Hakkab looma
Väljas alles 20 soojakraadi, aga meie Nässu juba poeb varju. Vahel ikka ütleme, et ta ei kujuta ette, mis elu Eesti koerad elama peavad. Meie siin vihmase ilmaga üldse välja ei lähegi, lihtsalt ootame, millal vihm üle läheb. Tavaliselt nii paari tunniga on ka kõige hullem koerailm möödas.
Ühel õhtul lippasin poodi paari asja ostma ja uksel oli selline silt. Esimese hooga vaatasin, et nüüd on küll asjad hullud, kui Hispaanias ei saa peale kuut enam veini juua. Lähemal uurimisel selgus, et ainult kange alkoholi müük on keelatud. Elasime nii lausa kaks nädalat. Praeguseks on koroonanumbrid tublis languses ja lõpuks ometi hakatakse ka piirangutega pisut järele andma. Mine võta kinni, kas neist siis tõesti on nii palju kasu või väsib see haigus ise lõpuks ära. Kuu aega tagasi oli olukord uute nakatunutega sama nagu praegu Eestis, tuhande kandis, tänaseks on langenud 127 peale 100 tuhande elaniku kohta viimase kahe nädala jooksul. Praegu võime liikuda jätkuvalt ainult oma provintsi piires, poed ja restoranid võivad olla avatud kuni poole kümneni õhtul, komandanditund kehtib endiselt 22-6, aga igasugu teatrid, kinod ja kontserdid on lubatud 75% täituvusega, tagades inimeste vahel 1,5m distantsi. Juba kannatab elada.
Sisetööd on peaaegu valmis, veel mõned liistud panna, lambid ja kardinapuud üles riputada. Nüüd on järg ülemiste terrasside käes. Projektiga alustades me ei kujutanud ikka üldse ette, et asi nii kaua aega võtab. Arvasime, et saab tehtud nii paari-kolme kuuga, nagu Rio Marinas kolm aastat tagasi, aga siin on ikka ruutmeetreid kõvasti rohkem. Kõik tööd võtavad kolm korda rohkem aega. Lubasin juba, et enam kunagi ei pane väikeseid 33 cm plaate. Plaatimisel pole erilist vahetki, aga no vuukimisel tundus, et lõppu ei tulegi. Neli päeva läks. Ühel õhtul lõpetasin nii, et viimane vuugitolm jäi veel plaatidele ja öösel tuli vihm peale, mis kivistas selle tolmu kenasti plaatidele. Eriti toredad on veel välisterrassi libisemisvastased plaadid, mis on nii paganama karedad, et sealt ei kraabi mitte midagi maha. Õnneks olen juba teadlik, et sellised õnnetused likvideeritakse betoonijääkide eemaldusvahendiga. Ehk sain veel lisatööd.
Vabariigi aastapäeva tähistasime väärikalt koos presidendipaari vastuvõtuga. Roland nimelt on enda küla, mis territoriaalselt on üks Frigiliana linnaosa, president. Kõigepealt küpsetasin leiba. Loomulikult olid laual sprotisaiad, kiluleivad, kartulisalat, Kirju koer ja Kass Arturi kook. Vaatasime koos Eesti televisioonist üliägedat Paide kontserti.
Harva, kui ma suudan iseennast üllatada. Olen oma ekstraordinaarsusega juba ammugi harjunud. Kuid nüüd võttis mul endalgi suu lahti. Tuleb välja, et ma oskan ka maalida.
Terje tegi ettepaneku minna kunstitundi. Üks siin elav venelannast kunstnik korraldab enda juures algajate maalikoolitusi. Tundus tore mõte värvirullile, pahtlilabidale ja segukammile vahelduseks mõnd pisemat pintslit käes hoida. Viimati sai joonistatud kooliajal, kuigi mulle see tol ajal väga meeldis, käisin vist korra isegi ühe klassikaaslasega koos kunstiringis, erilist talenti kohe välja ei löönud. Tookord nad voolisid seal savist ja see ei köitnud mind nii väga. Minust ei saanud ka korvpallurit, sulgpallurit, karatekat, näitlejat, võistlustantsijat ega baleriini, mis kõik sai omal ajal ära proovitud. Kergejõustikus olin küll väga lootustandev, kuni selgus, et vaim on küll tugev, aga süda nõrk. Samas oli mu isapoolne vanaema ikkagi kunstnik ja mingid geenid ju peaks minuski siis olemas olema.
Õpetaja oli tõeline kunstnikuhing ja väga hea juhendaja. Näitas, kuidas märgata värve, valgust ja varje, segada kokku erinevaid toone. Pidevalt sain noomida, et mu pilt on liiga korralik. Kogu õpetus käis temperamentses vene keeles ja vaikuse hetke eriti ei olnud. Peale kahe tunnist koolitust töötas mu aju veel pool päeva vene keeles.
Pilt ise sai selline. Kinnitan, et päriselt on see veel ilusam. Esimestel päevadel peatusin mitmeid kordi mööda minnes ta ees ja imetlesin. Kalver küsis juba, kas ma võtan selle nüüd voodisse ka kaasa. Ma arvan, kui Mamma pilvepiirilt vaatab, siis ta võib minuga rahul olla küll. Ja mina võin rahul olla geenidega, mis vanemad mulle edasi andnud on. Superkombo! Ei teagi, mida järgmiseks proovida. Olen ikka mõelnud, et klaverimäng oleks tore...
Tellisin internetist juba värvid ja pintslid, vaja veel molbertit, lõuendit ja aega. Ma tahan seda asja veel proovida.
Lootust on, et projekt hakkab lähipäevil valmis saama. Jäänud on veel sisekujundus. Eks maalimiseprojekt sai ka sellepärast ette võetud, et lihtsalt ei ole saada selliseid maale nagu mul siia vaja on. Ikka peab kõik ise ära tegema.
Kommentaarid
Postita kommentaar