Noh...... Vähemasti on meil soe...

No asi hakkab siin juba liiale minema. Teisipäevast alates oleme jälle lukus. Esialgu 23. novembrini. Ha-haa... Ma söön oma mütsi ära, kui nad seda tähtaega jälle kenasti edasi ei lükka. Keegi ei tohi oma külast lahkuda. Kella kümnest õhtul seitsmeni hommikul on liikumiskeeld.  Kõik poed ja toitlustusasutused peavad sulgema kell kuus õhtul. Hispaanias ei tohi keegi, ei kohalikud, välismaalastest rääkimata, turistina reisida. Mul on tunne, et ma olen selili maas ja mulle surutakse jalaga rinnale, samal ajal silmust mu kaela ümber kokku poole tõmmates.

Käisime möödunud reedel "väljas", kuus inimest seltskonnas on lubatud.  Kell kolm juba saime kokku. Kõigepealt läksime Little Italysse oma lemmikpitsat sööma ja siis jalutasime linna peal. Euroopa balkonil oli tuvisid oluliselt rohkem kui inimesi. Sellist asja pole enne näinud. Linnapilti ei anna mitte millegi varem nähtuga võrrelda, nii inimtühjana pole Nerja tänavaid kunagi näinud. Pool kuus, kui tagasi jalutasime ladusid kõik restoranid juba oma väliterrasse kokku.

Asja helgemat poolt vaadates pole meil muidugi häda midagi. Meil on vähemalt palju tööd. Pole aega pikemalt norutada. Kui möödunud pühapäev tuli uudis uute piirangute kohta, põrutasid kõik eestlased Malagasse ehituspoodidesse. Brikomartis, mis on soodne kohalik ehitusmaterjalide kett, oli suur eestlaste kokkutulek. Nerjas on küll väiksemaid poode, aga neil on pidevalt materjalide puudus või on juurdehindlus kahekordne. 

Koolielu toimib täiesti tavapäraselt. Mingeid koldeid pole tekkinud. Viimane uudis oli, et kaks nädalat kekat ei toimu, kuna õps on olnud lähikontaktne ja pandi eneseisolatsiooni. Asendusõpetajat ei ole. Mannil läheb suurepäraselt, juba sai oma uues akadeemikute mata grupis klassi kõrgema kontrolltööhinde 9,5 ja bioloogias oli samuti klassi parim hindega 8,5. Tõe huvides tuleb öelda, et majandusgeograafias sai koos ülejäänud klassiga ühed. Ise kommenteeris, et ega õpetaja ei ole süüdi, lihtsalt aine on nii kohutavalt nõme.  

Kui me kolme aasta eest Hispaaniasse tulime, siis meil ei olnud mingit eesmärki leida siit ja liituda eestlaste kogukonnaga. Pigem vältisime kontakte, kui isegi kuulsime kusagilt eesti keelt. Ligi kaks aastat see meil täiesti õnnestuski. Kuid teadupärast tuleb, mis tulema peab ning eestlased leidsid meid ise üles. Täna on meil selline mõnus väike kogukond, mis ei lase kellegil norutama jääda. Seltsielu käib täie hooga. Üle-eelmisel pühapäeval käisime matkal Mango orus.

Andres ja Marion kasvatavad Eestis lambaid. Enne siia sõitu oli lammastel mihklipäev, millest jõudis osa ka nerjalasteni. Kui ma muidu ei ole lambafänn ja restoranis kunagi lammast ei telli, üleüldse olen saanud ainult korra elus head lammast, siis kui mu õde seda kunagi ise tegi, siis nüüd olen saanud suitsutatud lambašašlõkki ja lambasuppi ja mõlemad viisid lausa keele alla. Selgus, et lamba teise ilma saatmise viisil on oluline roll lamba liha maitsel.

Eile tegime shushi meistriklassi. Head sushit juba Hispaanias ei saa. Ma ei julge öelda, et nad ei oska siin sushit teha, sest enamasti peavad siin sushirestorane ikkagi jaapanlased või vähemalt aasiast pärit inimesed ja ilmselt teevad nii nagu õige sushit tehakse. Meie aga oleme harjunud sushi eesti versiooniga ja sinna kuulub toorjuust, mida siin kunagi ei pakuta. Järelikult tuleb endal teha.

Ja saabus ka õnnepäev. Iranzo on jälle Vana Tallinna müügile pannud. Millegipärast tuuakse siia ainult 45 kraadist, mitte 40st. Kinkisime selle eelmisel aastal oma aednikule jõuludeks ja ta oli pärast ikka päris ehmatanud, milliseid jooke meil juuakse. Võtsime seekord korraliku varu.

Mehed käisid kalal. Naised rannas. Kalver ja Andres õngitsesid, Kevin tegi reportaaži.  Kumbki püüdis 7 kala, neist üks oli igavesti mürgine viiber ehk merilohe, kellelt Andres eelmine talv torgata sai ja käsi kuni küünarnukini üles paistetas, jubedast valust rääkimata. Kui Kalver seekord viibri esimese kalana välja tõmbas, soovis Andres ainult palju õnne ja keeras selja. Ta ei tahtnud pealt vaadata, kuidas see konksu otsast lahti saadakse. Kevin raporteeris: viiber on meres tagasi ja Kalver on elus. Õnneks Andres võttis kogu vastutuse ülejäänud kolmeteistkümne osas enda peale. St puhastamise ja söömise rõõm jäi nende perre.

Ja saime ka tormi. Öösel kell kaks läks maru lahti. Meil lendas päiksevari naabrite terrassile olgugi, et see oli kokku pandud. Motika kate võttis tuule alla ja lükkas selle pikali. 

Terje ja  Rolandi naabritel oleks nagu suurem pidu olnud, terrassitoolid olid basseini põhjas, lillepotid pikali ja puruks.

Vähemasti on meil soe. Sel aastal on november ikka tõeliselt mõnus ja päikeseline olnud.

Kõik läheb mööda, käivad rõõm ja kurbus käsikäes...