Ja ikkagi on meil siin nii mõnus

Sadas. Nagu ikka peale sadu, laotati taevasse vikerkaar ning juba mitmendat korda ma näen meie terrassilt, kohta kus vikerkaar maapinnaga kokku puutub. Nii 100m kaugusel meie majast. Tuleb vist ikka minna ja see rahapada välja kaevata - mis ta seal niisama vedeleb.

Koroonaajastu aastapäeva puhul võtsin oma "Väikese karantiiniblogi" ette ja tuletasin meelde, kuidas see kõik aasta tagasi algas. Milline naiivne optimism esialgu oli, et kahe nädalaga on õudused ühelpool ja, kui surnutemäed kõrvale jätta, oli kõik isegi põnev ja lõbus. Siis lisati veel kaks nädalat jne, jne. Kolmekümne esimesel päeval jõudis kohale, et tegemist on suurejoonelise plaaniga turismiäri põhjalaskmiseks ja meie senisele elule tõmmatakse rasvane joon alla. Olime töötud, kel säästusid erilise kokkuhoiurežiimi korral kolmeks-neljaks kuuks. Nii tuli meil teha oma eluks uus plaan. See oli valus ja raske otsus ja tundus äärmiselt ülekohtune. Mõte oli müüa ära meie Rio Marina korter ja oodata, mil, loodetavasti sügise poole,  kõigil töötuks jäänutel hakkab olema pangalaenude maksmisega raskusi ja kinnisvara hinnad kolinal langevad, et osta siis mingi väsinud odavam korter, see üles vuntsida ja kasudega maha müüa. 

Kinnisvara hinnad ei läinudki alla, siiamaani ainult tõusevad. Kui Rio Marina ei oleks maha müüdud, siis tänaseks oleksime juba ammu nälga surnud. Sellegipoolest saime oma arendusprojektiga alustada ja see kujunes kordades suurejoonelisemaks, kui me loota oleksime osanud. Nüüd see saab valmis. Tegelen praegu usinasti sisekujundusega. Ja jälle ma pidin tõdema, et kui ühe ukse kinni paned, siis kohe avaneb uus. Ole ainult julge ja sulge see uks, mis enam ei toimi. 

Pildid on veel esialgsed katsetused. Teen kunagi postituse: enne ja pärast remonti.

Ülemisele terrassile teeme praegu välikööki ja siis on kõik. Seni on see loomulikult olnud ainult puhas töörõõm. Kopikat see sisse ei too, ainult viib välja.

Kuid renoveerimine ei ole ainuke, millega me nüüd tegeleme. Vorsti toob leivale hoopis uus ettevõtmine. Kui me neli aastat tagasi otsustasime oma elu täielikult muuta, oli Hispaaniasse tulemine suuremas osas ikkagi Kalveri plaan. Me olime siin puhkamas käies alati unistanud, et mis oleks, kui... ja mõtle, kui äge oleks, kui... - aga lõpuks olin ma ennast nii sügavasse rutiini kaevanud, et mul polnud enam mingit unistust või ettekujutust, mida oma eluga peale hakata, peale teadmise, et senisel moel see enam jätkuda ei saa.  Lisaks veel süümepiinad, et ma olen üks tänamatu põrsas - elu on kõik mulle hõbekandikul kätte toonud ja ikka ma pole rahul. Kui Kalver tegi otsuse, et me lähme Hispaaniasse, võtsin mina ikkagi kohe jälle juhtimise üle ja seni käisid siin asjad minu pilli järgi. Korteri ostmine ja selle rentimisest elamine oli puhtalt minu idee, sest see jällegi oli midagi, mida ma oskasin. Et neid riburada pidi muudkui juurde tuli, oli jällegi Kalveri teene. Nüüd, kui turismiga on juba üle aasta hapusti ja asjad minu diktatuuri alt väljunud, avanes üks uks veel - Kalver avas paadimootorite äri ja sel läheb hästi. 

Turismiäri saba ei ole me veel täielikult läbi raiunud. Ilmselt pikendame agooniat. Praegu on kohalikus turismis märgata ainult üht suunda, tullakse üheks ööks ja põhimõtteliselt kõrvalt linnast ehk Malagast. Eesti mastaabis näeks see välja nagu Tartu inimesed läheksid üheks ööks Elvasse, ei, pigem Nõkku hotelli, kuna jätkuvalt on lubatud liikuda ainult oma provintsi piires. Kuigi kõik hotellid on endiselt suletud, on rendiapartmentide hinnad nii madalal, et ühe öö kaupa pole mõtet müüa. Meie oleme sunnitud ühe korteriga veel seda teed käima, kuna maksame ise samuti renti. Ka nii peame ikka veel sellele üritusele peale maksma. No vaatame, mis aeg toob.

Vahepeal oli ka eriti mõnusalt suviselt sooje ilmasid. Kohe tekkis ka Nässuga uus probleem. Ta on harjunud villas basseini hüppama ja teeb seda üsna valimatult ka meie uues kodus. Kuid siin tuleb basseini kuue perega jagada ja vaevalt, et naabritele koer basseinis meeldib. Mulle ka ei meeldiks, kui naabrite vasikamõõtu pikakarvaline peni meiega samas basseinis käib. 

Nüüd, kui aias palli loobime, peab kogu aeg valvas olema, et esiteks pall vette ei lendaks ja teiseks Nässu sisse ei kargaks. Päris keeruline. Kujutan ette seda aia taga klähvimist ja niutsumist, kui me ise ujumas hakkame käima. Praegu on veetemperatuur 20 kraadi. Kaugel veel sellest, et ujuma minna.

Vahel käime õhtuti päikeseloojangut vaatamas. Suvel kaob päike nii kaugele mägede taha, et loojangut ei näegi. See eest talvel on ilus.

Terje ja Rolandiga käisime matkal päris Nerja külje all. Pea iga kord uuel rajal olles pean tõdema, et koht on ilusaim, kus seni käidud. Nii ka see kord. Kogu kambaga õhkasime, et olgu selle maailmaga praegu kuidas on, meil siin on ikka nii mõnus ja ei tahaks seda kuidagi millegi muu vastu vahetada. 

Edasi, seltsimehed!

Kõik, kes te varsti tulete, sporditossud kaasa!

Lõuna-Hispaania on talvel imeilus. Kõik on veel roheline ja õitseb. Linnud siristavad kõrvulukustavalt. Esimesed pääsukesed on ammu kohal, kõrgel taevas käib kõva tagaajamine, kuid pesade meisterdamiseks ei ole veel läinud. Peame hoolega vahti, ei tahaks meie rendikorteri terrassile sel aastal enam sellist p...rahet ja selle peale tormi jooksvate sipelgate dessanti.

Viinamarjaistandus oli veel raagus, kuid seda ägedam vaadata, kui kenasti korrapäraselt nad on lõigatud.

Kalver käis vahepeal jälle Eestis ja tõestas, et soovi korral on terve mõistusega ja tervena reisimine isegi maailma kõige suurema covidisse nakatumisprotsendiga riiki täiesti võimalik ilma, et haigeks jääks. Õnneks on Hispaania oma numbritega praegu nii maha jäänud, et Eestisse minnes ei pea enam karantiinis olema (täna juba jälle peab) ja Hispaania ei ole terve selle aasta jooksul riiki saabujatele täiendavaid liikumispiiranguid kehtestanud. Hämmastav, et Eesti ajab kogu selle virr-varri sees ikka oma joont. Välismaalt saabujatelt keegi negatiivse testi esitamist ei nõua, see on nö vabatahtlik testida ennast juba kohale saabununa ja välismaalastele vist teoreetiliselt kohustuslik, kuid ega keegi kuskil seda kontrolli. Maskidega narritamine on ka arusaamatu. Kalver ütles, et inimeste suhtumine maski on täiesti vaenulik, poes hoitakse ees ja nii kui uksest välja saadakse, rebitakse endal mask eest sellise näoga, nagu oleks piinamiselt tulnud. Ometi on haigeid või lähikontaktseid igas peres, kõik tunnevad kedagi, kes parasjagu haige on. Mul oma sõbrants tegi lausa inimkatseid iseenda peal. Iluteenindajana on tal klientidega nö lähikontakt vähemalt tund aega. Sattus siis kord klient, kes enese teadmata oli juba haige, kuid mõlemad kandsid maski ja nakkus edasi ei kandunud. Tuli siis teine klient, maskivastane, paar korda köhatas, midagi muud tal häda polnud ja paari päeva pärast sai positiivse diagnoosi, ja kuigi sõbrants kandis meditsiinilist maski, oli nakkus ta maski tagant kätte saanud. 

Muude tähtsate asjatoimetuste kõrval oli Kalveril muidugi aega sõbra tütrele rumalusi õpetada.

Nässu väike sõber Saara on vahepeal päris suureks sirgunud ja saatis Nässule järjest oma meisterdustest pilte.

Nässu tervitas vastu.

Mann teatas, et kuna ta veel ei tea, millega tulevikus tegelema hakata, siis peale gümnaasiumi lõppu, milleni on kolm aastat, ta kohe ülikooli sisse ei astu. Läheb kõigepealt maailma avastama ja siis kunagi  ülikooli ja peale ülikooli kolib koos Nässuga meie juurest ära. Pidin talle ütlema, et koerad ei ela nii kaua.

Kalveri kahenädalase Eesti reisi ajal võtsin ka mina puhkuse. Proovisin omal käel maalida.

Heegeldasin uue vannitoavaiba, mille Nässu juba valmismisprotsessi ajal enda omaks kuulutas.

Panin puslet. Tuhat tükki on ikka liiga väike. Rõõmu jätkus ainult kolmeks päevaks ja siis ka pidin ennast kogu aeg tagasi hoidma.

Nässukene istus oma valvepositsioonil ja ootas issit koju.

Kuigi mul on nüüd ka oma kumquatipuu, siis sellelt veel niipea sellist saaki, et isu täis saada, ei saa. Praegu on hooaeg ja keegi kuulutas, et müüb ja toob koju nii nagu meie omal ajal maasikaid, võtsingi 5 kilo. Kõigepealt sõin palju jaksasin, ülejäänud panin sügavkülma, hea jääkuubikutena joogi sisse panna.

Kalveri ära olles langesid kõik tegemised, mis tavaliselt on tema kanda, minu õlule. Esimesena värviti villas välisseinu. Ma ei saa aru, miks siin värvid seinas ei püsi. Kõiki maju peab värvima igal aastal. Eestis elasime kunagi majas, mida ei olnud värvitud sestsaadik, mil ta esimese vabariigi ajal valmis ehitati. Uuesti värviti nii kuuskümmend aastat hiljem. Siin ei ole vahet, kas on uus või vana maja, värv koorub maha ja värskendatakse igal aastal. Ma saan veel aru, et villa juures on müürid, mis mäe küljele ehitatud ja maa seest tulev vesi pressib peale, kuid meie tutt-uus maja koorub ja kobrutab samuti.

Kodus pidin korraldama terrassi vaheseinte ehitust. Arhitekt oli maja planeerinud nii, et terrassidel oli null privaatsust. Kui toast välja astusid, siis nagu oleks kohe naabri juures. Meie naabrid on kõik rootslased ja ei ela statsionaarselt Nerjas. Möödunud sügisel oli perepoeg oma sõbraga kaks kuud kohal ja loomulikult, kui sa oled tulnud puhkama, siis veedad ju enamuse aja terrassil päikese käes, arvestades, et kõik kohad, kuhu noortel inimestel minna oleks, olid suletud. Ühel päeval juhtusime täpselt samal hetkel välja astuma, et  terrassile lõunat sööma minna. Minul oli kapsa-hakkliha hautis, kuttidel mingi korralik šnitslikäntsakas. Kadusin oma hautisega kiirelt tuppa tagasi. Ammuks see oli, kui Manni rootslannast sõbranna mu riivitud porgandi-õuna salati kohta ütles, et tema peres antakse seda hobustele.

Õnneks said kõik naabrid kiiresti aru, et vaheseinte ehitus on hädavajalik. Äge vaidlus käis seinte pikkuse ja kõrguse osas, kuid lõpuks tehtud nad said. Kuna meie tundsime ehitusfirma omanikku ja oleme ainukesed, kes siin hispaania keelest midagi aru saavad, siis kujunes nii, et kogu suhtlus ja liikumine käis minu kaudu. 

Kalver oli Eestis, aga paadimootoreid muudkui saabus, nii pidin ka neid vastu võtma. Kohalikud kutid aitasid maha tõsta.

Kuna puhkuse ajal muutus kehaline aktiivsus väga väikeseks, siis hakkasin jala käima. Üritan ikka üle päeva mõne pikema otsa teha, näiteks 5km tuleb, kui minna kodust linna ja tagasi. Jalutada on mõnus, näeb oluliselt rohkem kui autoga sõites. Nerja on väike küla, oleme kohalikus mõistes nagu maakad. Enamus kannab dresse või retuuse ja muid mõnusaid vabaaja riideid, keegi ei hakka linna minekuks peenemaid riideid selga panema. Nii on täiesti okei, kui ma oma kõnniringi mõnes poes käimisega seon. Sportida on ikka lihtsam, kui siht silme ees.

Sel nädalal käisime jälle kunstiringis. Mind paeluvad jätkuvalt kohalikud valged külakesed. Nii sai mu külaseeria täienduse.

Läksin jala. Ei olnudki varem jala Nerjast Frigilianasse läinud ja jälle oli vaimustav, Nerjast alla, läbi rio Chillari oru ja jõeorust üles. Tund aega, 5,5km ja 2h seismist maalimise ajal. 

Eelmise aasta avokaadod ripuvad veel puu otsas, kui uus hooaeg on õitsemisega täies hoos.

Apelsinipuud õitsevad ja levitavad mesimagusat lõhna. Nisperod saavad kohe valmis. 

Mulle meeldib, et siin on aasta ringi millegi hooaeg. Praegu hakkavad lettidele jõudma maasikad ja arbuusid. Kalver juba ütles, et peaks jälle kangapoodi vaatama minema, kas sealse müüja farmerist sugulasel ka juba marjad kangapoe uksel müügis on. Ma ise arvan, et sellega läheb veel aega. Eks siingi on esimesed maasikad kasvuhoones kasvatatud, mis ei ole nii magusad, kui need, millel päike otse põske  paitab. 

Selline mu maalike seekord sai. 

Küsisin, millega mina siis tegelema hakkan, kui renoveerimisprojekt saab valmis ja Kalveril on oma paadimootoriäri. Ta arvas, et ma võin siis maalida ja klaverit mängida...

Ma olen selle maailmaga ära leppinud!

Tiiä ei, kohe tuu elo viil käänt...