Siin ja seal vol 3

Nerjasse saabumise esimesest päevast alates oleme õhanud siinse kõrgema mäetipu El Cielo (Taevas) poole. Paar aastat tagasi võtsime isegi korra teekonna ette, kuid olime valinud liiga palava ilma ja jõudsime ainult tipu jalamile. Nüüd siis sai tehtud. El Cielo 1510m, raja algusest 300m kõrguselt veidi üle 7km ja 4 tunni tipuni ainult tõusu, tund aega tipus ja 3 tundi alla. 

Kolm esimest kilomeetrit oli meeldivalt lai kruusatee, sealt edasi läks kitsamaks jalgteeks ja lõpus oli juba täiesti kaootiline kondimurdmisrada kivikamakate vahel.

Vaated olid nagu ikka lummavad. Lõpuks olime kõrgemal merekohal laiuvat pilvepiiri. 

Infotahvel lubas, et siinkandis on elupaik 2500 kaljukitsel, kuid kahjuks ei näinud me ühtegi.

Kuna oli esmaspäev, siis kohtasime ainult ühte neljaliikmelist seltskonda hispaanlasi, kes suutsid niimoodi lärmata, et juba kaugelt kuulsime nende mäest alla tulekut. Küllap nemad olid kõik kitsed juba eemale peletanud. Tipus saime nautida täielikku privaatsust.

Mäenuki tagant paistma hakkav rist tähendas, et lõpp ei ole enam kaugel.

Tipust avanesid seni nägematud vaated ja uued tipud, mille poole pürgima hakata. La Maroma 2069m on neist lähim, mis tuleb plaani võtta. Tema tipp läheb siin talvel ka lumiseks.

Õhtul ootas meid La Norias imeline päikeseloojang.

Ja Tiina ja Piibe tehtud paella, mis vaatamata esmakordsele katsetusele maitses oivaliselt.

Lõpuks sai meil mõõt täis ja otsustasime reisile minna, kuigi Eesti poliitikud ja Terviseamet loevad juba märtsikuust alates mantrat, et ärge reisige, siis igasugu keelud ja käsud kipuvad minusugusele ikka vastupidi mõjuma. Eks omajagu õli tulle valas ka, et enamik inimestest lähevadki sellega kaasa, enam ei suudeta ise enda otsuseid vastu võtta. Seis on ju igal pool täpselt ühesugune. Vahet ei ole, kas sa oled Hispaanias või Eestis. Point on haigena kodus püsida ja vältida suuremaid kogunemisi ja pidutsemisi.

Meil oli valida, kas Kariibi mere saared või Eesti. Loomulikult me valisime viimase. Lennud olid nii Malagast Helsingisse kui sealt edasi, Tallinna suunal, täielikult täis. Kogu lennu ajal kuulsin ainult ühte köhatust. Üheski lennujaamas ei mõõdetud meie kehatemperatuuri või muul moel lastud tunda, et oleme eriti ohtlikul rännakul. Kõik toimis nagu vanasti. Tallinna lennujaamas tegime koheselt koroonatesti, mis on samuti täiesti vabatahtlik, teine variant oleks olnud vist paari nädalane täielik isolatsioon. Testitegemine oli jällegi täiesti normaalne. Hirm oli muidugi suur, sest tänu meediale on jäänud mulje, et see orgi ninna ajamine on eriliselt vastik protseduur. Enne meid oli päris pikk järjekord nii, et Kalver juba arvas, et enne ta laseks endale vana head pulgaproovi kui koroonatesti teha, aga kõik toimis väga efektiivselt ja kiiresti. Proovi võtjad olid täielikud profesionaalid ja proovipulk imepeenike ja elastne. Iga kell oleks võinud lasta uuesti võtta.

Hommikul hotelliaknast välja vaadates, mõtlesime, mida me ometi teinud oleme. Tallinnas oli kõige jubedam ilm, mida ettekujutada annab. Vihma sadas horisontaalselt. Tõmbasime vanalinna jalutuskäigule kohe kriipsu peale ja piirdusime vaatega oma toa aknast. 

Saime näha ka lund

ja matkata soos.

Mõned hullud käisid kihutamas kardirajal.

Nautisime Eestimaa halle varjundeid.

Õhtul, enne varahommikust tagasilendu saime ka Tallinna vanalinnas väikse tiiru teha. Ilm oli täpselt sama jube kui saabudes, aga sellegipoolest oli väikeste jõulutuledes kuuskedega ehitud tänavad äärmiselt armsad ja maitsekad. Hea meel oli ka näha, et ära jääma pidanud jõuluturg ikkagi toimub.

Koju jõudes läksime kohe randa lõunale, et inimese tunne jälle kätte saada. Eestis oli küll tore, aga see kliima ei ole lihtsalt inimlik, mitte minu jaoks.

Samal õhtul kutsusid kohalikud Frigiliana eestlased meid jõuluglögi jooma. Nerja ja Frigika vahel on liikumine teatagi keelatud, aga kuna meil on rendikorterid ka kõrvalkülades, siis oleme end varustanud vastava paberimajandusega juhuks, kui kellegil peaks tulema mõte meie liikumiste kohta aru pärida. Ja kohe oligi Nerjast väljasõidul kontroll platsis. Paberid tegid oma töö ja meid lubati edasi sõita, kuigi me ei läinud oma rendiapartmenti inspekteerima nagu ütlesime.

Vahepeal oli kätte jõudnud advendiaeg ja asusime kodu kaunistama. Paistab, et sel aastal jääme ilma kuuseta (ma muidugi ei ole veel lootust kaotanud). Juba eelmisel aastal oli meie valge kuuse üks külg üheteist kuuga kastis seistes kollaseks tõmbunud nagu oleks pooleteise meetri kõrgune Nässu sirtsutamas käinud.  Kahtlustasin, et eelmistel jõuludel on päike kuusele liiga teinud ja asja päästis tookord valge spray-värv. Seekord oli kogu kuusk kollane ja rändas pikema jututa plasti ja metalli konteinerisse. Nerjas normaalseid kunstkuuski ei müüda ja loomulikult pikendas kohalik piirkonnavalitsus meie liikumispiiranguid nii, et Malagasse uut kuuske otsima minna ei saa. Tõmbasin siis jõulutuled lihtsalt ümber trepi käsipuu ja avastasin ka koheselt suurepärase maskide kuivama riputamise võimaluse.

Kohe sai ka leib hakkama pandud. Uue ahjuga oli ikka esialgu igavene pusimine, et leivast asja saaks. Kuni kerkimiseni töötas kõik kenasti, nii kui küpsetamiseks läks hakkas toimuma igasugu jama. Küll sai proovitud pöördõhuga ja ilma, temperatuuriga mängitud siia-sinna, kuid vähemalt viis esimest leivategu uues kodus läks aia taha. Lõpuks ostsin eraldi ahju termomeetri, kükitasin terve küpsemise aja ahju kõrval ja küpsetasin leiba ahju sisetemperatuuri järgi. Nüüd olen õige nõksu kätte saanud. Ehk järgmine kord juba usaldan ahjust veidi kaugmale minna.

Hea on jälle oma liistude juures tagasi olla.  See väiksem plaadilõikur, mis näeb välja nagu taskunuga, sai Eestist kaasa võetud ja on mind seni ausalt teeninud. Tänapäeval on paraku popikamad keraamilised plaadid laiemad kui 40cm ja tekkis vajadus suurema lõikuri järele. Hispaanias või vähemalt siinkandis puudub täielikult tööriista laenutamise teenus. Ilmselt sellepärast, et oma kätega siin eriti midagi ei tehtagi. Iga väiksema töö jaoks kutsutakse professionaalid kohale. Õnneks meie tunneme professionaale ja õnnetuseks on kõigil tööd nii vähe, et oldi lahkesti nõus ka ärevamat tööriista laenama. 

Töö käib.

Sel aastal süüdati Nerjas jõulutuled täpselt 1. detsmbril. Me polnud ammu linnas käinud ja tuli mõte, minna jalutama ja jõulumeeleolu looma. Olime kesklinnas kell pool kaheksa õhtul ja selline tunne oli nagu oleks kell 4 öösel. Kesklinnas valitses praktiliselt täielik tühjus. Kõik poed ja kohvikud suletakse kell kuus, poole kaheksaks pole enam kedagi tänavatel. Pilt oli üsna nukker. Otsustasime, et enne me enam linna ei lähe, kuni see jama läbi on.

Täna öösel käis Kalver Malaga lennujaamas. Meie lapse- ja koduhoidja Piibe reisis edasi. Kell neli öösel on teadagi komandanditund. Nii ei läinudki kaua, kui politsei Kalverile sappa haakis. Õnneks jõuti temani vahetult hetkel, kui ta Piibe kohvreid autosse tõstis. Küllap kohvrid ja auto ümber toimetav blondiin olid politseile juba piisav tõend sellest, mis teoksil ja nad ei vaevunud isegi autost välja tulema, et liikumispiirangu rikkumise kohta aru pärida.

Nüüd elame lootuses, et ehk lastakse meid vähemalt neljapäevast vabamalt liikuma. Hädasti oleks vaja ehitusmaterjali juurde tuua ja jõulukuuse lootust pole ka veel lõplikult maha matnud.