Ei ole nii hull, kui paistab

Teen kiire vahepostituse, kuna oleme saanud Eestist murelike sõnumeid Hispaania järjekordse eriolukorra kohta. Alates möödunud pühapäevast on kogu Hispaania territooriumil (va Kanaari saared) kehtestatud komandandi tund, ehk öösel alates kella 23st kuni hommikul kella 6ni on keelatud väljas liikuda, välja arvatud, kui liikumine on seotud tööülesannete täitmisega või erakorraliselt arsti juurde või apteeki minemisega. Selline kord kehtib esialgu kaks nädalat ehk kuni 9. novembrini, kuid juba on öeldud, et valitsus kavatseb seda kahe nädala kaupa edasi lükata kuni mai keskpaigani.

Piirangud kehtestati kuna valitsusele on lõpuks kohale jõudnud, et põhiline koroonaviirusesse nakatumine toimub pidutsemise käigus ja senine baaride südaöine sulgemine ei andnud soovitud tulemust, peod kandusid üle inimeste kodudesse ja seal käis tants ja tagaajamine varajaste hommikutundideni.

Nüüd siis kella üheteistkümneks peab iga roju oma koju kobima ja mina isiklikult küll aplodeerin selle peale. Käisime hiljuti Nerja kesklinnas pulmaaastapäeva tähistamas ja juba kell üheksa õhtul käis sealsetes välikohvikutes tõeline möll, kus päris kindlasti oleks olnud kõigil võimalus nakatuda, kui mõni viirusekandja seal viibinud oleks. Kuid jätkuvalt ma ei kujuta ette, kuhu poole ma jooksma peaks hakkama, kui tahaks edale siin viirust külge saada. Ei näe ma haigeid, köhivaid ja surevaid inimesi, mida meedia igapäevaselt kuulutab. 

Ja ei näe ma mitte mingisugust rahva pahameelt, millest jällegi Eesti meedia räägib. Mitte mingisuguseid rahutusi tänavatel, isegi mitte sotsiaalmeedias. Hispaania rahvas, sarnaselt eestlastega, on kannatanud aastaid diktatuuri all ja on endiselt äärmiselt kergesti dresseeritav. Kui valitsus ütleb, siis nii tehakse ja kui guardia civil ka tänavanurkadel passib ja midagi nagu kontrollib, ongi kõik igasugu piirangutega kohe nõus.

Pean tunnistama, et uus kord ei sega mind mitte kuidagi. Isegi hea on enda teismelist normaalsel ajal koju sundida.

Kõik Nerjas talvituvad eestlased on kenasti kohale jõudnud.

Nässu sai endale uue Eesti sõbra Pudi, kellega tekkis klapp kohe esimesest päevast. Ilmselt emased ongi natuke leebemad. Pudi on alles pooleteise aastane ehk päris plikaohtu, kuid kui Nässu liiga pealetükkivaks muutus, pani Pudi ta kerge näksamisega kiirelt paika.

Pühapäeval jätkasime Gran Senda de Malaga etapiga ja matkasime 10 km Alcausinist Perianasse.

Eile käisime üle mitme kuu merel.

Kõige hullemad hüppasid ka merre. Veetemperatuur on 17 kraadi. Kalver tunnistas ausalt, et oli lausa torkivalt külm. Tervitused siinkohal Küllile, kes siiani Eestis ujumas käib.

Peale merelkäiku istusime sadama chiringitos ja nautisime imelist loojangut. 

Eilne päeva nael: Margaret sai hispaania keeles ja kirjanduses kiituse! Tõlge: "Margareti suhtumine on suurepärane, ta on väge hea õpilane, saab kiiresti selgitatust aru ja täidab alati kodused ülesanded. Ta on väga heal teel." Kas saab midagi veel rõõmustavamat üks ema koolist oodata?

Elu on lill!