Restart

Sügise saabumisega alustasime matkahooaega. Et mitte jalgu kohe mägede otsa ronimisega shokeerida, tegime algatuseks 14 km pikki rannikut. Läksime autoga Torrox Costale, istusime bussi peale ja sõitsime Torre del Mari. Sealt hakkasime Torroxi poole tagasi astuma. Ilm oli hullult tuuline, ette nägelikult valisime liikumissuuna nii, et tuul puhus tagant. Torrox paistab sellel pildil silmapiiril viimasel maanukil.

Rannad olid valdavalt inimtühjad, mänguväljakud ja istumisalad lintidega piiratud. See oli üllatav, kuna Nerjas, 25km Torre del Marist, on mänguväljakud avatud. 

 

Oleme nüüd uues kodus end sisse seadnud. Internetiühendust ei ole jätkuvalt. Eile käisime jälle Axartelis uurimas ja jälle saime teada, et võrk ei ole veel valmis ja un poco-poco puudub veel. No mingu nad põrgu, homme peaks tulema Movistar ja meile antenniga neti majja tooma. Saame näha.

Nässu uues kodus oma positsioonil. Sealt avaneb hea vaade õues toimuvale, alumisele korrusele ja kööki, samuti saab silma peal hoida ülemise korruse liikumistel.

Jooksuruumi on samuti laialt käes nii sees kui väljas.

Lõpuks saime ka oma küttesüsteemi tööle. Maja ehitanud kohalik tuntud ja austatud ehitusfirma on osutunud tegelikkuses täielikuks käpardiks. See õnnetu teise korruse trepihallilagi on saanud nüüd viis korda vett. Esimene uputus oli juba maja ehitamise aegu. Kuigi kipslagi oli üleni märg ja lausa lagunes, siis ehitaja lihtsalt käkkis augud kuidagi kinni ja plätserdas pahtli ja värviga enamvähem sirgeks. Nii kui majas vesi lahti keerati, hakkas lagi uuesti tilkuma. Lekkepõhjuseks toodi üleliigne rõhk küttesüsteemi torudes. See keerati lihtsalt kinni, tilkumine jäi ära ja uued laeparandused käkiti valmis. Nii kui surve regulaatorid said paigaldatud ja kütesüsteem lahti, hakkas lagi jälle tilkuma. Ehitajat veenda, et lekkekoht on lae all olevates torudes, ei õnnestunud. Südametäiega tõmbasime ise lae alla ja leidsime lekkekoha üles. Nüüd tuli ehitaja torumees torusid paikama ja uputas veelkord nii, et lausa esimese korruse laest sadas läbi. Aga leke sai likvideeritud ja lae panime ise jälle kinni. Lihtsalt ei tahtnud neil kohalikel käparditel teha lasta. Aga see ei olnud veel kõik. Ka viies kord suudeti uputus korraldada. Kuna küttesüsteem ei toiminud, oli vaja vahetada mingi ventiil ja seda vahetama tulnud seesama torumees võttis torustiku lahti, ilma et oleks enne vee välja lasknud ja meie enda ehitatud laest tuli jälle nagu kosest. Õnneks olime olnud nii targad ja paigaldanud lakke kontroll-luugi, kui selle lahti tõmbasime, siis enamus veest sadas sealt alla, lisaks lasi Kalver kiirelt mõned augud, et vesi saaks välja voolata ja seekord vist pääseme lae vahetamisest.

Peale üht järjekordset võitlust arendajaga tundsin, et vajan kärakat. Mõeldud, tehtud. Viskasime pitsikese Vana Tallinnat hinge alla ja hakkasin mõtlema - Issand Jumal, kas ma olen äkki alkohoolik, kui pingete maandamiseks alkoholi vajan? Sündis otsus, et teen alkoholiga pausi, kuni Tiina ja Kevin tagasi on. Hoolimata Kalveri hoiatusest, et arvestades, kui mitu korda nad oma tagasi tulekut lendude tühistamise pärast edasi on lükanud, ei jõua nad viimati enne jõule Nerjasse, võtsin siiski riski. Üsna pea selgus, et ma siiski ei ole alkohoolik. Olla ilma oma igapäevase veinita, ei olnud minu jaoks mingi raskus. Karskuse ainus halb külg oli, et tekkis veinit saamata jäänud kalorite puudus ja mind tabas nälg.  Toidukordade vahele tekkis pidev näkitsemine ning ka paljas vesi ei ole minu jaoks kunagi meeldiv olnud, seega pidin sinna sortsukese siirupit lisama, nii oli projekti lõpuks üks kilo rõõmsalt juures. Täielik karskus kestis kolm nädalat. Tänaseks olen oma veiniga maitsestatud vee juures tagasi. Kusjuures mulliveega sobib juua ainult roosa vein. Punane on liiga mõrkjas, Tinto de Verano, mis on siinmail väga populaarne pikendatud jook, on küll väga hea, aga seal tuleb punast veini lahjendada sidruni limonaadiga ehk põhimõtteliselt jood nagu suhruvett, mida ma ka üldjoontes mõistlikuks ei pea. Valge vein veega on jälle nagu piss.

Oleme oma eluga Hispaanias jõudnud tagasi alguspunkti. Uus kodu ja uus töö. Turism on surnud, elagu kinnisvaraarendus. Turiste enam Hispaanias ei ole, ei kohalikke ei välismaalasi. Korterid on enamjaolt tühjad, neist kõige odavamasse veel satub nädalavahetuseti mõni kohalik puhkaja. Juba kevadel võtsime vastu otsuse, et hakkame lisaks millegi muuga tegelema ja eks tegeleda tuleb sellega, mida kõige paremini oskad, seega võtsime Tiina ja Keviniga ette ühisprojekti "Punta Lara". 

Selline nägi objekt välja ostes:

Köök

                                                                      Alumine WC

                                                                           Panipaik

                                                                    Ülemine vannituba

                                                           Ja selline näeb ta välja praegu.

Nii võib juhtuda, kui ütled mehele, et võta see seinakell maha ja tema võtab maha kella seina.

Võtsime alumiselt korruselt niipalju seinu maha kui andis, et luua ruumi õhulisust ja kaotada ära köögi eraldatus. Eks nüüd tuleb hakata seda kõike, mis lõhutud sai, parandama. Igaljuhul oleme väga põnevil.

                                                

Eestlaste naasmisega Nerjasse on meie seltsielu tublisti hoogu juurde saanud. Kalver ja Kevin said sünnipäevaks õhusõidu. 

Praegu on meid siin kolm peret. Tänasest lisandub veel üks. Tegime NESiga (Nerja Eesti Selts) väljasõidu Córdobasse, kus asub maailma suuruselt teine katedraal. Córdoba oli 8.-11. sajandil Andaluusia piirkonna pealinn ja ühtlasi arenenumaid piirkondi maailmas. Selle kinnituseks on Córdoba katedraal, mis rajati moslemite vallutuste järgselt. Midagi nii ilusat ei ole minu silmad varem näinud. Iga pisemgi detail on valmistatud erilise tähelepanuga.

Vaade hotelli aknast.

Kuulsad Córdoba patiod ehk sisehoovid.

Hotelli sisehoov

Manni kool jätkub endistviisi. Lapsevanemad, kellel on võimalik võimaldada lapsel olla koduõppel, pidid tegema kooli avaldused. Mõte on, et need, kel on kodus võimalik virtuaalselt tundides osaleda, hakkavad koolis käima üle päeva. Klass jaotatakse pooleks, koolis käiakse üle päeva, teisel päeval osaletakse tundides virtuaalselt. Need, kel kodus internetiühendust ei ole, käivad koolis iga päev. Plaan maru kõva, aga Hispaania digiajastu ei ole sellise tasemeni veel jõudnud, et seda ideed ellu viia. Kui Mann oma avalduse kooli viis, siis klassijuhataja küsis, kui hull tema vanematel koroonahirm on ja kui kiiresti meie tahame, et Mann poolenisti koduõppele jääks. Mann ütles, et meie peres ei ole mingit hirmu ja nii ta jätkab igapäevast kooliteed. 

Ahjaa, Mann keeras end juba korra haigeks. Palavikku ei olnud, kurk oli ülivalus, mandlid turses ja mingid täpidki peal. Hoidsime teda paar päeva kodus ja täna läks jälle kooli. Pole õrna aimugi, kas oleks pidanud ka arstile näitama ja koroonatesti tegema. Normaalses maailmas ma ei oleks läinud, seega ei hakanud ka seekord pisiasjadega medtöötajaid tüütama.