La nueva normalidad

Mnjaa, on ikka paras supp siin kokku keerutatud. Juuni oli ikka väga teistsugune kui varem. 

Igasugu keelud ja käsud, mida igapäevaselt järgima peab, ahistavad ja võtavad elamise lusti ära.

Mõned neist on rahvale arusaamatud ja tekitavad rahulolematust. Näiteks on randadesse minek lubatud, aga ühiskasutuses basseinid on keelatud. Siinmail on kombeks, et elamukvartali keskel on bassein, mida kõik elanikud kasutada võivad. Reeglina nende basseinide juures valvurit või vetelpäästet ei ole. Sel aastal on keelatud valveta basseinid avada. Ühistutel tuleb palgata valvur, kes loendaks inimesi ja jälgiks, et hoitakse nõutud distantsi. Basseinis ei tohi kasutada kummirõngaid või palle, keelatud on vettehüpped ja muul moel pritsimine. Paljudes sellistes elamutes on omanikud välismaalased, kes sel aastal ilmselt Nerjasse ei tulegi ja nemad ei ole nõus valvurit palkama, kohapeal olevad aga ei taha ainult oma taskust seda kinni maksta. Keegi ütles, et neil on kolmkümmend korterit, kellest kohal on ainult kuus omanikku ja ikkagi nad ei või basseini kasutada, sest seal ei ole valvet. Nii siis ragistataksegi omavahel. Ühe basseinivalvuri palkamine maksaks minimaalselt 3000 eurot.

Meie Rio Marina kompleksis kutsuti koosolek kokku ja kuna seal on valdav enamus lühirendikorterid, siis olid kõik omanikud ühel meelel, et bassein tuleb avada. Valvetöid teostab aednik ja tema tööpäeva lõppedes üks koristajatädi ja tema poeg.

Selles kompleksis, kus me ise elame, jääb bassein suletuks. Kuna ka siin on vähemalt pooled korterid on turistikad, siis rendileandjatele on see paras pauk. Hinnad on ikka päris alla lastud. Bassein on keset suve äärmiselt oluline.

Poodides võib käia nüüd jälle koos perega, aga kõigil peavad maskid ees olema ja toidupoes kilekindad käes. Kõigis teistes poodides on uksel kätedesinfitseerimise vahendid. Lõpuks, kui koju jõudes käsi pesta, siis tuleb sealt ikka korralik ligakiht maha. Käisime El Ingenios shoppamas. Suvine allahindluste aeg algas. Käisime poest poodi ja muudkui desinfitseerisime käsi ja põhimõtteliselt ei ostnud midagi. Mina sain kaks juukseklambrit ja Mann paar toppi. Mõlemad tõdesime, et meil kas ei ole mitte midagi vaja või ei müüa mitte midagi ilusat. Kolmekuine shoppamisest võõrutamine on ilmselt mõjunud. 

Malagas oli eelmisel nädalal 103 uut nakatumisjuhtu. Enamus neist kõik ühes kohas kusagil Punase Risti varjupaigas. Haiglaravi keegi ei vaja, kuid kogu elanikkond on jälle erutatud, kardetakse uusi laineid ja piiranguid.

Lõpuks jõudsime ka merele. See oli imeline, meri oli peegelsile. Ma olin kindel, et vette ma ei lähe. Basseinis on praegu 26 kraadi ja mulle väga paras, meres oli 22. Sõitsime pikki rannikut Maro koseni ja jäime seal ankrusse. 

Maaliline ja ainult meritsi ligipääsetav paik meelitab kokku palju paadiseltskondi. Ankrud lastakse sisse, päevitatakse ja sukeldutakse. Eriti palju oli kanuutajaid, täiesti arusaamatu, kuidas nende äri õitseb. Inimesi rannas nagu polegi, aga kajakke on terve rannikuäär täis. Igaljuhul peale 30 min paadininas päevitamist oli mul nii palav, et olin valmis merre hüppama ja ega sealt välja enam tulla tahtnudki. 22 kraadi on täiesti ujutav. Õigemini hõljutav, sest ega seal rabeleda polegi vaja, soolane vesi kannab niisamagi.

Eile käisime külas. Tiina ja Kevini naabripoisid kutsusid meid õhtusöögile. Mina olin nendega kohtunud ainult korra ja Kalver oli käinud nendega Warreni sünnipäeval merel. Üks neist on iirlane ja teine Wales'ist. Küllakutse oli meile täiesti ootamatu. Kuid Kalver ütles, et keeldumisest ei saanud juttugi olla. Poisid lihtsalt nõudsid. Loomulikult lõin mina verest välja, kuna minu inglise keel on jätkuvalt "tule eile meile". Leppisime siis kokku, et Kalver on roolis ja mina lasen veiniga oma keelepaelad lõdvemaks. Kõik töötaski väga hästi ja meil oli täiesti tore õhtu.

Öö hakul koju sõites, pidas Guardia Civil meid kinni. Mul vajus süda saapasäärde, eks Kalver oli ka paar õlut joonud ja alkomeetreid siinmail ju ei müüa, autot on lubatud juhtida kuni 0,5 promillise joobega.  Kuid guardiat ei huvitanud üldsegi meie joove. Esimese asjana käratati, kas me elame koos. Jumal tänatud, et elame, sest kui me oleks ainult sõbrad, siis on nõutud autos maski kandmine. Mis näitab jällegi nõudmiste idiootsust - sõpradel külas võib käia ilma maskita, aga autos peavad olema maskid ees. Järgmiseks küsiti, kaua me Hispaanias oleme elanud ja kuna meil on jätkuvalt Eesti numbrimärk, siis oli neil ilmselge soov meid selle eest vahele võtta. Õnneks on meil nüüd vastav paberimajandus ette näidata, kus on kirjas, et meil on parasjagu protsess poole peal. Kui policia meile kuu aega tagasi selle eest trahvi tegi, mainis ta, et numbrimärgi vahetus võtab nädal aega. Naeruväärne. Võib-olla neil kuskil standardites on nii ette nähtud. Reaalsus on vähemalt kaks kuud. Võib olla läheb kauemgi.

Järgmiseks küsiti näha juhiluba. Mõtlesin, et no muidugi, trahvige nüüd selle eest ka. Millegipärast sobis Eesti juhiluba väga hästi ja mingit kommentaari selle vahetamise kohta ei tulnudki. Igaljuhul tegime koju jõudes närvide rahustamiseks kohe ühe GT.

Meie kortermaja on nagu loodud pääsukestele pesitsemiseks. Igal kevadel, kui pesapunumise aeg käes, toksivad elanikud nagu üks mees pesa-algeid harjavarrega maha. Sel aastal, lasin meie rendiapartmendis neil teadlikult pesa teha, pääsukesed ju tahavad sama moodi siin elada nagu meiegi. Seepeale tehti teine pesa kohe lisaks. Nüüd on meil pojad pesas ja teadagi, mis pesa all toimub. Täielik õudus. Millegipärast peavad sipelgad ka sellest kraamist seal lugu.

Nässu ka tervitab!