakkama. Ainult süstlanõela ei olnud mul kodus, kasutasin maniküürkääre ja surusin juba eile sisse puuritud aukudesse. Verd voolas päris kenasti. Üks oskus jälle juures.
Kalver käis eile merel. Tiina ja Kevin kinkisid oma sõpradele meresõidu. Meri oli helde. Saadi kala, ujuda kose all (vesi on +20 kraadi), nähti delfiine jne. Kokku kaheksa tundi ja vähkpunaseks kõrbenud kõrvalestad. Meie Tiinaga jätkasime villa sisustamisega.
Hommukul, kui kodust hakkasin minema, ütlesin Mannile, et lähen linna. Mann ei saanud aru, mida see peaks tähendama. Siis ma pidin selgitama, et lähme Tiinaga ostma külmkappi, pesumasinat, kardinapuid ja kardinaid, voodipesu ja käterätte, aga selle kohta ei saa öelda, et me lähme shoppama, sest shoppamine on lõbu, meie aga oleme lõpuks nii väsinud, nagu oleks päev otsa tööd teinud.
Päeva lõpetasime Frigiliana restoranis, mis reeglina on nii busy, et sinna on võimatu lauda saada. Tänud karantiinile on kõik kohad jätkuvalt üsna hõredad, selle eest ei pea kuhugi lauda ette broneerima.
Teises faasis võivad inimesed nüüd randadesse minna. Vähemalt meie kandis mingit masside kokku jooksmist küll ei ole. Rio Marina rannas oli esmaspäeval ainult kolm väikest seltskonda. Sama tundus olevat Nerja kõige popimal Burriana rannal, keegi jagas pilte, kus kell 12 oli ainult neli seltskonda. Kõik ranna chiringuitod on jätkuvalt suletud. Basseinid, kus ei ole mehitatud valvet, jäävad veel kaheks nädalaks suletuks.
7. juuni, pühapäev, viimane päev Fase 2
2 faas jäi siin eriti üürikeseks, alates homsest oleme juba Fase 3, mis laias laastus tähendab, et nüüd võime kogu Andaluusias vabalt ringi liikuda. Kohvikud ja restoranid võivad enda terrassid avada 75% ulatuses ja siseruumis 50% laudadest. Kõik näeb juba üsna tavapärane välja, ainult inimesi ei ole, jätkuvalt. Täna õhtul käisime kohalikus Nepaali restoranis ja olime seal ainsad kliendid.
Kõik ostukeskused ja poed võivad nüüd ennast täies ulatuses avada, ainult peavad piirama inimeste arvu poes. Nädala sees ei olnud kusagil nii palju inimesi, et mingeid piiranguid oleks rakendatud, kuid Tiina ja Kevin käisid laupäeval Malagas ja siis oli küll ühes ehituskaupade poes olnud 200m pikune järjekord ukse taga. Põhiline viivitus on tingitud asjaolust, et uksel peavad kõik enda käsi desinfitseerima või kilekindad kätte panema. Mask on ka poes sees kohustuslik. Rõivapoed peavad proovikabiine desinfitseerima ja proovitud riideid samuti. Sellest küll enamus poodnike kinni ei pea. Ainult ühes butiigis olen sellist asja reaalselt näinud, ülejäänud lasevad täielikult vanamoodi.
Kogu see sanitaarnõuete täitmine on siin täielik farss ja kõik üritavad tüütutest nõuetest nii palju kui võimalik mööda nihverdada. Lidl toidukaupluses on Nerja kõige räpasemad ostukorvid. Ikka sellised, kuhu vabatahtlikult oma ostusid panna ei tahaks. Kui me seal käisime, siis hoidsime kaupu lihtsalt käes või panime kohe oma ostukotti, viimses hädas asetasime korvi põhja puuvilja riiulite juurest võetud kilekotte. Nüüd koroona ajastu alguses olid need korvid nii puhtaks pestud, et lausa lust vaadata ja tänaseks on need sama räpased tagasi. Keegi ei viitsi uuesti puhastamisega vaeva nägema hakata. Kilekinnaste või maski maha viskamise eest on ettenähtud trahv kuni 3000€, ometi lendles ja rullus mööda maad Bauhouse ees sadu kindaid, nagu vill paplite õitsemise aegu, mis tuul ilmselt prügikastidest või poe uksel jagatavatest kindahunnikutest kaasa rebis.
Meie nädal möödus täielikult koristamiste ja villa sisustamise tähe all. Kuna me ei tahtnud Ikea stiili, aga samas ka mitte ülikallist mööblit, siis ajasime kraami kokku erinevatest second hand poodidest ja ka eraisikutelt. Siin on päris hästi toimiv vanakraami müük. Muidugi on need poed triiki prügi täis ja peab olema päris head silma, et sealt pärleid leida. Sattusime ka ühe kohaliku Nerja proua juurde koju. Tema tegeleb hobi korras vana mööbli restaureerimisega ja meil oli vaja hulgim lauakesi diivanite kõrvale. Proua on sündinud hõbelusikas suus ja omab Nerja südalinnas kolme maja. Ühe maja keldris on tal ateljee ja töökoda, sinna viidi meid kõigepealt. Kui me sealt kohe soovitud lauakest ei leidnud, siis siirdusime järgmisse majja ja siis veel kolmandassegi, kõik triiki täis vana mööblit ja ajalugu. Ma ei olnud veel kunagi nendes kesklinna majades käinud ja poleks arvanudki, et pealtnäha tagasihoidliku fassaadi taga on sellised lossid. Tädike tegi meile suurima hea meelega ekskursiooni. Saime tõelise elamuse.
Nässu pisteti puuri. Tal on endiselt autoga sõitmise ajal käitumisraskused. Proovime homme uut meetodit.
66. päev, teisipäev, 19. mai
Päevad on nii sisutihedaks muutunud, et pean vahepealsed juhtumised ikka kirja panema, sest homme ma enam ei mäleta, kui suurepärane päev täna oli, sest homme on juba uus teguderohke päev ootamas.
Kell sai just kaheksa õhtul. Juba ammu ei aplodeeri meil enam keegi sel ajal terrassidel. See kena komme tänada kõiki viirusega võitlevaid inimesi hääbus vaikselt iseenesest. Kaua sa ikka jõuad tänada kedagi kusagil hoomamatus kauguses, kui endal on kõik korras ja keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel see viirus külge hakanud oleks. Möödunud pühapäeval hõigati facebookis välja, et nüüd on viimane aplodeerimine ja olin minagi valmis, et lõplikku tänu avaldada, siis vähemalt meie kandis ei tulnud mitte keegi välja, ainult üks viitsis potte ja panne kokku taguda, mille sõnum peaks olema pigem valitsuse tegevust hukka mõistev, kui tänu avaldav.
Täna hommikul käisime kõigepealt Rio Marinas Rootsionu korteri aknapõski värvimas.
Siis tegime väikse kesklinna tiiru, kuna Kalveril oli vaja e-sigareti poodi minna (vanaisa, sinu hea plaan suitsetamisest loobumiseks ei kandnud meil kahjuks vilja), mina läksin lihtsalt kaasa, et vaadata, mis moodi kesklinnas elu praegu välja näeb. Pea pooled poodidest olid lahti, restoranidest-baaridest ehk kolmandik. Mida ei olnud, olid kliendid. Inimesi ei olnud kesklinnas tänavatel, veel vähem poodides. Isegi ei tihanud poodidesse sisse minna, sest praegusel ajal, kui sissetulekud puuduvad, ei lähe ju lihtsalt shoppama olgugi, et põhimõtteliselt kõikides poodides on 50% allahindlused. Ikka mõtlen, et kas mul on midagi üleüldse praegu vaja. Ei ole ju.
Peale lõunat läksime Tiina ja Keviniga Rio Chillari matkale. Nii rahulikku ja inimestetühjana ei mäletagi millal seal makata sai. Igaljuhul oli matk super, kulminatsiooniks läksime veel Burriana rannale tapase baari. Kogu Burriana ranna peale, mis on Nerja turismi tõmbepunkt, oli avatud neli chiringuitot. Ja mingit tunglemist loomulikult kusagl ei olnud. Inimesi lihtsalt ei ole.
Õhtul saabus järjekordne tagasilöök. Tuli välja, et me oleme jälle seadust rikkunud. 1 faasis on lubatud igal ajal kõrtsi ja shoppama minna, aga jalutamine või sport on jätkuvalt ainult kindlaksmääratud kellaaegadel ja mitte kaugemal kui 1km kodust. See oli nüüd küll jumala õnn, et me la policiat ei kohanud. Matkama võib minna küll, aga ainult koos matku korraldava ettevõttega. Absurdne, aga tõsi.
68. päev, neljapäev, 21. mai
Hull tamp on jälle taga. Koos liikumisvabaduse leevenemisega on kohe elu oluliselt kiiremaks läinud. Eile käisime kõigepealt Rootsi onu korterile viimast lihvi andmas, tänaseks tuli sinna juba esimene koroona järgne bronn. Peale seda sõitsime Algarrobosse. Üks Pärnumaa pere, jälle poolhullud loomulikult, ostis vahetult enne koroona algust sinna pisikese elamise, said seda ainult paar nädalat renoveerida, kui juba pidid ummisjalu viimaste Eestisse lendudega tagasi pöörduma. Käisime nüüd inspekteerimas, kas kõik on nende kinnisvaraga korras ja nagu arvata oligi, talvel ja kütmata, uksed-aknad kaks kuud kinni olnud, oli niiskus seal juba jõudnud pahandust teha. Jätsime aknad praokile.
Peale sellist rabelemist, sobis päev lõpetada Tiina ja Kevini basseini ääres. Esmaspäevasest grillipeost olid pooled lihad alles ja need oli vaja ometigi ära süüa.
Täna hommikul põrutasime kõigepealt Frigilianasse teiste eestlaste residentsi inspekteerima. Seal leidsime samuti väikese lekke, mis naabri kastmissüsteemist nende tööriistakuuri pressis. Vastasmaja elanike valvsa naabrivalve pilgu all tuli Kalveril üle aia ronida ja kõrvalmaja kastmissüsteem ära parandada. Ei saanud ju lihtsalt neil vett kinni keerata, siis oleks sakslaste tagasitulekuks nende lopsakast aiast kõrb saanud.
Pärast sõitsime Torrox Costale, kus meil on uus rendikorter. Seal on vaja samuti veidi värskendada ja kõik valmis sättida, kui sisemaalaste parved kord rannikule liikuma hakkavad. Möllasime seal nii kaua, kuni Mannilt tuli sõnum: kas me oleme kursis, et meil laps kodus nälgib. Klassikaline juhtum, kui laps võib külmkapi kõrvale näljast nõrkeda. Just eile ostsin külmiku igasugu külmutatud kiirtoitu täis, et tal oleks võimalus ellu jääda nüüd, kus elu hakkab jälle normaalseks muutuma.
70. päev, laupäev, 23. mai
Oh, kuidas ma igatsen neid pikki tunde raamatute taga, hispaania keele õpinguid ja seriaale, rahulikke mõtisklusi terrassil pokaali veiniga vaadeldes mägesid, joogatunde Ainaga ja pikki jalutuskäike õhtul kell kaheksa. Oli see alles puhkus!
Nüüd on peamiselt töö töö töö. Kalveril oli muidugi nii suur igatsus merele saada, et andsime talle ühe vaba päeva. Meri oli helde. Neli kala õnge otsas (kõik lasti merre oma igapäevaste toimetuste juurde tagasi) ja neli delfiini, kes olid ilmselt kusagilt lähedalasuvast delfinaariumist vallandatud, sest sellist show'd ei olnud enne nähtud. Tüübid ujusid paadi ees kahekesi kõrvuti ja tegid sünkroonis hüppeid üleni veest välja, kui teised tegid saltoga hüppeid pöörates end veest väljas olla 360ˇ ümber oma telje.
Täna hommikul kui Nässuga väljas käisin, tuli üks tervisesportlane vastu. Ta oli mustades spordiriietes ja kandis musta maski. Väga kena oli...
73. päev, teisipäev, 26. mai. Muutusteta.
Saime oma Torrox Costa uue rendiapartmendi täna valmis. Jääme nüüd klientide horde ootama. Torrox Costa on puhkuseks ülimõnus. Kõik on käe-jala juures, ei pea mööda mägesid ronima nagu Nerjas, korter on merevaatega ja asub 100m rannast. Luksus.
Homme lahkuvad meie naaberkorterist šotlastest kliendid. Nad pidid olema märtsi lõpuni. Meid hoiti - nad lükkasid oma lahkumist muudkui edasi, kuna nende lennufirma EasyJet tühistas järjest tagasilennud ära. Lõpuks neil kannatus katkes. Homme lendavad nad British Airwaysiga Gibraltarist Londonisse ja rendivad sealt auto, et sõita Šotimaale. Täpselt kaks kuud hiljem, kui oli plaanitud. Meile oli see suureks abiks. Hoolimata olukorrast on nad Nerjast vaimustuses ja broneerisid endale juba järgmiseks aastaks korteri ära.
Teistes rendikorterites läheb ka hästi. Aknafirma poisid, Madriidi lähistelt, on meil nüüd siin kõrvalmajas püsiklientideks saanud. Igal esmaspäeval tulevad ja reedel lähevad, juba 5 nädalat. Rio Marina korteris on kuni mai lõpuni meil üks hollandlasest proua, kelle tagasilennud jätkuvalt muudkui tühistatakse. Järgmine daatum on 19. juuni.
Järgmisest esmaspäevast peaksime saama järgmisse faasi, siis avatakse rannad ja basseinid. Kõik mingite piirangutega, aga sellest ei tohiks meil küll probleemi olla. Rio Marina basseini juures on silt, mis väidab, et basseini maksimum on 70 inimest. Teises faasis võib basseinis olla 30% lubatud mahust. No, ei ole minu silm seal kunagi üle kümne inimese korraga näinud. Kui sinna 70 inimest sisse ajada, siis seisaksid küll kõik külg külje kõrval nagu silgud karbis. Ainus probleem on, et kahe nädala jooksul võivad inimesed liikuda jätkuvalt ainult oma provintsi piires. Meie oleme Malaga provintsis, mis Eesti mõistes tähendaks, et Tartusse võivad puhkama sõita ainult Tartu maakonna inimesed. Natuke ebareaalne.
Täna oli meil peaaegu vaba päev, kasutasime võimalust ja käisime Frigilianas.
Eile lahkusid meie šotlastest kliendid. Nendest oli sel segasel ajal suur abi. Kuid nende lahkumisega sai läbi ka meie kõrvalkorteri rendiäri. Anname selle ära ja võtame vastu uued väljakutsed. Lisaks Torrox Costal asuvale korterile tuleb peagi turule meie uus pärl - San Rafaeli villa. Viis magamistuba, kolm tualetti, kaks kööki, 20m privaatne bassein, vaade üheltpoolt üle Nerja, teiselt poolt Frigilianale. Hetkel tegeleme usinalt selle sisustamise ja rendivalmidusse viimisega, poole juuni pealt võiks ideaalis valmis olla. Senikaua lustime ise.
Mann on hakanud jälle sõbrannadega õhtuti väljas käima. Tiaga pole märtsist saati kokku saanud, tema vanemad on väga hirmul ja ei luba Tiat välja ilmselt enne, kui karantiiniaeg on lõplikult läbi. Nad ei ava isegi oma restorani. Mannil tekkis tantsutrennist sel aastal uus Rootsi-Peruu päritolu sõbranna Isabel, kuid tema sõitis täna oma perega kolmeks kuuks Rootsi, sõiduautoga. Õnneks on tal veel üks sõbranna Eva, kes on puhastverd hispaanlane ja loomulikult on mul selle üle eriti hea meel, sest midagi pole salata, Manni hispaania keel on kahe jalaga lonkama hakanud ja Mann väidab, et ainult Evaga tal ei ole suhtlemisjulgusega probleemi. Kui Mann mõnest sõnast aru ei saa, siis Eva üritab selgitada, ikka hispaania keeles ja kui ikka midagi aru ei saa, siis otsitakse Google translatorist abi. Ühel õhtul kohtas Mann linna peal paralleelklassivenda. Ilusast poisist on ligi kolme kuuga kodus istudes pontsik saanud. Mann oli täiesti rabatud, tema siin näeb probleemi, kas ta kaalub 59 või 60kg, seal oli julgelt +10 kg juurde tulnud.
Täna otsustas valitsus, et Malaga provints koos naaber Granadaga, saab järgmisest esmaspäevast faas kahte. See on täielik arusaamatus, miks meid suuremast enamusest riigist nädala jagu maas hoitakse, arvestades, et Andaluusia on jätkuvalt Hispaania mandriosas kõige madalama nakatumisega. Kuigi tegelikult ei ma viitsigi asjasse süveneda, on nii nagu on. Kogu see lugu on absurdimaiguline. Täna teatas N332 veebileht, mis siiani ennastsalgavalt kõiki tervishoiuministeeriumi statistilisi andmeid, ametlikke raporteid ja riigiteataja avaldusi inglise keelde tõlkis ja jagas, et enam nad valitsuse statistikat ei avalda. Alates statistika avaldamise algusest on valitsus teinud pidevaid nakatunute ja surnute arvestamise muudatusi, mille tulemusena on tänase seisuga Hispaanias nakatunuid 4000 võrra vähem ja 600 surnut on ilmselt ülestõusnud, kui võrrelda nädal tagasi avaldatud andmetega. Klassikaline näide, millise segadus siin valitseb. Täpselt sama on igasugu piirangutega. Alates esmaspäevast me tohime igal ajal jalutama või sportima minna, aga loodusesse matkama ei või jätkuvalt. Restoranides võime juba täna istuda kümnekesi ninapidi koos, aga randa minna ei või isegi mitte üksi.
Esmaspäevast on lubatud randadesse minna, aga ainult tingimusel, et igal inimesel on 4 ruutmeetrit privaatala nii liival kui vees. Omavalitsustel, kellel on selle korraldamisega raskusi, võivad rannad suletuks jätta. No, saame näha.
30. mai
Madre mía, kas teil on olnud elus võimalus kogeda sõrme auto ukse vahele jätmist? Ma ei soovita. Eriti julm on mõelda, et kui meie Hannal jäi kunagi pöial kuhugi vahele, mis deformeeris tema pöidlaküüne eluks ajaks, siis mina emana ilmselt ütlesin tookord talle, et keera oma taguots siia poole, ma annan sinna ühe tohlaka, siis kaob pöidlavalu kohe ära... Karma on teadagi bitch ja täna saabus tasumise tund. See valu, mida ma praegu tunnen, on nii ebareaalne, et põhimõtteliselt ma olen valmis sünnitama, kui saaks sellest pöidlavalust lahti. Olen juba tarbinud alates Citramonist ja Codeinist kuni Smirnoffini, et seda piina kuidagigi leevendada. Kevin jagas ka head valuvaigistamise nippi. Vaja on pitsi ja pudelit viina. Viin valatakse pitsi, pöial pannakse sisse ja pudelist juuakse viina peale. Täitsa toimis. Asjaolu, et ma sain täna ka maamesilase käest nõelata, on täiesti teisejärguline ja sellest hetkelisest valust on ainult auk mu põlveõndlas mälestuseks jäänud. Ilmselgelt ei olnud täna minu päev.
Positiivse külje pealt, meil on terve järgmine nädal Rio Marinas juba broneeritud. Nüüd on muidugi uus häda - Hollandi tädi ei ole psühholoogiliselt valmis meie korterist lahkuma. Puksime teda praegu alla Rootsi onu apartmenti, koos kogu oma herbaariumiga. Ega ta taha minna, aga eks ta peab leppima. Hinnad ei ole muidugi võrreldavad eelmiste aastatega, aga igaljuhul on teise faasi liikumisega märgata inimeste liikumist ja meie seisukoht on, et, kui keegi üleüldse praegu Nerja kanti tulla soovib, siis esimesena ta valib meie apartmentid. Ja nii on.
Nüüd ei ole enam hoo ega hoobi vahet. Mann juba ütles, et tal on tunne, et ta elab meie korteris üksinda. Hommikul, kui tema ärkab (tema jaoks on hommik kell 12 päeval), oleme meie juba lahkunud, vahepeal käime kodus riideid vahetamas ja läheme jälle ära. Temale pidid see väga sobima. Saab rahulikult laiekraanilt oma Netflixi vaadata ja keegi ei käse nõusid ära viia.
Pühapäev möödus tablettide mõju all. Hommikul kella 11ks oli mul juba päevane maksimusannus Ibubrofeeni sisse võetud. Päris hästi võtab valu ka ära tegutsemine. Käisin Nässuga nii pikal jalutuskäigul, et lõpuks ei tirinud enam Nässu mind edasi vaid mina Nässut.
Hästi mõjus ka koristmine ja söögi tegemine. Ainult kartuleid ei saanud ise koorida. Ilma põidlata on ikka väga keeruline toimetada. Loomulikult lugesin läbi kogu interneti, et end kurssi viia jäsemete muljumistraumade raviga. Mitte kuskil ei öeldud, et laske lihtsalt olla ja läheb ise mööda. Mina ikka lootsin.
Esmaspäeval kolis meie Hollandi tädi siis lõpuks ikkagi alla Rootsi onu korterisse. Koristasime Rio Marinat 5 tundi. Lõpuks oli mul tunne, et pöial kohe plahvatab. Kuna meil oli veel plaanis Malagasse minna, siis otsustasin enne ikkagi oma pöialt arstile näidata ja läksime EMOsse. Õnneks ei hakatud minuga seal keskaegseid piinamisvõtteid rakendama nii nagu ma kartsin. Keegi ei tahtnud küünt maha tõmmata. Kasutati teist meetodit, millega ma samuti tänu Google'le juba kursis olin. Süstlanõelaga puuriti küüne plaadi sisse kaks auku ja lasti sealt kaudu veri välja. Kohe öeldi ka, et see ei ole valus, kuna hematoom on nii suur ja kohe küüne all. Ei olnudki ja võttis kohe olemise paremaks. Käisime veel Malagas Bauhausis, Ikeas ja Fuengirolas ühes secondhand mööblipoes. Villa sisustamine on täies hoos.
Kalver käis eile merel. Tiina ja Kevin kinkisid oma sõpradele meresõidu. Meri oli helde. Saadi kala, ujuda kose all (vesi on +20 kraadi), nähti delfiine jne. Kokku kaheksa tundi ja vähkpunaseks kõrbenud kõrvalestad. Meie Tiinaga jätkasime villa sisustamisega.
Päeva lõpetasime Frigiliana restoranis, mis reeglina on nii busy, et sinna on võimatu lauda saada. Tänud karantiinile on kõik kohad jätkuvalt üsna hõredad, selle eest ei pea kuhugi lauda ette broneerima.
7. juuni, pühapäev, viimane päev Fase 2
2 faas jäi siin eriti üürikeseks, alates homsest oleme juba Fase 3, mis laias laastus tähendab, et nüüd võime kogu Andaluusias vabalt ringi liikuda. Kohvikud ja restoranid võivad enda terrassid avada 75% ulatuses ja siseruumis 50% laudadest. Kõik näeb juba üsna tavapärane välja, ainult inimesi ei ole, jätkuvalt. Täna õhtul käisime kohalikus Nepaali restoranis ja olime seal ainsad kliendid.
Kõik ostukeskused ja poed võivad nüüd ennast täies ulatuses avada, ainult peavad piirama inimeste arvu poes. Nädala sees ei olnud kusagil nii palju inimesi, et mingeid piiranguid oleks rakendatud, kuid Tiina ja Kevin käisid laupäeval Malagas ja siis oli küll ühes ehituskaupade poes olnud 200m pikune järjekord ukse taga. Põhiline viivitus on tingitud asjaolust, et uksel peavad kõik enda käsi desinfitseerima või kilekindad kätte panema. Mask on ka poes sees kohustuslik. Rõivapoed peavad proovikabiine desinfitseerima ja proovitud riideid samuti. Sellest küll enamus poodnike kinni ei pea. Ainult ühes butiigis olen sellist asja reaalselt näinud, ülejäänud lasevad täielikult vanamoodi.
Kogu see sanitaarnõuete täitmine on siin täielik farss ja kõik üritavad tüütutest nõuetest nii palju kui võimalik mööda nihverdada. Lidl toidukaupluses on Nerja kõige räpasemad ostukorvid. Ikka sellised, kuhu vabatahtlikult oma ostusid panna ei tahaks. Kui me seal käisime, siis hoidsime kaupu lihtsalt käes või panime kohe oma ostukotti, viimses hädas asetasime korvi põhja puuvilja riiulite juurest võetud kilekotte. Nüüd koroona ajastu alguses olid need korvid nii puhtaks pestud, et lausa lust vaadata ja tänaseks on need sama räpased tagasi. Keegi ei viitsi uuesti puhastamisega vaeva nägema hakata. Kilekinnaste või maski maha viskamise eest on ettenähtud trahv kuni 3000€, ometi lendles ja rullus mööda maad Bauhouse ees sadu kindaid, nagu vill paplite õitsemise aegu, mis tuul ilmselt prügikastidest või poe uksel jagatavatest kindahunnikutest kaasa rebis.
Nässu pisteti puuri. Tal on endiselt autoga sõitmise ajal käitumisraskused. Proovime homme uut meetodit.
12. juuni, reede
Hispaania riik pidi pankrotis olema ja nüüd korjatakse rahvalt raha nii kuis jõutakse. Saime meiegi oma nähvaka kätte. Eks ikka asja eest ka, ega siis pimesi lahmima hakata. Oleme siiamaani veidi sobi teinud ja kruiisisime oma Eestis registreeritud autoga ringi. Tegelikult nõuab kohalik seadus, et Hispaaniasse toodud autod tuleb ümber registreerida ja hakata mingit maksu maksma. See ei ole suur, mingi 50€ aastas. Raskemini mõistetav on auto registreerimise kulu, mis ulatub nii 1500 euroni. Noh, nüüd oleme tasaarvestatud. Meie autokesest saab hispaanlane ja trahv katab varasemate aastate automaksu ja ülejäänud osa jääb õppetunni eest.
Muidu on siin ikka väga väga vaikne. Meie naabermajades olid umbes pooled korterid kasutusel lühirendikatena. Kõik on tühjad. Nad ei ole isegi müüki alustanud või hoiavad hinna nii kõrge, et ükski inimene lihtsalt ei hakka broneerima. Basseini vesi on täiesti roheline, ilmselt on seal juba konnad sees. Eriolukord Hispaanias lõppeb 21. juunil. Suurem osa majutusasutustest avab end siis, kuid paljud teevad reklaami alles alates 1. juulist ja isegi poolest juulist alles. Kuigi meedias hüütakse päris kõvasti, et alates 22. juunist võib kogu riigis vabalt ringi liikuda, ei ole mingit broneeringute kasvu märgata. Bronnid tulevad maksimaalselt nädal aega ette ja enamsti üheks ööks. Sõitsime paar päeva tagasi Burriana rannast läbi, kell oli 12 päeval, parklates oli ehk 10 autot kokku ja rannal 3 inimest. Täielik maailmalõpp jätkuvalt.
Meil hakkab uus rendivilla valmis saama. Kohe kohe paneme müüki.
17. juuni, kolmapäev
Viimane karantiininädal on käimas. Esmaspäevast on meil juba oodata kliente Madriidist. Villa Rafaela on valmis ja esimesed broneeringud juba peal. Paljud hotellid ja restoranid plaanivad avada sellest nädalavahetusest. Praegu on linnas ikka väga väga vaikne. Käisime eile õhtul väljas ja me olime ainsad turisti moodi inimesed seal. Kasutasime võimalust ja läksime sööma ühte restosse, kuhu varasemalt turistide masside tõttu löögile ei olnud saanud. Resto oli täiesti inimtühi, aga uksed olid lahti ja Kalver astus sisse küsima, kas nad on ikka avatud. Vastuseks tuli: Ainult teie jaoks! - Ja siis läks lahti. Saime täiesti erakordse teeninduse osaliseks. Ilmselgelt klienditeenindajaks sündinud uruguaist pärit Carlosel oli silmnähtav rõõm klientide üle. Iga oma nalja peale patsutas ta Kalverit õlale. Pakkusin mingi hetk, et vahetame istekohad ära, siis hakkab neid vopse teiselt poolt tulema, muidu on homseks õlg haige, aga need puudutused olla väga kerged. Lõpuks me enam ei suutnud arvestada, mitu korda juba patsutatud sai, Kalver ütles, et tal läks arvestus kümne pealt sassi.
Toit oli samuti super hea, aga ainukesteks klientideks me sel õhtul jäimegi.
Meile sattus rohenäpust klient, kes päästis taaskord ühe mu taimedest. Kõigepealt said päästetud Rio Marina taimed, kui hollandlannast hobiaednik Truudi turgutas elule nii toas kui terrassil olevad lilled ja nüüd ka üks Hispaania proua, kes oli ainult ühe öö oma perega meie teises apartmendis, rookis puhtaks järjekordse surma äärel vaakuva potitaime. Ju ma siis olin unustanud mingi aeg kasta ja viimati oli taim täiesti röötsakil. Ei täinud esimese hooga ära ka visata, lihtsalt andsin vett ja jätsin ta niisama vaadu peale. Klient oli kollased lehed ära lõiganud ja viimased vaprad rohelised olid kõik rõõmsalt püsti. Tänasin klienti lille päästmise eest ja ta vastas, et võta heaks, talle meeldivad taimed. Kalver kommenteeris, et siis pidi tal eriti valus minu taime vaadata olema. Elu pakub ikka abi seal, kus ise hästi hakkama ei saa. Minu käest ei ole veel ükski taim eluga pääsenud, kuigi mulle meeldivad ka lilled ja ma tahaks samuti lopsakat terrassi või aeda, lihtsalt ei õnnestu kuidagi. Selle paari aastaga olen juba kümneid taimi välja suretanud. Õde on mul ka hull rohenäpp. Meenub kui istutasime Eestis meie maasikapõldu, siis tema rääkis iga taimega, mis ta mulda pani: No, tule siia väike maasikas, paneme su ilusti mulla sisse, siis sa saad suureks kasvada, vat niimoodi, ole siis tubli! - Taimi oli 22 tuhande ringis. Kahjuks ei tunne mina mingit tungi taimedega rääkima hakata. Võib-olla nad sellepärast hukkuvadki. Ainult üks möödunud aasta jõulutäht on eriliselt visa. Siiamaani paneb vastu. Ometi oli neid vanasti isegi jõululaupäevani keeruline elus hoida.
21. juuni, pühapäev, la nueva normalidad
Käesolevaga on La Alarma ehk eriolukord Hispaanias lõppenud ja lõppeb ka minu "Väike" karantiinist väljumise blogi. Elu on hakanud lootustandvalt rööpasse tagasi veerema. Täna on esimene karantiinivaba päev ja kohe on näha oluliselt aktiivsemat liikumist nii tänavatel kui rannas. Eile sõitsime lihtsalt huvi pärast Burriana rannalt läbi ja juba oli märgata, et elu on käima läinud, mitte ühtegi vaba parkimiskohta polnud nii, et jalutama me sinna ei hakanud minemagi. Nii palju, kui autoaknast näha oli, siis päris ranna äärsed chirinquitod on jätkuvalt kõik kinni, kuid ega keegi joogi või söögita siiski jäänud. Tänavaäärsed välismaalaste poolt peetavad kohad olid ikka lahti. Ei viitsi see kohalik rahvas siin väga tõmblema hakata. Mine tea, ehk sõltub sellest neil mingi riiklik toetus.
Restoranidel on lubatud terrassid nüüd 100% ulatuses avada tingimusel, et laudade vahel on 1,5m ruumi. Minu arust on see täiesti mõistlik piir, aga juba tõmbavad siis kohvikupidajad kiunu, et nii ei saa nemad piisavalt palju laudu üles seada, aga kohalik omavalitsus nõuab neilt ikka maksu kogu terrassi ulatuse eest.
Meil läheb ilmselt siinsetest turismiettevõtetest kõige paremini. Kurta oleks patt, kui on näha, et teised rendikorterid nii meie tänaval kui Rio Marinas, puhta tühjad on. Suuremad hotellid on kõik veel kinni, avatakse järgmise nädala lõpus või üldse alles juuli keskel. See on muidugi vesi meie veskile. Täna on juba 12 Euroopa-sisest lendu saabumas ja väljumas Malaga lennujaamast. Ühtegi välismaalasest turisti küll veel märganud ei ole.
Margareti ID kaart aegus mai alguses. Tellisime läbi interneti uue kaardi ja mai lõpus pidin selle Tartu PPA teenindusest kätte saama. Tartusse ma muidugi ei saanud ja nüüd siis on laps ilma dokumendita ja Eestisse suveks ei saa. Võtsin Eesti saatkonnaga ühendust, et kuidas dokumendita kodanik liikuma saab ja tellisin lõpuks kaardi Madriidi suursaatkonda ja sealt saadetakse edasi aukonsulile Sevillasse. Sinna tuleb meil järgi minna. Näeb, kui kiiresti need asjad liiguvad, ehk saab Mann veel korra Eestissegi.
Nädala eredamaid sündmusi oli meie oma kodus veeboileri rikkiminek. Meie majas on tõsiseid probleeme omandiküsimuses. Meie rentisime kõige pealt ühelt omanikult, siis mingi aeg väitis üks teine onu, et kõik korterid on tema omad ja sõlmis kõik lepingud ringi. Lõpuks oli meil maksuamet ukse taga ja teatas, et see omanik on pankrotis ja nüüd tuleb kõigil sõlmida jälle uued lepingud maksuameti poolt kontrollitava ettevõttega. Paar nädalat tagasi saime uue tähitud kirja, kus esimene omanik teatas, et tema on ikka õige omanik ja tulge kõik uusi lepinguid sõlmima. No, me enam ei viitsi reageerida. Aga boiler läks katki ja see oli juba tõsisem probleem. Kalver üritas kontakti saada nii pankrotis omaniku, tema advokaadi kui maksuametiga ja mitte kusagilt ei tulnud vastust. Siis ühel päeval tehti maja ees haljastustöid ja Kalver läks uurima, kes töö tellis ja sai sealt lõpuks mingi administraatori kontaktid, kes ime küll, isegi vastas ja lubas meil osta uue boileri ja summa rendi hinnast maha arvestada. Boilerit osta on muidugi lihtne töö, palju keerulisem on seda vahetada. Meil varasem kogemus puudus, kuid õnneks on Kalver jällegi sõbrunenud Rio Marina aedniku ja hooldusmehe Manologa. Läks temalt nõu küsima ja asi kulmineerius sellega, et Manolo tuli ja vahetas meil boileri ära. Ühe õlle eest.
Vahepeal oli meil veel üks saaga, mis eile lõpu leidis. Villa Rafaelasse oli tellitud IKEAst mõned toolid, lauad, kapid ja riiulid. Tiina ja Kevin käisid Ikeas kohapeal tellisid ja maksid ära ja kaup pidi paari päeva pärast koju kohale toodama. Aeg läks, kaupa ei tulnud. Samal päeval lendasid Tiina Ja Kevin juba Eestisse. Hakkasime siis meie otsima, kuhu kaup jäi. Saimegi lõpuks kontakti ja lubaduse paari päeva pärast uuesti saada. Kaupa ei tulnud. Eriti tore, et mitte keegi ei andnud tarneraskustest meile teada, isegi mitte mingeid kontakte polnud, kuhu arupärimiseks pöörduda. Kevin siis ajas internetist erinevaid kontakte välja ja saatis päringu vähemalt seitsmele eri aadressile ja lõpuks sai vist millegagi pihta, sest IKEA helistas, vabandas ja eile saime enamuse kaubast kätte, paar riiulit veel on puudu ja saabuvad järgmisel nädalal ehk. Nii saime üle pika aja taas IKEA puslet kokku panna. Võtsime Manni ka kaasa. Toolid ja laud on täielikult tema enda kätega kokku pandud.
Meie Hanna lõpetas täna gümnaasiumi. Oli see vast teekond! Õppimine ja kohusetunne ei ole kunagi tema tugevam külg olnud. 2017 a oktoobris jätsime ta Eestisse maha, kui ta oli just astunud gümnaasiumi kümnendasse klassi. Elumere lained lõid esimese hooga kohe peakohal kokku. Koolivaheajad nägid välja nii, et ta sõitis meie juurde kõik õppimisasjad kaasas ja me tuupisime koos, et vaheaja lõpus läbikukutud arvestused järgi teha. Kevadvaheajal jäi ta siia jõudes kohe ka haigeks ja siis õppisime kunstiajalugu nii, et Hanna lamas üle 38 kraadise palavikuga voodis ja loetles peast ette eluliselt üliolulisi teadmisi Vana Kreeka ja Rooma jumalate nimedest, suhtetest ja sümbolitest. Aga ära tegi! Tänaseks on lõputunnistus käes ja ma ei suudagi sõnadesse panna kui uhke ma tema üle olen.
Minu kaunitarid. Kõik emasse.
Kui me Tiina Kevini villas peesitasime, tundsin ka ükspäev värinat, ehmatasin ja küsisin Keijolt kas ta tundis midagi. Eip, no ja siis arvasin et ma kujutasin seda ette. Ise koguaeg endale öeldes, ei see oli ju päriselt. Mürinat ei olnud, oli selline kerge vibra. Ma polnud kuulnud maavärinaist teie kandis ja nii ma lõpuks unustasin selle. Nüüd aga usun et mu tunne ei petnudki mind.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaPeaks ka Teile külla tulema 🙂Loen ja loen, tuleb isu kolida ka Hispaaniasse elama. Välja arvatud muidugi, see koroona hullus. Teil oli seal ikka suht karm värk😔
VastaKustuta