Veebruar 2021, kui midagi veel ei ole muutunud
Loodus võtab üle. Me elame Nerja mõistes äärelinnas uusarenduses ja tundub, et meie maja on ehitatud rändkarjakasvatajate maadele. Kitsed on pidevalt meil maja ees ja maja taga. Ma küll ei saa päris hästi sellisest karjaga lakkamatust liikumisest aru. Eestis võetakse lambad või veised, et need looduslikke rohumaid puhtana hoiaks, siinmail võiks ju sama eeldada, sest kõnnumaad on üsna võssa kasvanud, kuid kui see kari korra üle on käinud, siis pealtnäha ei ole maastikul mitte mingeid muutusi märgata, ikka sama võserik, ainult tohutul hulgal kitsepabulaid jääb neist maha. Minu mõistus ütleks, et las nad närivad ühe platsi peal terve päeva ja siis liigutakse edasi. Kuid nii see siin igal pool käib ja küllap on neil omad põhjused.
Viimatisel matkal saime taas läbi kitsekarja sõita. Juba pikalt enne kohtumist oli maantee tihedalt pabulaid täis, mis oli selge märk, et kohe-kohe järgmise nuka tagant nad välja ilmuvad.
Viisime Manni ja Nico samuti El Saltillo matkarajale. Nüüd on küll seda rada nii palju käidud, et jupp aega minna ei taha. Vaataks vahelduseks uute tippude poole.
Auto sai päästetud. Õnneks või õnnetuseks olid meil ka kõhud tühjad, nii et ega sealt midagi tulemas niikuinii ei olnud, teisest küljest tean omast käest, milline kergendus on, kui iiveldades, midagi välja lasta saab. Mannil vaesekesel ses osas kehvad geenid, me mõlemad Kalveriga olime lapsena pikematel sõitudel ikka kõvad iiveldajad. Aga kõhud olid meil tühjad selle pärast, et ainus tõeliselt hea restoran Canillas de Aceitunos pani end kell neli kinni, kuigi restoranidel on lubatud olla lahti kella kuueni. Kell neli sulgevad nemad n-ö vanast harjumusest, kui restoran oli avatud lõunasöögiks alates keskpäevast, kuni restoranirahva siesta algas kell neli ja kell kaheksa õhtul tehti uksed jälle lahti, et siis poole ööni õhtusööki pakkuda. Selle asemel, et nüüd jooksvalt kuni kella kuueni avatud olla ja võtta vastu iga viimanegi kopikas, mis rahvas tooks, lasevad nemad ikka vanamoodi. Me jõudsime matkalt tagasi kell neli ja jäime tühja kõhuga. Noored olid hea meelega nõus poole kodutee peale jääva McDonaldsiga, kuid sellest jäime ka ilma, kuna preili iiveldas kuni Nerjani välja. Kohale jõudes hakkas nälg juba silmanägemist võtma ja põrutasime otsejoones Burriana randa tai restorani, kus küll pesti juba põrandaid ja meid lauda enam ei lastud, aga take away toimis ja saime lõpuks ka süüa. Resto ees oodates avastasime Eesti numbrimärgiga auto. Kahjuks kedagi nii kaua, kui meie seal olime, auto juurde ei tulnud.
Vahepeal oli hetk, kus enamik kohalikke eestlasi oli jälle siinmail ja tegime kohe Eesti peo kartulisalati, sproti saiade ja kiluleibadega. Täitsa vabariigi aastapäeva tunne oli. Praegu küll võib ainult neli inimest koguneda, kui nad ei ole ühest leibkonnast. Lihtsalt me ei viitsi enam iga absurdsusega kaasa minna.
Ega ma enam ei olegi väga hästi kursis, millised piirangud parasjagu kusagil kehtivad. Lülitasin ennast kohalike välismaalaste sotsiaalmeediagruppidest välja. Liiga palju sai seda koroona teemat minu jaoks. Isegi Eesti televisiooni ei saa enam vaadata. Varem oli mu argipäeva õhtute lemmik Ringvaade, kuid nüüd on nad sellest koroona jamast nii vaimustatud, et on minu jaoks muutunud väljakannatamatuteks. AKst ei hakka rääkimagi. Kanal 2 Õhtu on oluliselt parem, nemad leiavad veel elus ka muud huvitavat. Andaluusia on väga eesrindlik ja üritab tublilt nähtamatu vaenlasega võidelda. Vahepeal ikka hakati juba päris äärmuslikke piiranguid seadma. Osad linnad ja külad pandi täielikult lukku, kõik poed ja mitte hädavajalikud avalikud kohad tuli sulgeda. Teised jäid küll endistviisi kuueni lahti, aga laudades maksimaalselt neli inimest ja needki võisid olla pärit ühest perest. Kodustel kogunemistel samuti ainult neli inimest maksimaalselt. Maski nõuti ka sportides. Ma ei kujuta ette, need terviseameti inimesed ei ole vist kunagi proovinud maskiga joosta. Mina ka ei ole, aga isegi hommikuti Nässuga mäest üles jalutades ma ei suuda läbi maski hingata. Nüüd on hakanud nakatunute numbrid jälle langema ja lastakse liikumist taas vabamaks. Loomulikult kõik inimesed võtavad neid korraldusi nii leebelt kui vähegi võimalik. Ma ikka ei saa aru ka, kui kevadel korrutati kogu aeg, et tavaline riidest mask ei kaitse mitte millegi eest, siis ometi siin vähemalt 90% inimestest kannab just selliseid ja näiteks koolis ei toimu mitte mingit distantsi hoidmist ja on igapäevaselt sadu noori külg külje kõrval, siis ometigi mitte keegi neist ei nakatu. Kool toimib täiesti tavapäraselt ja kõik on terved, ehk mõned tavapärased haigestumised, mida ikka ette tuleb.
Me isegi käisime nn suletud linnas Torre del Maris. Ostsime sealt oma projekti terrassile second hand mööbli ja kuna meie ei võinud sinna minna ja nemad ei saanud Nerjasse tulla, siis leppisime kohtumise poolel teel, kiirtee ääres neutraalses Algarrobo bensukas, kuna müüja töötas Algarrobis ja tal oli kirjalik luba oma linnast väljumiseks. Kohale jõudes selgus, et müüja auto oli nii väike, et sisse mahtusid ainult toolid ja laud jäi Torre del Mar'i. Pidasime nõu, kuidas laud kätte saada ja kuna müüja kinnitas, et tulles ei kohanud ta ühtki patrulli, siis otsustasime väikese seikluse kasuks ja sõitsime tema järel keelutsooni otse sisse. Kohalik politsei vist võttis piiranguid sama lõdvalt, kui suur osa inimesi, sest linna sisse-välja vooris katkematult autosid ja kedagi keelamas ei olnud. Müüja elas lausa politseijaoskonna kõrval. Laua saime ilma probleemideta kätte.
18. jaanuaril saabus kuu aega varem Eestist postitatud sünnipäeva kaart, päev hiljem jõudis veel varem teele pandud kingipakk lastelt kohale. Nii äge, kui sünnipäeva saab ikka mitu nädalat tähistada.
Olen ikka aeg-ajalt kurtnud, et kooliharidus tundub siin kahtlaselt nõrk olevat. Olen isegi rääkinud Manniga, et ehk peaks gümnaasiumisse ikka Eestisse minema. Kuid ühel päeval prinditi meie juures Nicole, kes käib Eesti mõistes gümnaasiumi kümnendas klassis, matemaatika kodune ülesanne välja ja ma vaatan, et midagi nad seal vist siiski õpivad, vähemalt mina ei saa enam mitte midagi aru. Mann on muidugi Eestisse kooli minemise täiesti välistanud.
Jõulude ja uue aasta külmalaine on õnneks mööda läinud ja saime minna sel aastal esimest korda merele. Vesi oli peegelsile ja superäge. Nägime isegi üht pisemat kuukala. Väiksed on küll vilkad ja ei lase enda ümber paadiga tiirutada, sukelduvad päris kiiresti kui lähemale sõita. Maro kosk oli ka täies ilus.
Ühtlasi tähistasime ka Tiina sünnipäeva, kes ise küll parasjagu otsaga juba Eestis on.
Võrratuid päikeseloojanguid antakse nüüd lausa iga päev. Loojang nagu ka päikesetõus on kõige ilusam, kui natuke pilvi ka taevas on.
Käisime vahepeal Iranzos veidi varusid täiendamas.
Samal päeval sain veel ühe head kraami täis sünnipäevapaki Eestist.
Vana Tallinn, mis nooruses tundus mulle üks õudne jook, on nüüd ikka väga olulisel kohal me elus. Nii hea lihtsalt.
Lõpuks sain nii kaugele, et tegin ema retsepti järgi kaneelisaiakesi. Noh, esimene kord kohe ebaõnnestusin. Mina, kes ma pärmitaignast mitte midagi ei teadnud, panin ema ütluste järgi ilmselt valesti kirja vedeliku koguse. Oleks pidanud panema pool liitrit vee ja piima segu, aga mina panin pool liitrit mõlemat ja no loomulikult tuli tainas nii vedel kui tulla sai ja ma muudkui uhasin jahu juurde. Lõpuks saime saia mitme päeva jagu, aga maitseaineid sai kõiki liiga vähe. Esimene plaaditäis oli täismage. Sain aru, et võid, kaneeli ja suhkrut vahele tuleb julgelt lisada, kuid järgmine laar näitas, et seda kõike oleks pidanud veel kordades rohkem panema. Ühesõnaga, Kalver sõi ja teatas, et ämma omad on ikka oluliselt paremad. No, vaatame seda asja veel, võib-olla kuu aja pärast proovin uuesti. Praeguseks on saiakeste mõõt täis. Ema antud retsepti tuleb veel poole võrra vähendada, tema teeb ikka arvestusega, et jätkuks kõigile lastele ja lastelastele. Me siin kolmekesi ei suuda seda kogust ilmaski ära süüa. Isegi Nässu sai paar päeva ainult saia.
Olime Nässu vaktsineerimise täitsa unarusse jätnud. Tegelikult oleks juba oktoobri lõpus pidanud ära käima, kuni paar päeva tagasi leidsin Nässu varbapesu-käterätilt kirbu. Järgmisel päeval sai Nässu oma kirburohu, ussirohu ja marutaudivastase vaktsiini kätte nagu kord ja kohus. Asjal oli muidugi positiivne külg ka. Mann ei olnud elu sees veel kirpu näinud. Nüüd siis teab.
Köök sai valmis.
Ülemine vannituba ka. Ma ei mäleta, kas olen juba pilti pannud.
Põhimõtteliselt majas seest on peaaegu valmis, ainult igasugu tööriistu ja kola on kõik kohad täis, ei saa veel ilusaid pilte teha. Võibolla järgmine kord.
Kommentaarid
Postita kommentaar