Minirännakul

Täielik eksprompt otsus: me lähme rändama. Ühepäevased matkad on väga toredad, aga mitmepäevane rännak on hoopis teistsugune elamus. Camino de Santiago rännakust jäi hinge meeliülendav mälestus ja kindel teadmine, et tahame sellist teekonda veelkord ette võtta. Facebooki Memory hakkas aprilli lõpus igapäevaselt viie aasta taguseid meenutusi saatma ja kuna meil sattus olema ka üks viiepäevane broneeringute ja kohustustevaba auk, siis oligi mõeldud-tehtud. Nässu jätsime Manni valvama. Eks meil oli ka teadmine, et igasuguse ekstsessi korral oleme maksimaalselt kahe autosõidutunni kaugusel.

Seekord valisime matkaks Senda Litoral matkaraja Malaga provintsis. Täielikult piki rannikut Manilvast Nerjasse kulgev rada, kogupikkusega 170km, mis ei ole veel lõplikult valmis, kuna kohalikud omavalitsused ei ole saavutanud kokkuleppeid rannaäärsete maatükkide omanikega ja osad lõigud tuleb seetõttu minna rannaliivas sumbates või N340 maantee ääres. Valmis lõigud kulgevad kohati laudteedel, ranna äärsetel kruusateedel või läbi linnade promenaadidel. Kuna meil oli ajalimiit ja peale esimest rännakut olime otsustanud, et üle 20km päevas me kõndida ei taha, siis plaanisime jõuda Torremolinosesse, mis oleks kokku teinud ligi 100km ja sealt edasi bussiga koju. 

ESIMENE päev: Castillo de la Duquesa, Manilva - Estepona 15,5 km ja 5 tundi

Sõber Rachid sõidutas meid esmaspäeva hommikul Manilvasse ja hakkasime astuma. Tore uudis on, et ilmaennustus võib jälle eksida. Vahepeal olid ennustused juba nii täpsed, et ei jätnud inimesele enam mingit lootusekiirt, kui ennustati, et sajab või on hullult tuuline, siis täpselt nii oligi, kuid seekord pandi nädal aega enne matka algust oma prognoosiga üsna mööda. Lubati täielikult ilusat, sooja ja päikeselist ilma ja olin isegi pisut mures, kuidas me ses leitsakus kõndida jõuame. Viis aastat tagasi Põhja Hispaanias oli veel jahe, nii +17 kraadi, mis kokkuvõttes oli matkamiseks super ilm ja tõelist 27 kraadist palavust saime tunda tookord ainult ühel päeval ja see oli toonase matka kõige raskem päev, kus isegi porilompidest oleks hea meelega joonud, kui neid ette oleks juhtunud.

Esmaspäeva hommikul kattis taevast üleni hall pilvekiht ja tugev tuul oli meile täpselt vastu. Manilva poole sõites läksid pilved aina tumedamaks ja madalamaks ja paar piiska kukkus tuuleklaasile. Rachid ütles, et läheb paariks tunniks Algecirasesse sugulaste juurde, kui me peaks esimestel kilomeetritel ümber otsustama. Esimese 500m peal tegime peatuse ja tirisin kotist välja kõik kaasas olevad pikemad riided. Kilomeetri möödudes oli nii külm, et põikasime sisse Duquesa sadama kõrtsi ja tegime pitsi konjakit.

See pilt Puerto de Duquesas ei ole mustvalge, ilm lihtsalt oligi nii hall.

                                        

Edasi läks juba oliliselt lõbusamalt. Õige pea olime juba rannaliival ja see oli jalgadele paras trenn. 

Ilm läks vaikselt heledamaks ja soojemaks, kõik oli tore.

Üle merre suubuvate ojade on ehitatud jalakäijatesillad.

Kõik sellel infotahvlil kirjeldatud elukad nägime ära. Nii rästiku, kui kilpkonnad, konnadest ja linnukestest rääkimata.

Keegi pidas päris ranna ääres väikest linnuaedikut ja kõik võimalikud kodulinnud olid seal esindatud.

Spordijoogiks segasime seekord prosecco mulliveega. Kokku tuli esimesel päeval 15,5 km ja veidi alla 5 tunni. Vaatasin, et kui liikusime, oli kiirus 5km/h, aga kell tiksus edasi ka siis, kui  võtsime aega ringi vaatamiseks, lõunasöögiks ja vahepõigeteks. 15km on täpselt nii palju, et ei põlga ära iga vaatamisväärsuse ümber tiiru teha, suuremate kivide otsa ronida ja pikemat aega kanaaediku juures seista ning täpselt paras, kui pehmet liiva on päris pikalt. Kalver sai oma esimese villi. 

Kui me Hispaanias veel ainult puhkusereisil käisime, sattusime ühel korral ka Esteponasse ja kuigi me olime seal tookord vast kümme päeva, siis mulle Estepona üldse ei sümpatiseerinud. Ju ma olin nii armunud oma Nerjasse, et igasugustes teistes linnades puhkamine tundus Nerja petmisena. Alati tundsin, et raiskan oma kallist puhkuse aega ja tegelikult tahan olla ainult Nerjas. Nüüd, kus suhe Nerjaga on kindel ja ma tean, et ta kuhugi ei kao, oli hea anda Esteponale uus võimalus ja ta tõestas ennast. Estepona vanalinn ja kilomeetrite pikune ranna ääres looklev promenaad-matkarada oli meie rännaku ilusamaid.

Kui otsite midagi eriti romantilist, siis Esteponas Apartamentos Turísticos Casa de La Borrega on see koht. 

Hotelli fuajee ja trepihalli lagi.

Ja kui tahate Esteponas eriti hästi süüa, siis Casa del Rey on see koht.

Eelmises postituses sai artitšokid maha laidetud. Süda jäi kripeldama, ega ma neile äkki liiga teinud. Mulle meeldib ikka anda uusi võimalusi ja kohe oli ka artitšokil revanši hetk - restorani menüüs oli eelroogade all artitšoki õied. Ma isegi ei tea, kas seal kõik söödav oli, aga taldriku sõin puhtaks - nii hea oli. Pean veel googeldama, kuidas nad selle õie avanud olid, kuid tunda oli või maitset ja peal oli röstitud peekon ja isegi Kalver tunnistas, et täiesti söögikõlbulik. Pean nüüd Nicolt uued õied paluma.

Seinamaaling restorani sisehoovi seinal. Vaimustav lahendus - eriti minusuguse rohenäpu jaoks, kel kõik taimed kiirelt oma otsa leiavad.

TEINE päev: Estepona - Puerto Banus 21,2 km, veidi alla 8 tunni.

Hommikusöök tänavakohvikus on väga oluline rännaku osa ja esimene Esteponas oligi täpselt nii nagu olema peab. Mõnusalt veidi karge hommik, kohv, värskelt pressitud apelsinimahl ja soe võileib. Neid ridu kirjutades, ma juba igatsen sinna tagasi.

Meie teise päeva marsruut.

Esteponast algab väga uhke laudtee, vähemalt 10km ulatuses. Kella üheksa ajal olime seal peaaegu ainukesed, kuid inimesi tekkis rajale aina juurde, oli selgesti näha, et kui luuakse korralikud võimalused, siis on palju neid, kes enda liigutamisega vaeva viitsivad näha, küll sörgiti, sõideti ratastega või beebivankritega. Vastik ainult, et maski peame veel ikka kogu aeg ees kandma. Loomulikult, tõmmatakse see, kui kedagi läheduses ei ole, lõua alla ja kui vanasti öeldi vastutulijale tere, siis uus normaalsus on, et vastutulija lähenedes tõmmatakse mask näo ette ja tere ei ütle enam keegi. Kes maski ei jõua nii kiiresti ette tirida, see vabandab möödudes.

Mida lähemale Marbellale, seda rohkem hakkas raha lõhna tunda olema. Siin valmis luksushotell ja aias toimetav noormees teadis öelda, et kahe nädala pärast avatakse. See saab olema uhkeim hotell otse rannas Estepona ja Benamadena vahel. Ranna poole hotelli nime paista ei olnud.

Nägime ära ka lubatud kilpkonnad, kes elavad merre suubuvate jõgede suudmes.

Lootsin rännakul Külli külaskäigust tekkinud 1,5 lisakilost kerge vaevaga lahti saada, kuid 0,5 tuli hoopis juurde. Ma olen ammu aru saanud, et treeninguga ei ole võimalik kaalu kaotada. Loeb ainult see, mis hammaste vahelt sisse läheb ja kuna meie etapid olid nii lühikesed, siis loomulikult oli meil palju aega, et mõnusasti süüa nii lõunat kui õhtusööki. Päevane kulutatud kalorite hulk 2300 ja kaal ikka tõusis. 

Elan nüüd ärimehega. Business käib 24/7.

See oli ainuke jõgi, millest silda üle ei viinud, see eest oli suue nii madal, et pidi vaid ootama õiget hetke, kui laine tagasi tõmbab ja sai kuiva jalaga üle.

Nägime palju selliseid pooleliolevaid ehitusprojekte otse rannas. Ilmselt on omanikud kas pankrotis või juba vangi pandud. Siin pidi olema klassikaline näide, kuidas narkorahasid üritatakse kinnisvara arendustega puhtaks pesta, ehitatakse sellised uhked kompleksid ja loodetakse, et keegi ei märka. 

Sellel rannal oli palju selliseid mereelukaid kaldale uhutud. Nii 60cm pikkune naeratava näoga purakas. Ma ei taha mitte mõeldagi, kui palju neid veel meres on.

Rannad oli valdavalt inimtühjad, tohutu suured hotellid, veeparkide ja restoranidega, kõik suletud.

Täielik maailmalõpu tunne tuli peale, kui eemalt hakkas paistma maas lamav inimene. Mitte kusagil mitte ühtegi hingelist, ja siis üks aafriklane paljalt, aluspükste väel lebamas rannaliival. Minu esimene mõte oli, et mitte kuidagi ei tahaks meie rännakul leida kaldale uhutud paadipõgenikku. Õnneks meie jutukõmina lähenedes tõstis mees pead ja vaatas meid sama üllatunult, nagu meie teda. Trussikud olid Calvin Klein, nii et kõige halvemini sel mehel ilmselt ei lähe. Teadmine, et mees elus ja edukas, tõstis meilgi tuju ja Kalver hakkas heietama, et mis neegriga päevitades juhtub? Kas must läheb mustemaks või hoopis pleegib heledamaks, nagu tema must pusa, ja kas talle jäävad ka püksirandid? Ega me teada saanudki, aga nalja sai ikka. Eks spordijook tegi ka oma töö, kolmandast päevast me ei hakanud proseccot enam veega lahjendamagi.

Marbella on üks hullult pikk asum. Ilmselt koosneb mitmest kokku kasvanud külast. Kuid mere ääres kõndides ei saa aru, kust mõni küla või linn algab, kust lõppeb. Rannas selliseid silte ei ole. Marbella kandis liikudes hakkab silma üks ühine joon, mida mujal nii palju ei märka - see on kõigega üle tõmbamine. Ma ei ole kusagil mujal näinud niiplaju botoxit ja silikooni ning kalleid sportautosid ühe korraga ja ikka rohkem. Nägime ka politsei haarangut, kus üks tänav pandi kinni ja ilmselt ainult politseile teadaolevate tundemärkide järgi osa autosid peatati ja läbi otsiti. Läbi otsiti ka autos viibivad inimesed ja seda kõike keset linna, kõikide silme all. Kui Marbella kanti peeti varem vene rahvusest inimeste piirkonnaks, siis paistab, et tegelikult on siia koondunud kõikidest rahvustest inimesed, keda huvitab enese eksponeerimine ja raha tuulde laskmine.

Meiesugune lihtrahvas sattus elu kõige jubedamasse majutuspaika. Kuna teekonna pikkus seadis meile omad piirid, olin sunnitud valima ööbimiskoha Puerto Banuses. Kui keegi kunagi on sinnakanti majutust otsinud, siis ilmselt juba teab, et seal ei ole isegi raha eest normaalset kohta leida või on koroona platsi puhtaks löönud, ei teagi. Sattus siis nii, et kuna kogu meie matka planeerimine toimus paari päeva jooksul ja pidin leidma neli majutuspaika just täpselt 20km vahe tagant, siis valik oli üsna piiratud. Üle ei tahtnud ka maksta. See eest saime sellise õuduselamuse, et siiani tõusevad ihukarvad püsti ja nõrganärvilised jätavad järgmise lõigu vahele. Ema, sina näiteks.

Broneerisin siis meile toa hinnaga 57€ ja kuigi oli kirjas, et sisse registreerimine käib kell 16-20, siis kui teatasin, et jõuame 18:30, vastati mulle, et see ei sobi, kuna rendileandjal on arstiaeg ja meie, kas tuleme enne poolt kuut või peale kaheksat õhtul. Ütlesin, et oleme jalgsimatkal ja ei soovi seda joostes läbida ja leppisime kella kaheksaks kokku. Kuid võtsime etapi plaanitust kiiremini ja selgus, et jõuame poole kuueks ka. Viimase kilomeetri tegime küll pool joostes. Vahemärkusena - tualette Estepona ja Marbella vahelisel lõigul praktiliselt ei ole olemas. Andsin siis teada, et jõuame varem ja kenasti oodatigi meid maja ees. Ja juhatati tuppa... (ma pean hingama), kus selgus, et tegemist on kahe magamistoaga korteriga, kus mõlemat magamistuba renditakse välja eraldi. Ok, seda ma bronni tehes välja ei lugenud, kuigi edaspidi tean, et kui broneerid toa, siis just seda sa võidki saada. Ja, mis seal siis hullu olekski, matkarahvas ei ole pirtsutaja ja ainult üks öö ju, kuid ei meie magamistoa uks, ega ka vannitoa uks ei käinud lukku. Dushiruum oli kergelt küll üle koristatud, kuid dushitrapist tõmbasin hiire suuruse karvapalli välja. Kes dushidrappi on puhastanud, see teab, millised loomad sealt välja võivad tulla. Dushiruumis lagi koorus, nurgad hallitasid jne, kõik ikka nii jube kui olla saab ja dushi all mõtiskledes süda aimas, et tuleks voodilinade seisukord ka üle vaadata. Ma võin mürki võtta, et vähemalt minu voodi lina oli eelmisest kliendist jäänud. Kalveri pool tundus enamvähem, lihtsalt triikimisega ei oldud vaeva nägema hakatud. Kirjutasin omanikule, et mul on voodis must pesu ja sain vastuseks, et ei saa olla, tüdruk vahetas ära, aga kui vaja, siis kummutisahtlis on puhas pesu. Tõmbasin siis sahtli lahti ja olgem ausad, see oli nagu mustapesukast. Täis täpselt samasuguseid kasutatud linu, nagu meil voodis, istusin voodiservale ja hakkasin otsima teist kohta, kus ööbida. Ja oligi täpselt nii nagu ma tegelikult juba teadsin, isegi kohad, mille öö maksis üle 200€ olid nii halva tagasisidega, et oli selge - korteri vahetus ei ole lahendus. Kalver istus oma voodiserval ja ütles ainult, et ta ei suuda ettekujutada, kuidas MINA sellise urka meile broneerinud olen, arvestades, minu äärmist pedantsust ja esimese öö paleed. Otsustasime, et hoiame kokku selle 200 eurot teise sama hullu majutusasutuse pealt ja lähme joome enda rannas selle raha eest lihtsalt purju, et öö üle elada. Hilisõhtul vahetult enne komandanditunni algust tagasi tulles selgus, et tagatipuks on kogu elektrisüsteem lühises ja kui ma oma telo laadima panin, siis lendas juhe laadija küljest kauge kaare ja korraliku kärakaga välja, õnneks telefon ja tahvel jäid terveks, mõlemast laadijast jäin ilma, rohkem nad elu sisse ei võtnud. Naabertoa elanikud saabusid veel hiljem ja hommikul me lasime sealt jalga niipea kui silma lahti saime.

KOLMAS päev Puerto Banus (Marbella läänes) - Cabopino (Marbella idas), 22 km ja 7 tundi.

 

Lollidemaa elu kallimad kolm saiakoorikut sõime järgmisel hommikul rannakohvikus ja lasime sealt jalga. Marbellaga on küll eluks ajaks ühelpool.

Tüüpilised liivakujud Marbella rannas. Vaatamise eest oodatakse väikest tasu ka.

Jälle oli päris palju kilomeetreid pikki kallast, kuid siinkandis on teistsugune liiv ja otse veepiiril on pinnas kõva nagu kruusateel. Igatepidi mõnus astuda, ainult veidi kaldus ja võib pikemal astumisel jalgadele valu teha. Mul oli kõik hästi, Kalveril midagi andis tunda. 

Veel nägime igasugu elukaid rannal, selliseid tundmatuid valgeid karpe oli päris palju, mõlemalt poolt täiesti kõvad. Ei saanud üldse aru, kust poolt see elutegevus neil toimuma peks.

Seekordne majutusasutus Marbella ida servas oli jällegi ainult tuba eramus, kus renditi välja kolme magamistuba, aga kõik oli viimseni puhas ja korras. Perenaise inglise keel oli kerge slaavi aktsendiga ja tuli välja, et tegu oli leedulannaga. Silmajärgi 30 aastane, aga kohaliku kombe kohaselt igalt poolt korralikult täidetud ja upitatud. Õhtul istusime sadamakõrtsis ja vaatasime, kuidas Champions League's Chelsea Real Madridi peksis. Magustoiduks väike piña colada.

NELJAS päev: Cabopino  - Fuengirola, 18,5km ja 6,5 tundi

Pildidl kaks varjurändurit ja varjukoer, kui keegi ise ei peaks märkama. Cabopino ranna liivadüünidele on rajatud terve laudteede labürint. Panime isegi korra valesti.

Hommikusöögi kohta valisin seekord erilise hoolega ja selleks pidime enne tund aega kõndima, et õigesse cafeteríasse jõuda. Igaljuhul oli korralik kõhutäis jälle. Julgelt kaks korda rohkem, kui ma kodus hommikuti söön.

Kõik välja reklaamitud taimed nägime kindlasti ära. Lindude kohta ei tea, maru sarnased on kõik.

Ja sellised kalad on meie vetes...

Tee oli kohati jälle korralik laudtee, kuid suurema osa pidime taas pehmes rannaliivas sumpama. Ametlik matkarada läks piki rannikut kulgevat N340 maanteed pidi, kuid seal oli liiklusmüra nii suur, et laskusime jälle tagasi rannale ja solberdasime lausa läbi vee. Mingi hetk Kalver ütles, et tal on sellest liivas sumpamisest kõrini ja ronisime tagasi üles maantee äärde. 

Ülevalt tee äärest oli otse vaade alla rannale. Kohe hakkasid silma esimesed päevitajad. Siinmail on kombeks, et naised on rannas toples. Julgeks väita, et lausa kolmandik päevitajatest peab sellest lugu. Päris alasti ei ole kedagi ja ilmselt on see avalikes randades lausa karistatav. Nüüd aga märkasime just siis, kui olime üles sõidutee äärsele rajale roninud all rannas jumala aadamaülikonnas meest rannalinal istumas ja kohe sealtsamast kaljunuki tagant astus välja teine samasugune, justkui tahtnuks esimesega juttu tegema minna. Meid üleval märgates, keeras kannalt ringi ja kadus kaljunuki taha tagasi. Naersime, et see oli küll nagu jumala sõrm, mis meid just enne neid mehikesi rannast eemale juhatas, kui hakkas neid porgandpaljaid mehi rannal järjest tulema. Rand oli täis nagu lihaturg ja kõik eranditult ainult mehed, sellised ilusad mehed, kes teistelegi meestele meeldivad. Maantee ääres oli suur silt: Playa Nudistas. Ja neid mehi vooris sinna aina juurde....

Viimased kilomeetrid Fuengirolani käisimegi juba N340 maantee ääres.

VIIES päev: Fuengirola - Benamádena 13,6 km ja 4 tundi

Sel päeval liitus meiega Kalveri koolivend Margus, kes perega Benalmadenas elab. Hommikusöök oli rannast paarisaja meetri kaugusel ja majade vahelt otse taevasse vaadates oli taevas täiesti pilvitu. Vaatasin telefonist ilmaennustust ja see väitis, et lauspilves on. Jälle heietasime, kuidas ilmateade niimoodi mööda paneb. Mere äärde jõudes selgus, et rannas mere kohal oligi paks udu ja enamuse teest astusime udu ja selge taeva piiril.

Möödusime järjekordsest nudistide rannast, kus Kalveri rõõmuks oli seekord ka naisi meeste seas. Tundub, et rannas enda paljaks kiskumine ja juttude järgi, peale päevitamise muudegi suurte inimeste asjatoimetustega tegelemine, on siinsetes randades tõsine probleem. Selliseid hoiatussilte oli päris mitmeid: See rand ei ole mõeldud nudistidele, seksuaalteenuste pakkumine ja nõudlus on karistatav kuni 3000€ trahviga.

Udu hakkas hajuma. Ilm läks päris palavaks ja käigupealt tekkis idee Torremolinos'eni kõndimise asemel, põigata sisse Benalmádena'sse Marguse juurde. Neil oli laste vanaema külas ja keetis parajasti lõunasöögiks kanasuppi.

Marguse juurde jõudmiseks läksime läbi  imeilusa tuvipargi, kus lisaks puude okstel kükitavatele tuviparvedele, kanad-kuked ja jänesed täiesti vabalt ringi sibasid, tiikides kalad ja kilpkonnad ujusid ja eriti prisked kitsed aedikus elutsesid.

Lisaks igasugu põnevaid puid ja põõsaid ning kaktuste aed. Avalik park, kuid uhkem kui kohalikud botaanikaaiad.

                                                            Mõned kaktused olid eriti pisikesed.

                                                       Väike pambusevõsa tiigi kaldal.

Peale korralikku kõhutäit ei olnud enam mingit motivatsiooni edasi kõndida ja Margus viis meid oma autoga Malagasse. Bussijaamas oli iseteenindus ja piletid tuli osta automaadist. Midagi keerulist seal ei olnud, ainult päris suure bussijaama kohta, ei olnud piletil mitte mingisugust infot, mis number posti alt Nerja buss väljuma peaks. Õnneks oli automaatide juures üks bussijaama teenindaja, kes kohe peast teadis, et Nerjasse saab post number 20 alt. Puudulikust infost hoolimata tundus, et keegi maha ei jäänud, sest buss tuli pilgeni täis. Kõigil suvalised marlimaskid ees ja keegi haigeks ei jäänud.

Ma ei teagi, kas sellepärast, et meie rännak oli nii lühike või sellepärast, et mul ei olnud ühtki villi, hüppeliigesed ei valutanud ja vahemaad olid nii lühikesed, et üleüldse mitte midagi ei valutanud või sellest, et me ise elan sel samal kaldal, ja kõik mu ümber ei olnud nii uus, põnev ja igatsetud, on mälestus viie aasta tagusest palverännakust kuidagi magusam. Tunne on, et tahaks veel kaugemale ja kõrgemale.

Nüüd on mõnda aega jälle kiire, kuid ühel päeval Benalmádenast Nerjasse matk ootab meid veel ees.

Ja juba sel laupäeval saabub minu kallis Siki!