Lõunas muutusteta
Eile pidi tulema mõnus Türgi rallipäev, aga kuna Tänak katkestas juba esimesel katsel, siis võtsin arvuti ette, et anda kiire ülevaade meie viimastest tegemistest. Palju aega muidugi ei antud. Nüüd oleme juba niikaugele jõudnud, et hommikul käime objektil, siis lähme kortereid koristama ja peale lõunat paneme objektile tagasi. Aga sellest objektist on jätkuvalt vara rääkida, kui valmis saab, siis. Muidu räägiksin sellest juba aasta aega.
Laias laastus on meil kõik endine, kõik on jätkuvalt muutumas ja midagi pole muutunud. Endiselt paneme täie rauaga oma rendikorterites. Keskmine ööde arv läheb järjest väiksemaks, mis tähendab, et meil on järjest rohkem tööd. Võiks ju arvata, et hea, et tööd on, kuid minu eesmärk Hispaaniasse tulles ei ole olnud ennast tööga ära tappa. Keskmised hinnad on nii alla lastud, et üleliigsest rahast küll rääkida ei saa, kuid ehk enne f...g koroonat oligi kõik liiga hästi ja nüüd on lihtsalt hästi. Tuleb lihtsalt kohaneda ja võta chillilt nagu need kohalikud vanamehed Nerja kesklinnas.
Tänavu on kõigevägevam koroonale veel lisanuhtlusi saatnud. On erakordne sipelga ja sääseaasta. Esimese korruse korterites on puhta põrgu. Kui kuhugi kübetki toitu jääb, siis viie minuti pärast on sipelgate dessant kohal ja hetkega nende poolt vallutatud. Selline vaade oli ühel hommikul ühes rendikorteris. Siin võiks tulla kõne alla klientide lohakus ja hoolimatus, kuid meie enda köögis, teisel korrusel, jätsin ühel päeval poti keedetud kartulitega pliidile ja järgmiseks oli mul potitäis sipelgaid.
Sääski on ka erakordselt palju. Hispaania mõistes. Tavaliselt on terrassiuksed pärani ja mitte ühtki sääske sisse ei tule, samuti võib õhtuti väljas rahulikult istuda, sel aastal on puhta põrgu lahti. Kohalikud sääsed erinevad Eesti suguvendadest olles oluliselt väiksemad ja praktiliselt hääletud. Toimetavad maapinna lähedal ja hammustavad peamiselt jalgu ning üks sääsk võib vabalt ka kolm korda hambad sisse lüüa. Ei oskagi seda putukarohkust kuidagi seletada ja ei tea ka, kas on lihtsalt selline aasta, kuna on ka erakordselt suur õhuniiskus ja nad kaovad mingi hetk ära või hakkabki nüüd nii olema.
Ühel päeval, kui Mann terrassil pesu kuivama riputas, andis naabrinaine meile neli pudelit veini. Hotell, kus ta töötab pandi kinni ja kaup jagati töötajatele laiali. Nende peres paraku keegi veini ei joo (ma ei saa aru, mis hispaanlased nad sellised üldse on) ja tema teab, et mina selle eest joon (palju - jättis ta lisamata, aga millegipärast mul on tunne et ta ikkagi mõtles nii), kuigi ma pole karantiiniaja lõpust saati terrassil veiniklaasi taga istunud. Ikkagi armas, et ta niimoodi meiega oma töötasu jagas. Me ei suhtle nendega rohkem kui öeldes tere terrassil kohtudes.
Meil oli tore kohtumine eestlastega. Üks Eesti pere, kel samuti oli mõttes kolida Hispaaniasse ja internetist infot otsides sattus meie blogi peale, sai sellest julgustust ja aasta peale meid olidki kohal, võttis meiega kontakti ja nagu ikka väikeses Eestis - kõik tunnevad kõiki, tegu oli Kalveri koolivennaga. Saime kokku El Achebuchali külakõrtsis. Neil on kaks väikest tütart kaheksane ja kuuene, kes läksid siin kohalikku kooli ja kahe kuuga oli neil hispaania keel suus. Kui lastel said kõhud täis, mindi paar meetrit eemale mängima. Mööda kõndinud kelner jõnksatas seisma - lapsed, kelle vanemad rääkisid oma seltskonnas täiesti tundmatut ugrimugri keelt, suhtlesid omavahel hispaania keeles. Ime, et meile lapseröövis kahtlustust ei esitatud. Õnneks olid lapsed täiesti ebahispaanialikult blondid.
Käisime jälle Sevillas. Seekord Kalveri dokumendi järel. Tee Sevillasse ja sealne vanalinn hakkavad juba päris selgeks saama, kaarti enam vaja ei ole. Seekord oli ka juba pisut rohkem inimesi linnas. Eks koolid on juba lahti, kohalikud on linnas tagasi, aga ka turiste hakkas silma. Ühest algkoolimajast sõitsime mööda, kell oli 11:30 päeval ja neil alles tunnid algasid. Kõik lapsed ja vanemad ootasid tänaval. Ikka hämmastav, kuidas töökorraldus võimaldab siinmail keset päeva lapsi kooli viia ja ilmselt mingi hetk tuleb kõigil vanematel lastele ka järgi minna. Alla 12 aastased siin endiselt üksi tänaval ei liigu.
Ega Nerjaski veel normaalset temperatuuri anta. Päeval läheb ikka vähemalt 28 peale, öösel minimaalselt +21. Väga mõnus, kahjuks sel aastal jäi meil suve nautimine ära. Kui tööl ei olnud ( kolme kuu jooksul tuli ehk kolm töövaba päeva), siis mõne projekti kallal toimetasime ikka. Igasugune meri, rand või basseini ääres peesitamine on ära jäänud. Ei julge rabelemist piirata ka, kunagi ei tea, millal igasugune liikumine jälle kinni pannakse.
Paar päeva tagasi anti suuremat tuult. Pesu kuivas super hästi. Triikima hakates märkasin, et üks voodilina on puudu. Seal ta oligi.
Lastel algas kool. Algkoolil ehk primarial algas juba eelmisel nädalal, Manni secundaria 3c klass algas sellel neljapäeval. Kohalikus algkoolis pandi eile juba kaks klassi isolatsiooni, kuna kummaski klassis on ühel lapsel diagnoositud koroona viirus. Nüüd siis passivad kõik klassikaaslased kaks nädalat kodus. Saab näha kaua Manni kool kesta saab. Pakun kaks nädalat. Üleliigseks optimismiks põhjust ei ole. Nerjas on 44 uut positiivset viimase kahe nädala jooksul ja 94 alates juuli algusest. Terveks saanuid keegi ei skoori. See ju ei ole oluline. Ikka hämmastav kuidas kõik kardavad tänapäeval nohu ja köha. Õnneks küll ainukesed paanika külvajad on poliitikud ja kohalikud inglise pensionärid. Igasugu piirangud, millest meedias pasundatakse, küll on kehtestatud, aga isiklikult mind ei häiri mitte vähemalgi määral. Mul ei ole mingit vajadust tänaval suitsetada ega baarides peale kella 1 öösel ringi kolada. Poed võivad lahti olla kella 22 õhtul. No, kas nad peaks kauem olema? Eriline piirang küll. Pulma või matusele mind ka keegi ei kutsu, seega seal kehtestatud inimeste piirarv ei lähe mulle korda, hooldekodus pole ka kellelegi külla minna. Poed ja restoranid peavad piirama külastajatearvu 50%. Andke andeks, siin on inimesi nii vähe, et tavaliselt olen ma poes täiesti üksi ja inimesed on kas tööta jäänud või lihtsalt igaks juhuks kokkuhoidlikud, keegi enam naljalt restorani ei lähe. See eest suur pluss, et nüüd on alati saada vaba lauda. Tavapilt linnatänavatel on täiesti tavaline, lihtsalt kõikidel on maskid ees.
Ükspäev meenus mu vanaema räägitud anekdoot: lihunik otsis nuga, endal nuga hambus. Istusime autosse, kui avastasin, et mask jäi tuppa. Kalver kõrval ütles: “Sul on mask ees...”
Kommentaarid
Postita kommentaar