Vastik aasta, mine ära!

Ma ei hakka salgama, mul on erakordsalt hea meel, et see aasta läbi saab. On olnud lihtsalt erakordselt ebameeldiv. Mina olen seda usku, et igasugu hädad ja haigused saavad ennekõike alguse meie peast, seetõttu tuleb end igasugu stressist eemale hoida ja elu nautida. Ja, mida ma ise pea poole sellest aastast tegin? Stressasin nii, et küll ja rohkem veel. Aasta esimene pool oli veel täiesti tore. Pikk koroonapuhkus kuluski parasjagu marjaks ära ja majanduslikult saime hakkama. Kõik lootused sai pandud ootusele, et suveks on jama läbi ja normaalne elu taastub. Ja siis keerati mul elu pea peale... Vaatasin ühel õhtul parasjagu telekat. Üks krdi kaardimoor oli kutsutud saatesse, et vaadata, palju tema aastaalguse ennustustest täppi on läinud. No, loomulikult ei näinud tema, nagu mitte ükski teine ennustaja, ette, et selline üleilmne kriis saabub. Juba siin oleks normaalne, kahe jalaga maa peal seisev inimene, nagu ma endast arvan,  teinud järelduse, et see kõik on bluff, mida ka skeptikust saatejuht väita püüdis. Samas oli  ennustatud, et Ott Tänak ei võida sel aastal mitte midagi, mida tookord eetrisse ei lastud, kuna sportlased olla tundlik rahvas, kes sellistest avaldustest kohe ennast mõjutada lasevad. Siis võetigi saatejuhile endale ennustatu ette ja kohe läks täppi, et tööandjal on raskusi, tööd või palka vähendatakse. Aga jälle mööda läks see, et peenikese pere plaane see saatejuht jätkuvalt ei pidanud, kuigi ka seda oli talle ennustatud. Ja siis küsis see kaardimoor justkui möödaminnes, mis tähtkujust saatejuht on ja saades vastuse, hüüatas spontaanselt: Oiii, vaeseke, Kaljukitsedel tuleb niiiii halb aasta... Ja oligi olemas. Kõik, mis sel aastal edasi toimus mõjus mulle eriti laastavalt. Ma olin ülepeakaela stressis ja pidevalt kummitas kuklas, et just Kaljukitsedel on nii halb aasta. Kalver, kes ei ole kaljukits, aga elab minuga identset elu, ei elanud neid sündmusi üldsegi nii hullult üle ja ei mõistnud, mida mina nii raskelt põen. Mulle on ebameeldiv oma nõrkust tunnistada, aga niimoodi see juhtus. Kui juba Ott Tänak laseks ennast mõjutada, mis siis minusugune väike inimene. Edaspidi kavatsen jällegi horoskoopi lugedes sealt ainult endale sobivad ennustused välja selekteerida nii, nagu ma alati teinud olen. Ja üleüldse, hea kaardimoor ennustaks ikkagi ainult häid asju. Milleks on vaja inimestel mingit jama endale ligi tõmmata?

Vahepeal oleme jällegi renoveerinud. Plaatimine on minu rida, krohvimise ja pahteldamise võttis Kalver oma kanda.

12. detsembril lasti meil jälle oma külast välja liikuda ja esimese asjana tõime Malagast endale jõulukuuse. Loomulikult olid soodsa hinnaga kuused juba läbi müüdud. See-eest on meil nüüd tõeline kaunitar.

Kohalikud eestlased on kõik mööda maailma laiali jooksnud. Viimastega veel korraldasime ühiseid kalaretki ja matkaradu. Seekord oli Kalveril kõige rohkem kalaõnne. Põhiliselt püüti makrelli, mõned ahvenad ja viiberid. Päris lähedalt nähti ka veest välja hüppavaid tuunikalu, kes makrelliparves hullasid, võib olla, et üks neist jäi ka konksu otsa, sest Andrese õng tõmmati kogu täiega merre. Fotolt lugesin kokku vähemalt 31 kala. Ma seda pilti ei hakka lisama - liiga võigas. Ja nende sööjat minust siin veel ei saa.

Käisime matkamas El Saltillo matkarajal. Oleme seal käinud korduvalt. Andresel ja Marionil oli esimene kord. Seni pidasin seda rada kõige põnevamaks ja ohtlikumaks meie kandis, kus igal sammul tuleb jalge ette vaadata ja ringi vaatamiseks peab alati seisma jääma. Nüüd terve talv seda rada korrastati ja laiendati ning ehitati kahe mäe vahele rippsild. Ohtlik on see rada jätkuvalt, üks telefoni näppinud proua juba pudenes esimestel raja lahtioleku päevadel sealt alla. 

Sisetööd hakkavad juba vaikselt ühele poole saama. Vannituba on veel vuukida, siis saab hakata sisustama. Käisime Malagas ja varusime uut ehitusmaterjali. Vahepeal on saabunud ka IKEA köögipusle. 

Kui köögipõrand saab plaaditud, hakkame seda kokku panema.

Möödunud pühapäeval tegime väikse matka Maro taha Maro kaitsetorni juurde.

Tee algas otse meie koduukse juurest ja viis läbi istanduste. Nagu näha kõrvits(aline) praegu õitseb.

Avokaadod peaks juba pikemat aega valmis olema, tavaliselt lõppeb hooaeg oktoobris, kuid nagu näha, jätkub siiani.

Chirimoyad on ühed mu lemmikud. Nagu avokaadodki, puu otsast korjates on nad täiesti kõvad ja söögikõlbmatud, aga peale noppimist on paari päevaga valmis söömiseks. Tõsiselt magusad.

Banaanid või platanod on ka vist üsna pika hooajaga. Naabrid siin korjasid juba oktoobris enda aias, siin aga tunduvad alles valmivat.

Üsna torni läheduses ühe männi otsas käis hull kädistamine. Kolm oravapoega möllas puu otsas. Ema üritas neid tulutult ohjata ja edasi suunata. Üks neist ei saanud kuidagi üles ronimisega hakkama. Esialgu oli väga arglik ja piilus meid ainult tüve tagant, kuid õige pea sai uudishimu võitu ja viitsis päris pikalt poseerida. 

Maro torn on ehitatud 16. sajandil kaitsmaks piirkonna kalureid ja põllumehi peamiselt piraatidest sissetungijate eest. Selliseid torne on kogu Hispaania rannik täis pikitud, enamasti küll üsna lagunenud, aga mõned on renoveeritud. Sõnumeid lähenevast ohust edastati teistele tornidele ja küladele päevasel ajal suitsuga ja öösel tulega. Torn on 11m kõrge ja sisse pääses redeliga, mis ohu korral sisse tõmmati.

Jõulureedel käisime lõbusõidul, praegu on viimased soojad ilmad, +19 päeval. Vähemalt prognoosi järgi peaks nüüd pisut külmemaks minema. 

Igasugune liikumine Hispaanias on pühade ajal üsna vabaks tehtud, mispeale koroonafännid ootavad viiruse kolmandat lainet. Seekord olen minagi paremini valmistunud. Mul on uus pusle, kolm tokki heegelnööri, et veel üks vannitoavaip heegeldada ja uus joogamatt. 

Loodame, et nad nüüd ikka alt ei vea.