Maskeraad

Minu aktiivsus pulsikella päevasest normist aprilli alguses ja nüüd. See on ikka ebareaalne, mis meist praegu välja pigistatakse. Justkui oleks vaja ligi kolm kuud diivanil passitud aja eest tagasi teha. 

Loomulikult mõjub selline rabelemine kehakaalule eriti laastavalt. Kohekohe olen oma keskkooliaegses kaalus tagasi. Kuna karantiini ajal muud teha polnud, siis hakkasin kaloreid lugema. Et ei oleks ühel päeval mingit ebameeldivat üllatust nii umbes +10 kilo näol. Kasutasin tap.nutridata toitumisprogrammi. Müts maha nende ees, kes oma igapäeva tegemiste kõrval suudavad kaloreid jälgida.  Selline pidev toiduainete sisestamine, kaalumine ja kalkuleerimine, võtab ikka väga suure osa päevast ja tagatipuks ei vähenenud mitte üks kilo ja ma olin kogu aeg näljas, sest pidev veini larpimine annab jube palju kaloreid ja selle arvelt pidi toiduga tagasi hoidma.  

Praegu ei ole mul lihtsalt enam sellist aega ja leiutasin enda jaoks sobivama toitumisjälgimise meetodi. Kuna me sööme niikuinii tervislikult ja mitmekülgselt, siis jälgin lihtsalt toidu koguseid. Kolm toidukorda päevas ja portsjon mitte üle 300g korraga. Töötab väga hästi. Täna kaalule astudes tuli ette märk Lo, ütlesin Kalverile, et kaalul on patareid vahetada vaja, tema arvas, et minu kehakaal on kaalu jaoks juba liiga väike. 

Meie korteri merevaade Rio Marinas jäi iga päevaga järjest kitsamaks, kuna maja ees kasvavad põõsaid polnud keegi juba üle poole aasta püganud. Põõsad kuuluvad kõrval olevale hotellile ja hotell oli alates märtsi keskpaigast suletud. Kuigi aednikel oli valitsuse luba tööd jätkata, siis Marinas de Nerja otsustas kõik töötajad koju saata ja nii muutus hotelli väliala tõeliseks džungliks. Muru kasvas vööni, puud ja põõsad taevani. Hotell avati 7. juulil ja hotelli aednik kutsuti tööle tagasi 1. juulist ja ainult poole kohaga. Meie põõsapügamise soovi peale anti mõista, et vb septembris jõuab. Õnneks ei olnud tal midagi selle vastu, et me ise oma vaate puhtaks lõikame. 

Meie oma aedniku Manolo käest saime laenata mootorsae ja hekilõikuri ja kahe tunniga oli töö tehtud. Manolo muidugi hirmsasti põdes, et annab Kalverile sae, pärast on jalg maha lõigatud ja tema süüdi. Noh, hispaanlased lihtsalt ei tea, et õige Eesti mees saab iga töö ja tööriistaga hakkama. Eks tal õnnestus veidi end vigastada ka ja pidin teda hoiatama, et mina sellest põõsast küll seda sõrme enam üles leida ei suudaks. See väike marrastus ei tee ju mehele midagi.

Vaade on päästetud. Lopsakas petuunia meie terrassil on hollandlanna Truudi pärandus. Tema jäetud energia veel toimetab potis. Homme lähme üle nädala jälle Rio Marinasse. Saab näha, mis sellest potist alles on. Aiman halba. 

Villas oli eelmisest omanikust üks tool jäänud, kohaliku kombe kohaselt pruuni värvi, kate korralikult määrdunud. Võtsin ette projekti "päästke tool" ja Tuhkatriinust sai selline kaunitar. Katteriide ostsin Nerja kohalikust tibatillukesest ja eriti nigela valikuga kangapoest.  See eest müüdi seal imemagusaid maasikaid. Täiesti normaalne on müüa kangapoes maasikaid, tomateid, paprikaid ja muid aiasaadusi. Poepidaja sugulasel olla kusagil Nerja lähistel campo ehk põllumaa ja nii see äri siin käib. Nii mõnigi ostja tuligi ainult köögivilju ostma. Meiegi käisime täna veelkord maasikate pärast seal.

Möödunud laupäeval läksime linna peale vaatama, kas inimesi ka Nerjas on. Oi, oli - ja palju. Kesklinna põhilised tapasekõrtsi-tänavad olid puupüsti rahvast täis. Kõik oli nagu päris ja lõi tõsiselt mõnusa õhkkonna. Põhimass on muidugi jätkuvalt hispaanlased, aga on juba märgata ka rootslasi, prantslasi ja inglasi. Õnneks võib praegu veel kõrtsides ja restoranides laua taga istudes maski eest võtta, nii kui püsti tõused peab maski ette panema.

Jalutasime ka Euroopa Balkonile, tänavamuusik laulis vanu häid hitte. Kõik oli täpselt nii kuis peab.

Alates sellest kolmapäevast on maskide kandmine Andaluusias ja nii mõneski teises Hispaania provintsis kohustuslik. Koroonafännid jälle juubeldavad ja kiidavad valitsuse otsuseid taevani. Eriti tore on, et näo ees võib olla iga suvaline lapp, mille kaitsefaktor on olematu. Kui maski ees ei ole, siis 100€ trahvi saab politei käest nagu naksub. Loomulikult on politsei ja Guardia Civil riigikassa täitmise oma südame asjaks võtnud. Põhimõtteliselt peab mask ees olema nii kui koduuksest välja astud. Nüüd on isegi rannas mask kohustuslik. Eest ära võib võtta ainult restoranis toitu või jooke tarbides. Kalveri jaoks on see muidugi suur probleem. Tema on harjunud oma e-piipu igal võimalikul hetkel popsutama. Jah, isa - jälle üks hea võimalus üldse sellest halvast harjumusest loobumiseks. Ehk liigumegi juba selles suunas.

Meie kasutasime seni operatsioonimaske. Igapäevase 30 kraadise palavusega on need näo ees kõike muud kui meeldivad. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui masinale hääled sisse ajada ja oma maskivabrik käivitada. Esimesed maskid tegin 3 eurosest puuvillasest rätikust, mis Kalveri soovil on ankrumotiividega. Kui masin juba välja otsitud sai, siis õmblesin ka hiljuti ostetud põlvpükste sääri lühemaks ja vaatasin,  hea linane materjal, ära lõigatud säärtest saan veel ühed maskid lisaks.

Olen nüüd kohalike naistega võrdselt moekas, enesetunne kohe parem. Palusin Kalverit, et ta teeks minust maski ja pükstega pilti.  Kalver tegi pildi ära ja palus, et nüüd temast ka pilt - ilma maski ja püksteta... No, ma ei tea, kes seda näha tahaks?

Head kriisi ei või raisku lasta. Suured muutused on tulemas. Ehk saab põnevaid uudiseid jagada juba järgmises postituses.