Jälle kooli

Juba esimesel täispikal koolipäeval saadeti üks ennast halvasti tundev klassiõde koju. Teisel päeval oli kehaline-kasvatus koolistaadionil, kõigil maskid ees. Staadioniringe joosti nii, et pikem külg kõnniti, lühem joosti. Kel hing kinni jäi, võis minna korraks istuma, aga mask pidi ikka ees olema. 

Kolmandal päeval saime koolist kirja. Matemaatika õpetaja kirjutas, et klassile tehti teadmiste test kahe eelmise aasta materjali peale, kuna iga aasta on uus õpetaja, siis ta tahtis klassi taset kontrollida. Mann sooritas selle testi 100%. Seepeale leidis õpetaja, et Mann on matas erakordselt võimekas ja tuleks panna akadeemilise matemaatika õpilaste rühma. Praegu on ta reaalmatemaatika suunal. Läks kutsus Manni mingist tunnist välja ja küsis, mis ta reaalmatemaatika on valinud. Mann muidugi ajas kõik meie kaela, et omal ajal kui valikuid tegime, siis muretsesime tema keeleoskamatuse pärast ja ei tahtnud talle lisapinget peale panna. Nüüd siis paneme ta akadeemikute gruppi ja vaatame, mis sest asjast saab.

Esimesel päeval haigeks jäänud klassiõest ei ole midagi teada. Puuduma on jäänud veel kaks. Klassis on 34 õpilast, mingit hajutamist ei toimu. Kõikidel klassidel algab ja lõppeb ühel ajal ja söögivahetund on samuti kõikidel koos ja endiselt õues. Ainus vahe, et iga klass peab püsima oma tsoonis, eraldamiseks on kõikidel kaelas erivärvilised kaelakaardid. Manni klass on oranž. Reaalselt keegi neid kaarte küll ei kontrollivat. Mann suutis selle ühel päeval juba koju unustada ja kuna informaatika õpetaja on ühtlasi ka kooli direktor, siis tunni alguses oli ta teinud kaelakaartide kontrolli ja Mann sai märkuse.

Teise nädala lõpuks on puuduma jäänud kuus klassikaaslast. Kuid küllap neil ei ole viirus, siis oleks ikka juba kisa lahti. 

Nüüd on meil veel üks tehnikavidin juures. No, jälle soodsalt sai ja, kui juba paari kuu pärast on niikuinii plaanis osta, siis võtsime ära. Lubasid saab teha alles 15 aastasena. Eks ta siis harjutab seni õue peal. Mannil tuli sõit kohe välja, mina jäingi vingerdama.

                               

Taamal paistab meie auto ajutine registrinumber. See on järjekordne saaga ja õppetund, et tänaseida toimetusi ära viska homse varna. Ei tahtnud sellest varem kirjutada, sest nii õudne tundus see lugu, mis meie autokesega juhtus. See oli vast nii kolm kuud tagasi, kui Kalver tuli ühel päeval koju ja teatas, et meil ei ole enam autot. Ta oli parkinud kõrvalkülas Torrox Costal ja kui auto juurde tagasi läks siis seda enam polnud. Teisaldamine on siinses autodeuputuses igapäevane nähtus ja ilmselgelt kohaliku politsei üks põhilistest sissetuleku allikatest. Teisaldatud auto kohale kleebitakse asfaldile silt informatsiooniga, kuhu tuleb oma auto saatusest teada saamiseks pöörduda. Nii saigi kiirelt selgeks, et kuna autol on Eesti numbrimärk ja möödunud aasta novembris hoiatati ning nüüd oli see vist mais, kui trahvi saime ja number on ikka vahetamata, siis eemaldati meie auto liiklusest. Ei aidanud siin enam mingid gestorilt saadud paberid, et meil see protsess juba ammu käib. Nüüd jõudis meile kohale, et olime sattunud erakordselt võhikliku gestori juurde, kes ilmselt ei olnud kunagi varem autode ümber-registreerimisega tegelenud ja lihtsalt venitas mõtetult kogu protsessi, kuni Kalver ta puu taha saatis ja meile uue gestori otsis ning kogu trall algas otsast peale. Meie õnneks oli Tiina ja Kevini auto Nerjas täiesti varnast võtta ja nende tagasilennud korduvalt tühistatud nii saime endale vähemalt kohe asendusauto ja ei pidanud seda hullumeelset rabelemist suvel jalgratastega mööda saatma. Nüüd ei lähe ilmselt enam kaua, kui meie auto saab hispaanlaseks. Esimeselt ülevaatuselt ei läinud läbi, sest mingi arusaamatu probleem on hispaanlastel autode kärukonksudega. Igaljuhul tuleb see meil eemaldada ja neljapäeval uuesti ülevaatusele minna.

Paar päeva anti septembri lõpus veel sellist kuuma, mida suvelgi harva näha, tõstes päevase temperatuuri +36 kraadini. Mitte ei anta veel hingamisruumi. Ühel õhtul käisime Nässuga jalutamas, kell üheksa oli temperatuur 30 kraadi. Liig, mis liig. Lõpuks tõstis tuult ja möödunud laupäeval oli juba märksa inimlikumad 27 kraadi. Õhtul vaatasime kogu perega imelist päikeseloojangu värvidemängu ja võdistasime õlgu. Termomeeter näitas 23, nii jahe ei ole sel suvel veel olnudki. 

Möödunud laupäeval andis Andaluusia valitsus teada, et koguneb esmaspäeval arutama uusi meetmeid koroonaleviku tõkestamiseks. Saab näha, mis nad seekord välja mõtlevad. Madriidis juba tehakse järjekordset tsirkust. Seal on lausa eri linnaosades erinevad piirangud. Nii on sattunud, et ühel tänaval elatakse enam-vähem normaalset elu ja kõrval tänav on täielikus karantiinis, suletud poodide ja restoranidega. Rahvas on pahane, aga keegi ei mässa, täiesti hämmastav, kuidas inimesed on alla surutud. 

Noh, reedeks siis anti teada, et nüüdsest tohib restoranides ühes lauas ja perekondlikel koosviibimistel olla maksimaalselt 6 inimest ja baaride ja restoranide sulgemisajad tuuakse veel varasemaks. Muud midagi.

Kõik, kõik on uus septembrikuus. Me kolisime - üleeile. Eelmise aasta oktoobris, kutsusid Tiina ja Kevin meid vaatama üht valmivat risdaelamut, mille nad juba kaks aastat tagasi ostsid, aga tööd muudkui venisid ja siis möödunud oktoobris kohe-kohe, pidi asi valmis saama. Kuna nad ise ei plaaninud sinna elama asuda, on ju nende La Noria maja tõeliselt õdusaks vuntsitud, siis uus ridakas vajas rentnikke. Kuigi magamistubasid on ikka kaks, siis on meil nüüd tohutu katuseterrass, kus tulevased külalised saavad telkida. Selle eest on meil kaks vannituba ja nõudepesumasin. 

Eelmise aasta oktoobrist sai sujuvalt selle aasta oktoober, kui me lõpuks kolida saime, kuid probleemid ei ole veel lõppenud. Ma ei hakka nendest pikemalt kirjutama, see tekitaks liiga palju ebameeldivaid mälestusi, aga kokkuvõtvalt võib öelda, ärge mitte kunagi ostke Hispaanias äsja valminud elamut. Veel vähem tasub osta elamut, mida ei ole veel ehitama hakatudki. Esiteks seda ei hakatagi kunagi ehitama,  või kui hakataksegi, siis see ei saa kunagi valmis või kui saabki, siis ei anta sellele kasutusluba või kui antaksegi, siis teil on tuhat probleemi, mille lahendamisega arendaja hakkama ei saa või kui saabki, siis tekitab kaheksa uut probleemi asemele. Hetkel ei tööta konditsioneeri ja küttesüsteem ja kõigile tuli üllatusena, et siinkandis ei ole internetilevi, ei kaabli ega antenniga. Kohalik sideoperaator lubas septembri jooksul fiiberkaabliga neti majja tuua ja alles nüüd oktoobri alguses, me taipasime, et ega me tea, mis aasta septembrist jutt käib. Ja see on ainult jäämäe tipp.